Pärast Punaarmee rünnakuid Sinimägedes võttis siinne rinne tavalise positsioonisõja ilme. Saksa 3. SS-soomuskorpuse juhtkond, olles veendunud, et vaenlane ei suuda siinset rinnet läbi murda, saatis Nordlandi soomusüksuse ja Strachwizi tankiüksuse Sinimägede alt Lätti Tukkumi rindele.

Nagu hiljem selgus, tõmbas Leningradi rinde juhatus 4. augustil Sinimägede rindelt välja 2. löögiarmee ja viis selle üle Pihkva Tartut vallutama. Sinimägede rinnet jäid ründama 8. armee diviisid ja seetõttu jäi siin ründaja surve ka väiksemaks. Ilmselt tuli nõukogude väejuhatuse peakorter järeldusele, et Sinimägede rinnet ei suudeta läbi murda ja tehti otsus Eesti vallutamiseks lõunast, st. üle Võru-Tartu Tallinna suunas, kuna Valga suunal liikunud 3. Balti rinde rünnakud olid olnud edukad ja tee Tartu vallutamiseks oli avatud.

Pärast Nõukogude 2. löögiarmee saabumist Lõuna-Eesti rindele alustasid 3. Balti rinde väeosad Tartu vallutamise operatsiooni rööbiti pealetungiga Valga-Riia suunas. Nõukogude allikaist on selgunud, et nende peakorteri plaanis oli Narva rindel asunud eesti ja saksa väeosade likvideerimine löögiga üle Tartu nende selja taha. Selle plaani teostamiseks saatis 3. Balti rinde juhatus Emajõe joonele neli korpust. Nende ülesandeks oli ületada Emajõgi ja vallutada kaarliikumisega ümber Võrtsjärve põhjaserva Põhja-Eesti koos Narva rindel oleva Saksa 8. armeega. Samuti nähti ette murda sakslaste kaitse Pikasilla-Valga joonel ja lõigata ära sakslaste taandumistee Riia suunas. Selle plaani teostamist alustati 10. augustil 1944. 11. augustil vallutas nõukogude 2. löögiarmee Petseri. 13. augustil vallutas 1. löögiarmee Võru ja liikus edasi Tartu maantee suunas.

Saksa 207. Julgestusdiviis, kes seni oli olnud selle rindelõigu tagalakaitsel ja kellele allusid kõik Lõuna-Eestis asunud komandantuurid ja Omakaitse, osutus ühtäkki eelpostil olevaks. Selle diviisi ülem kindralmajor Schwerin oli sattunud olukorda, kus pidi juhtima kogu rinde tegevust. Teiseks võimukandjaks sellel rindelõigul oli Tartu Omakaitse maleva ülem kolonel Jaanson.

Venelaste pealetungi algul puudusid 207. Julgestusdiviisil täielikult andmed ründajate jõududest ja kavadest. Alles 13. augustil jõuti Omakaitse luure abiga selgusele, et punaväed liiguvad mitmes kolonnis lõunast Tartu suunas. Nende vastas oli ainult nõrgalt relvastatud 1. piirikaitserügement ja üks sakslaste pataljon. Nähtavasti ei pidanud saksa väejuhatus tarvilikuks saata lõuna poole Emajõge ühtki paremini relvastatud väeüksust, mis oleks aidanud piirikaitserügemendil ja Omakaitse üksustel Punaarmee edasitungi tõkestada. Näib, et Lõuna-Eesti loovutamine oli sakslastel siis juba otsustatud.

16. augustil, kui vaenlane tegi kahe diviisiga dessandi Mehikoorma piirkonda, sai armeegrupi Narva juhtkonnale selgeks, et Narva rinnet ähvardab kottijäämise oht. Kuna seal toimus vaid positsioonisõda, otsustas saksa 3. SS-soomuskorpuse ülem saata Tartu rindele kindral Wagneri, kes võttis 207. Julgestusdiviisi ülemalt rindejuhataja kohustused üle. Sakslased tõid kiiruga kohale krahv von Strachwitzi soomusgrupi. 16. augustil alanud vastulöögiga hävitasid Saksa tankid 3 Vene diviisi ja päästsid olukorra.

Koos kindral Wagneriga sõitsid Narva rindelt Lõuna-Eestisse kolm võitlusgruppi: kolmest pataljonist koosnev kolonelleitnant Paul Venti võitlusgrupp, kus pataljonide ülemaiks olid major F. Kurg, kapten P. Maitla ja kapten H. Rannik; major A. Rebase võitlusgrupi üks pataljon, mille ülemaks oli kapten Sepa ja obersturmbannführer L. Degrelle'i umbes 300 noorest vallooni vabatahtlikest koosnev pataljon Wallonia. Siin olid ees juba 1. piirikaitserügement ning 5. piirikaitserügemendi kaks pataljoni, 94. rügemendi üks pataljon ja mõned Omakaitseüksused.

Narva alt saabunud tugevdus pani mõneks päevaks venelaste edasitungi seisma. Siis aga sai 67. armee juurde uusi jõude. Armee tankide ja liikursuurtükkide arv ulatus nüüd 300-ni ja maaväge toetavate lennukite arv 650-ni. Tartu lõiku toodi kolm värsket diviisi. 23. augustil läks 67. armee Tartust läänes pealetungile kaheksa diviisiga 11. Saksa jalaväediviisi vastu ja murdis järgmisel päeval sellest oma ülekaaluka soomusväe toetusel läbi.

Kindral Wagneri kavas oli Punaarmee üksusi Tartu-eelsetel positsioonidel võimalikult kauem kinni pidada, et rajada Tartu lõunaservale, umbes 6-8 km linnast, kindlustatud joon. See pidi kaarekujuliselt toetuma oma parema tiivaga Emajõele ja vasakuga Aardla järvele. Kindlustusjoone rajamisel kavatseti kasutada tsiviilisikute abi.

Kõik need abinõud võeti ette aga liiga hilja. 19. augustil murdsid Punaarmee üksused Ahja jõel olnud kaitsest läbi ja liikusid mööda Räpina ja Haaslava maanteed mööda Emajõe suunas. Ahja jõel kaitsel olnud üksused taganesid üle Emajõe, selle põhjakaldale. Elvas asunud üksused tõmbusid 22. augustil Nõosse ja asusid seal kaitsele. 23. augustil ründasid venelased Nõo kaitseliini. Tekkinud segaduses taganes osa kaitsjaid Tartu suunas. Haardesse jäänud kolonel Venti võitlusgrupp ja valloonide pataljon murdsid sama päeva õhtul piiramisrõngast välja ja asusid 24. augustil Tähtvere rajoonis uuele positsioonile.

23. augustil tulid venelaste tankid ootamatult üle Kärevere silla, kus saksa pioneerid olid tegemas ettevalmistusi silla õhkimiseks, oodates selleks käsku kindral Wagnerilt. Silla juures kaitsel olnud Läänemaa Omakaitse lahingpataljon ei olnud tankitõrje relvi ja vene tankide ootamatu ilmumine viis mehed segadusse ning nad taganesid Kärevere metsa. Venelaste tankikiil tungis edasi ja 24. augustil jõuti Nõela külla. Veel tegid valloonid katset venelased tagasi lüüa, kuid viimaste vasturünnak surus nad tagasi Kärknasse.

Tartu suunal rünnakule asunud Vene 67. armeele vastupanu osutamiseks otsustas Saksa rindejuhatus paisata sellele vastu kuulsa tankikindrali Strachwitzi soomusgrupi, mis kiiresti Lätist Elvasse toodi. Soomusgruppi kuulus umbes 60 tanki, sama palju liikursuurtükke ning soomukitel kaks rügementi jalaväge. 23. augustil tabas aga väeosa ebaõnn. Palupera jaama juures sai kindral Strachwitz autoõnnetuses raskelt vigastada ja hukkus operatiivosakonna ülem. Ometi läksid sakslased 24. augusti hommikul Uuta küla juurest rünnakule. See, ligi kilomeetri laiune tankikiil oberst Schmittgeni juhtimisel liikus mööda Elva-Tamsa teed Pangodi suunas, kuid venelased olid saanud vangi langenud saksalastelt kavandatavast tankirünnakust teada ja ründajaid ootasid ees suured tankitõrje üksused. Tamsa lahingus sakslaste soomusgrupi rünnak peatati ja see kandis suuri kaotusi.

25. augustil algas Punaarmee rünnak Tartule, tungides linna Viljandi, Riia ja Võru maantee kaudu. Keskpäevaks olid nad juba Toomemäel ja Jaa-ma platsil. Linnas toimusid ägedad tänavalahingud. Linna kaitsnud võitlusgruppidel kadus ühtne juhtimine ja taganemisel linnast jäid sillad Emajõel õhkimata. Venelased tulid kiiresti üle sildade ja moodustasid sillapea, mis hõlmas kogu põhja pool Emajõge asunud linnaosa. 26. augustil vallutasid Punaarmee üksused Maramaa ning liikusid edasi Vasula suunas, mille vallutasid järgmisel päeval.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 8. 02. 2007. 08:07