Vilgas nagu vesilik

Vilgas nagu vesilik

Inglise nimi, jaapani sisu, ungari päritolu – see ongi Suzuki Swift.

Sõna swift toob paljudele kindlasti meelde Gulliveri lood ja nende autori Jonathan Swifti. Tänase loo peategelane ei saanud oma nime aga kuulda briti kirjaniku järgi. Suzuki väikeauto on pigem “kiire” või “väle”. Sügavama võidusõiduhuviga kodanikele meenutab see sõna ehk veel midagi. Näiteks seda, et 1980. aastate lõpus oli Suzuki Swift 1,6liitriste hulgas üks levinumaid ja edukamaid võistlusmasinaid igasugustel autospordialadel. Aga seegi pole veel kõik. Swifti vormelid olid aastakümneid üheks vormel-Fordi alustalaks. Võiduautodel oli kitsas kere ja väikesed rattad hiigelpikkade õõtshoobade otsas. Ehk mõlkusidki nimeandjatel meeles loomariigi esindajad, sest ka vesilik on inglise keeles swift.

Mini hingesugulane

Suzuki Swift anno 2005 on hoopis teistsugune. Kergust ja õhulisust ei paista kuskilt, kere on matsakas ja massiivne. Ent ärgem kiirustagem järeldustega, Swifti tühimass jääb tonni piirist allapoole.

Swift loodi spetsiaalselt euroinimeste maitse-eelistusi arvestades ja autodki valmivad Ungaris, ent kujustajateks olid siiski jaapanlased. Kas tahatlikult või tahtmatult võtsid nad šnitti Mini pealt. Ei-ei, ma ei räägi mingist lihtlabasest kopeerimisest. Minile iseloomulikke motiive ei leia Swifti küljest ka tikutulega otsides. Küll on ühiseks jooneks loobumine tänapäeva väikeautodel üldlevinud ühe-kasti-põhimõttest. Swiftilgi joonistuvad selgelt välja mootoriruum ja kabiin.

Detaililahendused teevad Swiftist aga täiesti omanäolise sõiduki. Rõhutatult kumer esiklaas ja kerenurkadest sujuvalt ülespoole kaarduvad tuled nii esi- kui tagaosas hakkavad koge silma. Vööliin asub üsna kõrgel ning tõuseb auto tagaosa suunas veelgi, tehes Swifti silueti raskepäraseks. Küljeaknad on tagaukse kohal üsna kitsukesed ning väljast vaatates kerkib paratamatult küsimus, kas nende kaudu autost õue ka näeb.

Kõrge ja lai, aga mitte eriti pikk

Näeb küll ning seespool mingit ahistatuse tunnet küll ei teki. Tagaistmed asuvad nimelt eesmistest kõrgemal. Ehk vaid päris väikesed lapsed ei ulatu hästi oma nina üle aknaserva upitama. Aga nemad peaksid ju autos hoopis lapseistmetel toonima ja sealt on vaade juba märksa parem.

Tegelikult mahuvad ka täiskasvanud tagaistmele ära. Teoreetiliselt on seal kohti kolm, praktiliselt siiski kaks (ehkki keskminegi on varustatud kolme-punkti-turvavööga). Sedagi tingimusel, et eesistujad neile jalaruumi jätavad. Seevastu ülespoole jaätkub avarust küllaga, Swift on palju kõrgem, kui ta väljast tundub (kõlab nagu kiitus disaineritele, eks ole?). Keskmist kasvu eesti mehel jääb pealae ja autolae vahele oma 15sentimeetrine õhuvahe. Parema väljavaate nimel saab juhiistet ülespoole kergitada, ent istmepadi kaldub ettepoole ja mul tekkis tunne, et kohe libisen istmelt maha. Ka seljatoe kuju pole suurem asi, kiiretes kurvides jääb toetust napiks.

Kuna Swift on laiuse poolest oma klassi esimeste hulgas, saab eesistmel end päris mugavalt tunda. Väikeautodele omast küünarnukitunnet ei teki, nii naaber kui ka uks jäävad piisavalt kaugele. Näidikud juhi ees (või näidik, sest kolmeukselisel tagsihoidlikuma varustusega Swiftil puudub tahhomeeter) on suured ja selged, lisaks leiab armatuurlaua keskelt, otse esiklaasi servast, veel numbrilise tabloo kella, välistermomeetri ja kütusekulu mõõdiku näitudega. Viimane võiks praegusel kujul olemata olla, sest autosolijatele presenteeritakse kütuse hetkkulu. Mis vägi küll takistas koostamast väikest programmijuppi keskmise kütusekulu arvutamiseks? Lülitiplokis hakkab silma arusaamatu klahv kirjaga “ILLUMI CANCEL”. Tegemist on üsna praktilise vidinaga. Kui välisvalgustus sisse lülitatud, vähendatakse automaatselt taustavalguse ja tabloode tulikirja heledust. Loogikaon selles, et need öösel oma säraga juhti ei häiriks. Meil aga peab ka päeval tuledega sõitma ning päikesepaistes on seasilmana hõõguvalt tabloolt võimatu midagi näha. ILLUMI-klahv lubabki tabloo täie vungiga hiilgama panna ja seeläbi loetavaks teha.

Sirgel hea, kurvis veel parem

Transpordiosakonnast teatatakse, et Swifit pakiruum on üsna kitsuke ja pealegi kõrge laadimiskünnisega. Ositi (ja hõlpsalt) kokkuklapitav tagaiste küll päästab üht-teist juhuks, kui on vaja kogukamaid asju vedada. Ehkki rattad on parema teelpüsivuse ja suurema siseruumi nimel võimalikult nurkadesse paigutatud, on ruumi ikkagi vähe. Tagumised rattakoopad ulatuvad sügavale ukseavasse ning segavad tõsiselt sisenemist-välumist.

Suzuki kui tuntud mootorratta- ja mootoriehitaja paneb ka oma autodele tublisid jõuallikaid. Swiftil saadakse vilkaks edasiliikumiseks piisavad 94 hobujõudu kätte 1,3liitrisest töömahust. Pealegi on mootor paindlik ning tööpöörded mõõdukad – maanteekiirusel vaid 2700. Kütusekulule mõjub see teadagi hästi ja teoreetiliselt peaks Swift keskmiselt neelama vaid 6,2 liitrit bensiini 100 kilomeetri kohta. Kiirendustel kisub mootor küll lärmakaks, eriti kui tahhomeetri osuti 3000 märgist üle läheb.

Ainult kiitust pälvib juhitavus. Rool on parajalt tundlik ning vedrustuse seade lubab “eriefekte” kartmata teha otsustavaid suunamuutusi igasugustel kiirustel (täpsustus: mõistlikes piirides). Isegi 15tollistel rehvidel veereb auto mugavalt ning teekonaruste summutamine toimub suurema kärata, vaid rehvide müdin on selgelt kuulda. Väike pöörderaadius teeb lihtsaks parklas manööverdamise. Tagaklaasi serv näitab täpselt ära auto gabariidi, ka suured peeglid on tublisti abiks. Lai C-piilar aga piirab nähtavust tahapoole, tuuleklaasiposti alaosa kipub segama vaadet järskudes kurvides.

printerisõbralik versioon esita küsimus