Liana teine noorus

Liana teine noorus

Suzuki tegi vigade parandust ning muutis Liana tarbijasõbralikumaks

Kui üks automudel on vaid kolm aastat vana ja sellele tehakse põhjalik iluravikuur, siis pidi algul midagi viltu minema. Kolm aastat on just selline aeg, kus jõuab ära näha ostjate (või mitteostjate) reaktsiooni, vajadusel välja mõelda lahenduse ja selle ka teostada. Aga mis jäi puudu tänase loo peategelasel, Suzuki Lianal?

Avar juba sünnist saati

Igatahes polnud probleem suuruses. Kummaline küll, ent kui džiibid kõrvale jätta, on Liana Jaapani väiketootja sõiduautodest suurim. Suzuki on eriti kodumaal tuntud just mini- ja väikeautode poolest ning valmistab neid ka teiste marginimede all.

Liana kõrgub nende kääbikute kõrval nagu hiiglane. Kui pikkuse ja laiuse poolest ei erine Liana teistest väiksema keskklassi sõidukitest (Golf, Corolla, Megane jt) kuigivõrd, siis kõrguse osas on ta teistest sõna otseses mõttes peajagu üle. Moodne kontseptsioon – midagi tavalise luukpära ja mahtuniversaali vahepealset – on siin äärmuseni arendatud. 155sentimeetrine kõrgus tagab väga avara kabiini. Väidetavalt mahuvad Lianasse teineteise taha istuma isegi kaks 190sentimeetrist mehemürakat. Seda võib uskuda, sest keskmist kasvu inimesel jääb pea ja lae vahele vähemalt vaksa jagu tühja ruumi. Ka pole istet võttes tarvidust põlvi lõua alla krõnksu tõmmata.

Pehmem ja mõnusam

Aga ruumiga oli Lianal kõik korras juba varemgi. Küll aga jättis soovida viis, kuidas see ruum kasutamiskõlbulikuks vormistati. Hallides toonides, odava väljanägemisega riie ning plastmass, mis sobiks televiisori korpuse tagakülje valmistamiseks, ei jätnud muljet kvaliteettootest. Ka disain kippus keskmise kasutaja maitsele liiga ulmeliseks – näiteks kolmnurkne näidikuteplokk oma numbrilise spidomeetri ja helendavatest segmentidest moodustuva tahhomeetri kaarega.

Uusväljaandes Liana kabiinis on valitsev toon must, sekka matilt helkivad alumiiniumikarva detailid. Näidikuteplokk pälvib hinde “eeskujulik”: kaks suurt ja imehea loetavusega kella keskel, kaks väiksemat äärtel. Keskkonsoolis trooniv audiosüsteem paistab silma vähemalt nelja hea omadusega. Esiteks teeb ta korralikku häält, teiseks on “nupula” hästi läbi mõeldud, kolmandaks on teine komplekt juhtnuppe toodud ka roolile ning neljandaks – ja see on eriti meeldiv – kuulub kogu see mõnu põhivarustusse ka kõige odavamal Lianal.

Istmete kuju ja suurus paneb arvama, et need vormiti eurooplase kehamõõtmete järgi. Ainus häda on istmepadja kuju, mis reisi altpoolt piisavalt ei toeta. Katteriie on korralik, samuti võiks polsterdamiseks kasutatav plast julgesti koha sisse võtta ka mitu korda kallimas autos. Ainsaks vääratuseks võib pidada esipaneeli keskelt väljakummuvat kühmu, mille all on peidus kella ja termomeetri tabloo – “vana hea” telekakorpus…

Rohkem mootorit!

Liana kõrgust arvestades ei tohiks tema sõiduomadused eriti kiiduväärsed olla. Tõepoolest, kurvides kaldus kere tuntavalt, kuid auto ei kippunud siiski ootamatult käest minema. Pika käiguga pehmed vedrud koos üpris jäigas seades amortisaatoritega aga näitasid oma väärtust kevadiselt lagunenud kruusateel. Liana püsis teel ja hoidis juhi valitud suunda uskumatult hästi. Ning seejuures ei tekitanud aukude läbimine ka üleliia kõva kolinat – ju on sillad kerest korralikult isoleeritud. Seevastu teemüra kostis kabiini üleliia kõvasti, eriti tagarattakoobastest. Selles mõttes oli Liana ikka tüüpiline odav Aasia auto.

Kuna proovisõiduk sattus juhtumisi olema neliveoline, ei jätnud ma muidugi kasutamata ka võimalust selle valvelolekut proovile panna. Viskosiduriga lahenduse puhul hakkavad tagarattad vedama alles siis, kui eesmistel enam pidamist pole. Täpselt nii ongi: lörtsisel teel kurvidest välja kiirendades oli tunda, kui tagarattad haakima hakkasid ning kurvi välisserva poole suunduv auto roolile alluma hakkas. Ent nagu ikka, tuli pidamise piir üsna lähedale ja ühtäkki olid mul käed-jalad tööd täis. Ärge seda kodus parem proovige!

Mootor teeb oma tööd kohusetundlikult, kuid erilise innuta. Suurematel kiirustel annab tunda kõrge kere tekitatav õhutakistus, möödasõitudel jääb kiirendus napiks. Õieti vajaks Liana – eriti neliveolisena – hädasti vintskemat jõuallikat, nii umbes 1,8liitrist ja 120 hobujõulist.

Suzuki Liana 1.6i 4WD 

printerisõbralik versioon esita küsimus