NKVD laagrid Saksamaal

Pärst hitlerliku Saksamaa purustamist 1945. aastal ei likvideeritud seal natside rajatud Sachesenhauseni, Buchenwaldi ja mitmeid teisi koonduslaagreid, vaid need anti üle NKVD haldusse. Seda tehti kooskõlas liitlaste kontrollnõukogu direktiiviga nr. 38. Ajaloolaste andmetel oli Nõukogude okupatsioonitsoonis vähemalt üksteist interneeritute laagrit ja sealt käis läbi kümneid tuhandeid inimesi. Paljud neist surid seal nälga või haigustesse. Neist kolm laagrit - Sachenhausen, Bautzen ja Buchenwald - tegutsesid kuni 1950. aasta alguseni. Tekkib küsimus - mispärast sellised laagrid loodi ja keda seal kinni hoiti?

1943. aastal Moskvas toimunud konverentsil võtsid liitlased vastu deklaratsiooni hitlerlaste vastutuse kohta nende poolt toime pandud kuritegude eest. Kaks aastat hiljem saavutasid võitjariigid Podstami konverentsil põhimõttelise kokkuleppe, et interneeritakse kõik isikud, kes võiksid ohustada Saksamaa demilitariseerimist ja demokratiseerimist. 1946. aastal välja antud liitlaste kontrollnõukogu direktiivis määratleti kongreetselt isikud, kes tulevad vahistada või interneerida. Eeskätt oli jutt sõja- ja natslikest kurjategijatest. Kuid nagu hiljem selgus, sattusid neisse laagritesse inimesi, kes polnud kunagi natsidega koos töötanud, ega olnud mitte kuidagi liitlastele ohtlikud.

Asja lihtsustamise huvides muudeti endised natside koonduslaagrid interneeritute laagriteks. Vaevalt oli viimane fašismivang Buchenwaldist lahkunud, kui laagribarakkidesse suleti esimesed NKVD ohvrid. See toimus 12. augustil 1945. Sama aasta aprillis loodi Lääne-Pommeris Mecklenburgi maakonnas Neubrandenburgi lähedal Fünfeicheni erilaager nr. 9, kus kõrvuti SS- ja poltseiohvitseridega, natsipartei tegelaste, endiste sõjaväelaste, kooliõpetajate ja teiste kahtlaste isikutega saadeti sinna ka suurel arvul alaealisi lapsi. Neid kahtlustati organisatsiooni Werwolf'i kuulumises ja Punaarmee vastu diversiooniaktide ettevalmistamises. Mis sellest, et natside poolt päris sõja lõpul loodud terroriorganisatsioon Werwolf jäi vaid paberile.

Natside Auschwitzi laagri värav

NKVD Fünfeicheni laagri värav

Enamus Fünfeicheni laagris kinnipeetavaid alaealisi oli 15-17 aastased. Noorim vang oli 12 aastat vana. Nõukogude seaduste järgi polnud selles midagi iseäralikku, sest juba 1935. aastast kehtis N. Liidus Stalini poolt kohaldatud seadus, mille alusel võis kriminaalvastutusele võtta ja surma mõista kaheteistkümnest eluaastast alates.

1991. aastal võttis nende ridade kirjutaja osa mälestusmemoriaali ehitamisest Norilski sunnitöö laagrites hukkunud (hukatud) Balti riikide ohvitseridele ja kodanikele. Selle ekspeditsiooni Läti delegatsiooni koosseisus olnud endine Läti Vabariigi ohvitser Valdemars Veldre, kes oli Norilski laagrites viibinud ühtekokku 14 pikka aastat, jutustas, et ta oli olnud 1942.-1943. aastal Norilski 7. laagris koos umbes 200 alaealise, 12 kuni 14 aasta vanuse noorukiga. Enamus neist olid sinna toodud süüdistatuna “riigi vara riisumises”. Raskeil sõjapäevil, olles näljasurma piiril, oli enamus neist noorukeist kinni pandud tabatuna toiduainete hankimiselt oma nälgivatele pereliikmetele. Nii oli ühele Veldrega sõbrustanud vene poisikesele määratud 10 aastat sunnitöölaagrit selle eest, et ta oli pärast kolhoosipõllult kartulite koristamist korjanud ja pannud tasku viis kartulit, mis vihm oli mulla alt välja uhtunud. Teise alaealise taskutest oli kinnipidamisel leitud kolhoosipõllult korjatud viljateri…

Enamikul Saksamaa nõukogude tsooni rajatud NKVD erilaagrites olnutel polnud eelpool mainitud liitlaste kontrollnõukogu direktiivis loetletud isikutega üldse mingi pistmist. Paljud laagris viibinud süütud inimesed olid lihtsalt ettearvamatult sündmuste keerisesse sattunud. Pahatihti nabisid NKVD töötajad inimesi kinni otse tänavalt, et täita laagrisse viidavas vangipartiis puuduvat lünka. Valvemeekonna omavoli oli piiritu...

Endise Kötzschendorfi kaablitehase töölisasulas olnud NKVD laagris paigutati 1945. a. novembris kaks tuhat vlassovlast. Sinna toode veel 8000 sakslast, kelle hulgas oli 500 naist ja umbes 1700 alaealist noorukit. Laagrit ümbritses kõrge planktara ja okastraataed. Iga saja meetri järel olid vahitornid, kus asusid vahisoldatid kuulipildujatega. Vangidelt võeti ära kõik esemed, püksirihmad ja kingapaelad. Nende laagrisse paigutamist ei põhjendatud mitte millegagi. Niigi nappi toidunormi kärbiti 1946. aasta novembris veel poole võrra. Näljas ja täidest puretud vangid surid massiliselt. Iga päev suri 30-40 inimest. Neile oli ükskõik, kas laagri vahtkonna hoonel rippus Hitleri või Stalini pilt... Talvel lamasid surnute laibad laagriterritooriumil virnas pakase käes. Kui neid neid veoautodele laaditi, kõlisesid need kui külmunud puuhalud...

NKVD erilaagrisse võidi sattuda mõne ettevaatamatult öeldud sõna pärast. Selle põhjuseks võis olla ka mõni natsismi ajast pärit raamat, ese või tühipaljas rinnamärk. Näieks saadeti natside Neugengamme koonduslaagrist pääsenud antifašist Fünfeicheni laagrisse vaid sellepärast, et ta julges protesteerida oma elamu konfiskeerimise vastu Punaarmee poolt.

Fünfeichen ja ka teised NKVD laagrid Saksamaal polnud töölaagrid. See asjaolu raskendas kinnipeetavate olukorda veelgi. Vange hoiti luku taga nagu loomi, kus nad pidid tihedalt üksteise kõrvale kiilutuna paljastel narialudadel magama. Söök oli äärmiselt vilets. Tunnistajate sõnul muutusid inimesed sama kõhnaks nagu endised natsilaagrite Oswiecemi ja Dachau vangid. Karistuseks rakendati kinnipeetavaid hobuste asemel vankrite ette ning sunniti raskes lastis vankreid mööda liivaseid teid Fünfeicheni mäkke vedama. Surmal oli rikkalik lõikus. Ta ei hoolinud, kas tema vikati ette jäi mees, naine või laps, süüdlane või süütu.

Nõukogude okupatsioonitsoonitsoonis NKVD halduses olnud laagrites hukkus aastatel 1945-1950 kümneid tuhandeid mehi, naisi ja lapsi. Saksamaal NKVD laagrite tegevust uurinud allikad pakuvad hukkunute arvuks 65 000 kuni 70 000 inimest. Ida-Saksamaal oli selle teema käsitlemine rangelt keelatud. Alles 40 aastat hiljem hakati hukatute matmispaiku otsima. Üks esimestest leitud vangide matmispaikadest asus Neubrandenburgi linna servas, puudega ääristatud nõos. Skeletid lamasid vaid veidi üle meetri sügavuses hauas tihedalt üksteise kõrval, mitu rida ülestikku.

Pärast erilaagrite likvideerimist püüdis NKVD igati oma tegusid varjata. Kinnipeetavad, kellel oli leitud pisemgi süü, anti üle Saksa DV võimudele ja mõisteti pikaks ajaks vangi. Paljud neis laagrites olnud viidi ida suunas ja kadusid jäädavalt. Kõik laagrite arhiivid saadeti Nõukogude Liitu.

Kõik neil aastatel süütult NKVD erilaagrites olnud inimesed olid stalinismi ohvrid. Nad sattusid hiiglasliku nõukogude julgeolekuaparaadi hakkmasinasse, kus inimesel polnud pisematki väärtust. Need, kes aga imekombel ellu jäid, pidid aastakümneid vaikima. Toonase NKVD omavoli mõõtmeid ei suuda väljendada isegi sõna t r a g ö ö d i a.

printerisõbralik versioon esita küsimus