Lahing Avinurmes

11. septembri hommikul arutati Hitleri peakorteris armeegrupi Nord ülema, generaloberst Schörneri palvel Eesti mahajätmise plaani ja võeti vastu otsus see kiiresti ellu viia. Samal päeval said vastavasisulise korralduse armeegrupid Nord ja Narwa, kes pidid jalgsimarsil lahkuma üle Viljandi Lätimaale. Nende mehhaniseeritud väeosad aga üle Rakvere-Paide Pärnuni ja sealt edasi laevadega Saksamaale. Tagalaüksused pidi evakueeritama Tallinna ja Paldiski sadamate kaudu.

18. septembril määrati taganevate väeosade ülemaks kapten Harald Rii-palu. Samal päeval said Sinimägedest taganevad üksused käsu asuda kaitseliinile Laekvere lähistel. Peale kiireid ettevalmistusi alustati 19. septembri varahommikul taganemist Kurtnasse, kust liiguti edasi Jõuga suunas.

Kui alguses koosnesid taanduvate väeosade autokolonnid ainult sõjaväelastest ja sõjatehnikast, siis alates Raudilt liitusid nendega ka sõjapõgenike voorid laste, loomade ja kraamikoormatega. Ilm sel hommikul oli udune, mis kaitses taanduvat voori venelaste pommirünnakute eest.

Keskpäevaks jõudis üks 20. diviisi taanduv voor Iisakusse, kust suunduti edasi Tudulinna. Avinurme jõuti 19. septembri õhtu eel ja ööpimeduse saabudes jätkati teekonda.

Samal ajal oli Kõverikule jõudnud venelaste 921. polgu 1. pataljon, kes saatis Avinurme-Mustvee teeristile välja eelsalga ja Avinurme poolt tulnud Saksa 111. rügemendi voori ees liikunud autokolonn sõitis otse teeristil olnud vaenlase varitsusele sisse. Ööpimeduses sõitis esimese masina juht, ilmselt väsimusest tingituna, Pärniku teeristil täisnurga all paremale pööravast teeotsast mööda ja sattus umbes 1,5 km teeristist Mustvee poole vaenlase varitsusele.

Lahing algas veidi enne keskööd. Autokolonn koosnes väidetavalt viiest masinast, kus oli peal umbes 120-140 meest. Kolonnis ei olnud ühtegi tanki ega liikursuurtükki. Esimene masin sai vaenlase kahurist otsetabamuse, millel olnud umbes 25 meest said kohe surma. Teistelt autodelt hüppasid mehed maha ja hajusid pimedusse. Umbes kümmekond neist langes põgenemisel. Autod tulistati venelaste liikurkahurite poolt puruks.

Avinurme-Mustvee teel liikunud eesti üksused said 20. septembri varahommikul käsu tõmbuda tagasi Avinurme kiriku juurde, kuhu pidi saabuma abiväge, et alustada vasturünnakut.

Toimunud lahingust võttis vastase poolel osa 27. polgu ülema polkovnik Trankmanni poolt juhitud eelsalk ning sama polgu 2. pataljon, mis olid tugevdatud 12 tanki ja 8 liikursuurtükiga.

Eesti väeosadest osalesid selles lahingus 3. ja 6. piirikaitse rügementide üksused ja 288. ja 292. politseipataljonide osad. Raskerelvadest võttis täies koosseisus lahingust osa 20. Eesti Relvagrenaderide diviisi 3. suurtükigrupi kolm patareid, kokku 14 neljatollise haubitsaga ja üksikud grupid sama diviisi 45-st rügemendist. Saksa üksustes osalesid lahingus 258. diviisi 130. rügemendi osad. Kokku võttis lahingust osa umbes paar tuhat meest, kuigi mehi oli Avinurmes palju rohkem, kuid jäänud juhtideta ja väikeste gruppidena paksus udus ekslevad mehed lahingus ei osalenud. Eesti ja saksa üksused olid relvastatud põhiliselt vaid kergerelvadega – kuulipildujate, automaatpüstolite ja vintpüssidega. „Tankirusikaid” oli ainult 20. diviisi meestel ja neidki napilt. Vastasel oli küll elavjõudu vähem, kuid seevastu oli neil tunduv ülekaal raskerelvade – tankide ja liikursuurtükkide tulejõus.

Viimane eesti üksuste vastupanulahing toimus Avinurme asulas, mõnisada meetrit kirikust lääne pool, mis kestis veidi alla tunni. Selles lahingus õnnestus vastase rünnak tagasi lüüa. Keskpäeval lahkusid viimased eesti üksuste võitlejad lahingu piirkonnast.

Avinurmest lahkudes võeti kaasa niipalju haavatuid kui võimalik. Haavatud paigutati vankritele ja voor, kus oli samuti palju põgenikke, hakkas liikuma Tudulinna suunas.

Mälestustahvel Avinurme kirikus

Varsti peale seda toimus vastase kontsentreeritud rünnak aleviku keskusele, kirikule ja eesti üksuste poolt maha jäetud positsioonidele. Punaväelaste jõudmisel kirikuni polnud ei kiriku ees ega kirikus enam mitte ühtegi vastupanu osutavat võitlejat. Pühakojas oli vaid kümmekond üliraskelt haavatut, kellest enamus polnud teadvusel.

Kirikus toimunu kohta kirjutab laskurkorpuse politruk N. Vanaselja: „Kiriku juurest ja isegi selle esikus lajatavad granaatide plahvatused ja kostab lühikesi automaadivalanguid. Siin likvideerivad luurajad peitu pugenud hitlerlaste gruppe.”

Nii tapeti elajalikult kiriku altari kõrval lamanud rasked haavatud. Laudpõrandasse sööbinud veri, kuuliaugud istmepinkide seljatugedes ja granaadikillud kiriku seintes on veel nüüdki selgesti nähtavad…

Liikudes Avinurmest edasi Tudulinna suunas, avastasid polkovnik Trankmanni polgu võitlejad taganeva voori haavatutega, mille vastu mindi „otsustavalt” pealetungile. Automaatide tule ja tankiroomikutega lömastati umbes kilomeetri ulatuses haavatuid, voorisõdureid ja hobuseid.

Vooris olnud Eesti relvagrenaderide 20. diviisi ohvitser Valdo Kallion on selle kohta kirjutanud:

„Olin ühe voorivankri tagumisel otsal. Olles haakinud lahti oma vöörihma, olin üliväsinuna vajunud noore inimese raskesse unne. Mingi seitsmenda meele sunnil ja mingi ebainimliku ning senikuulmatu hääle peale ajasin lahti oma silmad. Minust ülejärgmise vankri ees, umbes 5-6 meetri kauguselt, jõllitasid mulle otsa kaks pealuust välja tunginud hobuse silma. Oma tohutus ahastuses ja piinas kostus looma viimase võimaluseni avatud kurgust selliseid valu täis olevaid röögatusi, mis panid vere tarretuma igas maa peal liikuvas loomas ja inimeses. Hobuse tagumine pool oli juba tanki roomikute all. Poolest saadik tanki luugist väljas olles seisis nõgine punaväelane, näol irve ja käes kone 1), olles valmis hävitama iga ettejuhtuva elusolendi.

Ainult sajandik sekundit kulus olukorra tajumiseks ja tegutsemiseks. Rullisin end hetkega üle vankri serva tee kõrval olevasse kraavi ja roomasin sealt mõni meeter eemal olnud põõsa taha ja sealt sik-sak hüpetega järgmiste põõsaste taha. Kogu minu liikumine toimus kone kuulide rahes. Selja taha jäi kaikuma tankiroomikute lõgin ja nende alla aetavate haavatute ja hobuste õudsed karjed…”

Nii mõrvati polkovniku pagunitega timuka Trankmanni käsul Porkuni kirikus eesti sõdurid ja lömastati tankiroomikutega Tudulinna maanteel üle kilomeetri taganevast voorist haavatute ja hobustega. Samuti hukati kõik vangi langenud eesti sõdurid.

Kuidas aga kirjeldasid kogu Avinurmes toimunut Punaarmee kõrged ohvitserid. Eesti Laskurkorpuse suurtükiväe staabiülem polkovnik Feodor Paulmann kirjutab:

„Käigu pealt tulistades kiilusid tankid ja iseliikuvad suurtükid vaenlase kolonni ning hävitasid hitlerlasi ja nende sõjamasinaid tule ja roomikutega. 317 hitlerlast hävitati. Üle 600 mehe väeti vangi (?). Suurtüki ja miinipilduja tulega, ning tankide ja iseliikuvate suurtükkide roomikutega hävitati 32 suurtükki, 127 kuulipildujat, 94 autot, 16 mootorratast ja 35 hobust. Lisaks saadi sõjasaagiks 18 suurtükki, 67 kuulipildujat, 320 vintpüssi, 200 automaati, 34 autot, 37 jalg- ja 9 mootorratast, 100 hobust ning suurel hulgal toiduainete ja varustuse ladusid.”

Eesti Laskurkorpuse juhtkonda kuulunud ohvitseride poolt kirja pandud memoaarides toodud andmed Avinurme, aga ka teiste Eestis toimunud lahingute kohta on üle mõistuse liialdatud ja igal autoril erinevad, püüdes üksteist arvudega üle trumbata. Naeruväärne on nii kõrgetel sõjaväelastel rääkida tankide ja liikursuurtükkide hävitamisest ja mitmekümne auto sõjasaagiks saamisest, kuna neid Avinurmes üldsegi polnud.

Kõige tagasihoidlikum on oma hinnangutega olnud korpuse komandör Lembit Pärn. Tema ju teadis, kes olid need „hitlerlased” ja et raskelt haavatute tapmine ja süütute hobuste tankiroomikute alla ajamine kuuluvad sõjaroimade hulka.

printerisõbralik versioon esita küsimus