Ettepaneku kogu armeegrupi Nord tagasitõmbamiseks Daugava jõe taha oli kindral W. Model teinud Hitlerile juba 12. augustil 1944. Kuid Hitler oli olnud selle ettepaneku vastu. Lisaks poliitilistele kaalutlustele seoses Soomega, oli Hitler oma keeldumist põhjendanud veel raskustega mereväe juhtimisel. Kontrolli kaotamisega Soome lahel, pääsenuks Nõukogude merevägi Balti merre, mis oleks raskendanud laevaühendust Rootsi ja Soome sadamatega, mille kaudu toimus saksa väeüksuste varustamine Soomes.

15. augustil 1944 palus armeegrupi Nord ülem kindral Friessner Hitlerilt luba oma väegrupi tõmbamiseks Riia-Dünaburgi joonele. Selle tulemuseks oli kindrali tagandamine Hitleri poolt. Uueks armeegrupi ülemaks määrati kindralfedmarssal F. Schörner.

Uuesti hakati ettevalmistusi saksa väeosade äraviimiseks Narva rindelt tegema 12. septembril. Armeegrupi Nord juhtkond asus kokkuleppel maavägede kindralstaabiga ette valmitama taandumisplaani "Königsberg", mis nägi ette Saksa üksuste väljaviimise Eestist. Hitlerit sellest plaanist ei informeeritud ja ametlikult oli tegemist vaid "õppustega". Hiljem sai sama plaan koodnimetuseks "Aster". See plaan nägi ette saksa väeosade järk-järgulise taandumise Eestist läbi Pärnu-Viljandi "koridori" Riia suunas. Vastavalt plaanile alustas armeegrupp Nord vaikselt juba 14. septembril oma raskeüksuste väljaviimist Eestist.

14. septembril 1944 algas Väike-Emajõel Punaarmee pealetung. 3. Balti rindele oli antud ülesandeks vallutada Valga ja anda seejärel löök mereni, et ära lõigata sakslaste Narva grupeeringu taandumistee. Vaatamata visale vastupanule oli selge, et sakslasi ootab Eestis ees tõsine katastroof. Saksa luure oli teadlik Punaarmee ettevalmistustest suurrünnakuks ka Tartu rindel ja 15. septembri hommikul kandis armeegrupi Nord juhataja kindralfeldmarssal F. Schörner maavägede kindralstaabi ülemale kindral Guderi-anile ette, et Punaarmee alanud pealetungi tõttu on sakslaste kaitse segamini löödud. Schörner teatas:

"Ma palun tungivalt, et kõrgem ülemjuhatus annaks veel täna käsu plaani "Aster" täitmiseks. /.../ Nüüd on viimane moment, et üldse ära minna. Kui venelased asuvad Tartu rindel pealetungile, on oht, et meid ümber piirataks."

Alles siis, kui armeegrupil Nord jäi Saksamaaga ühenduse pidamiseks kitsas koridor Riia taga ja seegi vaid maanteed kaudu, kuna raudteeühendus seoses Jelgava (Miitavi) langemisega venelaste kätte oli juba ära lõigatud, nõustus Hitler väegrupi tagasitõmbamisega. Kuid seda tingimusel, et Tallinna ümbrusse luuakse sillapea, mille abil oleks võimalik takistada Nõukogude sõjalaevastiku pääsemist Balti merre. Selle kohta on kindral Steiner oma mälestustes kirjutanud:

"Septembri algul kutsuti mind peakorterisse. /.../ Hitler ütles mulle: "Nüüd olen ma otsustanud Eesti maha jätta, kuid ma ei saa kaotada kontrolli Balti mere üle. Muidu ei saa me Rootsist rauamaaki. Seepärast olen ma sunnitud looma Tallinna kohal sillapea."

Sõitsin viivitamatult Eestisse tagasi ja korraldasin 11. Ida-Preisi jalaväediviisi ja eesti vabatahtlike diviisi osalise motoriseerimise./.../ Informeerisin armeegrupi Nord juhtkonda minu poolt vastu võetud abinõudest ja oma kõnelusest Hitleriga. Mulle jäi veel kibe kohustus - kõigi sõjaliste kaalutluste kiuste- teatada eelseisvast taganemisest eesti rahvale. Raadio teel kutsuti minu staapi Eesti vabatahtlike kindral-inspektor, kindralmajor J. Soodla ja Eesti Omakaitse inspektor kolonel Sinka. Kui olin neile teatanud Eesti loovutamisest, ütles kolonel Sinka: " Kas teate kindral, mis te meile teinud olete. Te olete eesti rahvale teinud surmaotsuse!"

"Niikaua, kui elab intelligents, ei sure rahvas", oli minu murelik vastus. "Sõitke kohe Tallinna tagasi, pange intelligents sadamas laevadele. Koguge kokku eesti noorus ja viige nad julgesse kohta. Viige kõik, kes seda soovivad mööda mereäärset teed lõunasse. Teil on veel ainult mõned päevad aega, pärast seda on juba hilja..."

Steineri mälestustest ei selgu, millised väeosad määras Hitler Tallinna sillapeasse jääma. Kuid edasised sündmused näitasid, et sinna olid arvatud kõik eesti väeosad 20. Eesti relvagrenaderide diviisi ülema kindral Augs-bergeri juhtimisel, kes oli samuti võtnud osa Hitleri juures toimunud nõupidamisest.

16. septembril toimus Hitleri peakorteris nõupidamine, kus Hitler andis kohe nõupidamise alguses loa plaan "Aster" ellu viia. Kaks päeva hiljem, 17. septembril, murdis Punaarmee Emajõe rindel läbi ja sellest tingituna loobus Hitler Tallinna sillapea mõttest. Samal päeval kutsuti 20. Eesti relvagrenaderide diviisi ülem F. Augsberger Hitleri peakorterisse ja sealt tagasi tuli ta korraldusega evakueerida võimalikult rohkem elavkoosseisust Saksamaale.

Esimeses järjekorras pidi Eestist välja viidama raskerelvad ja mehhaniseeritud üksused. Taandumist pidid katma eesti üksused, kes pidid taanduma Lagedi-Viljandi-Pärnu joonele ja asuma seal kaitsele. Eesti väeosade edasisest saatusest plaani koostajad ei hoolinud ja see oli paljuski üles ehitud eestlaste hukkumisele. Eesti väeosi saksa väeosade taandumisest ei informeeritud ja neile antud instruktsioonidest nähtub, nagu oleksid sakslased soovinud end rohkem kaitsta eestlaste, kui pealetungiva Punaarmee eest. Kategooriliselt oli keelatud eesti väeosadele raskerelvade, laskemoonavarude ja parema relvastuse jätmine. Armeegrupi Nord päevikus on sellest kirjutatud järgmist:

“Sõduritel 20. SS-jalaväediviisis ja piirikaitserügementides ei ole vajalikku vastupanu tahet. Valga ja Tartu ruumi kogemusi arvestades ei ole ka eesti omakaitselased usaldusväärsed. SS-tankikorpuse piirkonnas on olemas partisaniliikumise oht eesti "metsavendade" näol. On vaja reorganiseerida eestlastest väeosad ja viia need saksa-eesti võitlusüksustesse. Vähemalt raskerelvad peavad olema sakslaste ja usaldusväärsete eestlaste käes."

Saksa võimude käitumise põhjal võib teha järelduse, et nad ei suutnud mitte midagi taibata eestlaste taotlustest. Oma suurrahvuslikus kõrkuses umbusaldasid nad eestlasi ja tegid kõik selleks, et takistada eestlaste organiseerumist ja lämmatada nende iseseisvuspüüdlused. Meie iseseisvusliikumine oli neile arusaamatu ja seda võeti eestlaste veidrusena. Eestlaste saatuse suhtes olid sakslased täiesti ükskõiksed. Neid huvitas ainult oma naha päästmine. Ja nii seisidki saksa mundris eesti mehed 1944. aasta septembris Emajõe ääres tegelikult juba üksi - reedetuna ja mahajäetuna.

Miks Saksa võimud ei tulnud vastu eestlaste soovidele, selgub ka ühe Eestis asunud saksa luureohvitseri 29. juulil 1944 Berliini saadetud ettekandest, kus viimane teatab:

“Minu arvates on olukord praegu järgmine: Eestlased suhtuvad vaenulikult niihästi sakslastesse kui ka venelastesse. Vaid see, et eestlased on võimelised ainult saksa abiga venelast tagasi tõrjuma, on teinud võimalikuks praeguse koostöö. Kui aga mõni kolmas võim, näiteks Inglismaa, garanteeriks Eesti piirid, siis ma ei kahtle hetkekski, et eestlased alustaksid viivitamatult mässu sakslaste vastu. See on ka põhjuseks, miks saksa ülemjuhatus ei julgenud Eestis moodustada suuri eesti üksusi eesti ohvitseridest juhtkonnaga, kuigi seda oli eestlastele lubatud. Peapõhjus seisneb aga ikkagi selles, et õigel ajal ei tunnistatud Eestit kui iseseisvat riiki. See on eestlaste peamine etteheide.”

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 8. 02. 2007. 08:16