Vaenlane teiselpool rindejoont

Eesti väeosadel tuli pidevalt võidelda kümneid kordi ülekaalus oleva vaenlasega. Nii olid Emajõe suurrünnakuks vene poolele koondatud jõud kohutavas ülekaalus. Seal oli Punaarmee ülekaal elavjõus 4,8-kordne, soomusüksuste osas 12-kordne, automaatrelvades 11-kordne, miinipildujates 18-kordne ja kahurite osas 5-kordne. Pealetungi korral oli vastase ülekaal elavjõus isegi kuni kümnekordne. Iga eesti rügemendi vastas oli punavägede korpus ja pataljoni vastas polk. Laskemoona oli neil samuti külluses, kuna sakslaste poolel oli selle kasutamine piiratud. Õhus oli aga vaenlasel ülekaal absoluutne.

Mis puutub Eesti Laskurkorpusesse, siis pärast Velikije-Luki lahinguid, kui ligi polgu jagu eestlasi sakslaste poole üle jooksis (enamus ületulnuist teenis hiljem eesti väeosades) ja korpus koos langenutega ca 60% koosseisust kaotas, toodi see võitluse lõpujärgus, kui ülejooksmisel enam mingit mõtet polnud, taas rindele. Vahepeal oli meestele tehtud põhjalik ideoloogiline töötlus, rõhutades eestlaste saksavaenulikkust ning rääkides hirmu- ja õuduselugusid sakslaste vägivallategudest Eestis. Seni olid lahingutes osalenud ainult Laskurkorpuse tanki- ja suurtükiüksused. Viimasele neist kuulub ka Narva linna hävitamise "au".

Kui rääkida Eesti Laskurkorpusest, siis seda pole ideoloogiliselt võimalik käsitleda ühtse väeosana, kuna selles esines mitmeid, üksteisest tugevasti erinevaid suundi. Moblisatsiooniga Venemaale viidud ja tööpataljonidesse saadetud eestlastele sai punaväkke teenima saatmine pääsemiseks näljasurmast. Paljud korpuslased ei sallinud ei venelasi ega sakslasi, sõdurina aga olid nad sunnitud täitma käsku. Mõnedes ringkondades räägiti varjatult isegi Eesti iseseisvuse taastamisest.

Kuid küllaltki suur osa Eesti Laskurkorpuses teeninud eestlastest olid omaks võtnud nõukogude võimu. Üldjoontes usuti müüti nn. "pühast Isamaasõjast fašistlike röövvallutajate vastu". Kommunismi ideed omaks võtnud eesti soost ohvitserid täitis täpselt ja korralikult kõik Punaarmee juhtkonna antud ülesanded ning purustasid halastamatult mitmes Eesti pinnal peetud lahingus sini-must-valge lipu all Eesti taasokupeerimise vastu võidelnud suguvendade üksused. Eesti Laskurkorpus oli tões ja vaimus nõukogude ideoloogilisi suundi teeniv üksus, mis võitles Eesti iseseisvusliikumise vastu ja nõukogude võimu taastamise eest Eestis.

Rindejoone erineval poolel võidelnud eestlaste erinevatest ideoloogilistest suundumustest räägivad selget keelt ka järgmised faktid.

1944. aastal oli Eesti Laskurkorpuses umbes 20 tuhat meest, kelledest 81% olid eestlased. Seisuga 1. jaanuar 1944 oli korpuse koosseisust 1928 meest NLKP liikmed . 1. juunil 1944 oli NLKP liikmeid juba 3619 ja aasta lõpuks 5254 meest, ehk ca 25% Eesti Laskurkorpuse isikkoosseisust (P.Larin: "Eesti Laskurkorpus Suures Isamaasõjas").

1941. aastal Eestis toimunud nõukogude mobilisatsiooni ajal olid kõik mobiliseeritud faktiliselt Eesti Vabariigi kodanikud. Kuna Eesti Vabariigis oli kommunistliku partei tegevus keelatud, siis võib Eestile vaenuliku riigi kasuks tegutsevasse parteisse astumist käsitleda kui riigireetmist.

Siinjuures võib näitena tuua soomlaste käitumist kommunistidest reeturitega Soome Vabadussõja ajal. Seoses soome kommunistide vaenlase kasuks tegutsemisega anti Soome Vabadussõja ajal kohtu alla 75 575 kommunisti, kellest mõisteti surma 8380. Seevastu käitusid Eesti võimud Vabadussõja ajal vaenlase kasuks tegutsenud kommunistidega üsnagi leebelt. Kohtu alla anti 562 inimest, neist mõisteti surma 214, kellest vaid 108 hukati. Vangi mõisteti 147 ja õigeks mõisteti 201 inimest.

Mis aga puutub sakslaste natsiideoloogia toetamisse, nagu on püütud eesti sõjameestele süüks panna, siis pole teada mitte ühtegi juhust, et koos sakslastega kommunismi vastu võidelnud eestlastest oleks keegi natsipartei liikmeks astunud. Eesti ja saksa sõduril oli küll ühine vaenlane, kuid nende võitluseesmärgid olid kardinaalselt erinevad. Eesti sõjamees võitles selle nimel, et hoida ära Eesti taasokupeerimine punaarmee poolt ja uskus, et lääneriikide abiga taastatakse Eesti iseseisvus.

Rahvas põgenes Punaarmee eest

Neist, kes võitlesid koos sakslastega ühise vaenlase vastu, olid ligi pooled vabatahtlikud. Nõukogude poolel võitles vabatahtlikena hävituspataljonides vaid käputäis kommuniste ja kommunistlikke noori, kelle 1940-41. aastal toime pandud hävitus- ja hirmuteod olid rahval veel värskelt meeles, mistõttu 1944. aastal suhtuti Eesti taasokupeerimisse Punaarmee poolt suure hirmu ja kartusega. Kümned ja kümned tuhanded inimesed põgenesid paaniliselt kaugemale läheneva rinde eest, jättes maha oma kodud ja varandused. Punaüksuste lilledega vastuvõtust, nagu seda hiljem kirjeldasid nõukogude oraatorid, polnud juttugi. Eesti Laskurkorpuses võidelnud mehi võtsid lilledega vastu vaid nende lähedased omaksed ja nõukogude võimule kaasajooksjad, mitte aga juubeldavad rahvamassid.

Nii on üks Eesti Laskurkorpuse võitleja kirjeldanud oma päevikus Eestisse tagasijõudmist järgmiselt:

Eesti taasokupeerimise vastu võidelnud sõjamehed olid sunnitud 1944. aastal küll kümneid kordi ülekaalus oleva totalitaarriigi armee eest taanduma, kuid kas neid võib seepärast kaotajaiks lugeda? Relva jõul allutatud rahvast saab alistunuks lugeda siis, kui see rahvas on suudetud panna oma võitluse eesmärgist loobuma. Punaarmee vallutas küll Eesti territooriumi ja pani siin lääneliilaste vaikival nõusolekul taas maksma nõukogude režiimi, kuid ei suutnud ka ligi pool sajandit valitsenud totalitaarvõimu tingimustes sundida eesti rahvast loobuma soovist olla iseseisev ja sõltumatu.

printerisõbralik versioon esita küsimus