Kool.ee-haridusportaal :: Naised sõjasaagiks Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeNaised sõjasaagiks,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Võtke naised sõjasaagiks!

Fašismi üle saavutatud võidu 60. aastapäeva eel pöörab maailma ajakirjandus järjest enam tähelepanu ka nendele metsikustele, mida Punaarmee teel Berliini korda saatis.

Pommerimaa külas Damerkowis oodatakse ärevusega pealetungivaid punasõdureid. Ühte talumajja, kus konutavad hirmunud raugad, naised ja lapsed, siseneb punaarmeelane. «Ta ei öelnud ainustki sõna, vaatas ringi ja läks tahapoole, kus istusid noored tüdrukud ja naised. Ta näitas ainult korra näpuga minu õele. Kui õde kohe üles ei tõusnud, astus punasõdur tüdruku ette ning pani automaaditoru vastu tema lõuga ning vajutas päästikule. Õe pea vajus kõrvale ning veri voolas ojadena. Ta suri silmapilkselt, saamata enda kaitseks vähimatki piuksu teha,» kirjeldas nädalalehes Welt am Sonntag esmakohtumist Punaarmeega üks ellujäänu.

Vägistati üle miljoni naise

Eeltoodud episood kuulub leebete hulka. «Tapa, sakslased ei ole inimesed!», «Murra vägivallaga germaani naiste rassikõrkus, võtke neid kui seaduslikku sõjasaaki!» - niisuguseid hüüdlauseid said pealetungivad punasõdurid lugeda lendlehtedelt, mida levitasid Nõukogude armee propagandistid.

Üks tuntumaid tapmisüleskutsete autoreid oli kirjanik ja Stalini austaja Ilja Ehrenburg, kes töötas armeelehe Krasnaja Zvezda toimetuses. Moskvas töötanud Inglise korrespondent Alexander Werth iseloomustas Ehrenburgi kui geniaalset talenti vihkamise õhutamises sakslaste vastu.

Punaarmeelased juhindusidki kõrgemalt tulnud juhtnööridest. Nad vägistasid ka kõige tagasihoidlikumal hinnangul üle ühe miljoni saksa naise. Vägivalda saatis ennenägematu julmus.

Vägistatud naised löödi sageli naeltega kuuriväravate külge. Nutvate väikelaste pealuud purustati püssipärahoopidega.

Punaarmee sisenemisega tollase Saksamaa territooriumile 1944. oktoobris algasid niisugused röövimised, vägivallatsemised ja mõrvad, et ka neutraalsete vaatlejate arvates oli kordasaadetu omane pigem keskaegsete mongolite hordidele kui kahekümnenda sajandi Euroopa sõduritele, ütles Berliini ajaloolane Jörg Friedrich nädalaajakirjale Focus.

Tõsi, ükski rahvas ei kannatanud Teises maailmasõjas Saksa okupatsiooni all rohkem kui vene rahvas. Ainuüksi Leningradi blokaadis suri umbes sama palju tsiviilisikuid kui tapeti Auschwitzi surmalaagris, ometi suutis Punaarmee viia sõjakoledused enne selle lõppu uuele hirmutavale tasandile.

«Ühes talus nägime viit last, kes olid keelt pidi laua külge naelutatud,» kirjeldas üks õuduste tunnistaja Heydekrugi külas nähtut.

Külast olid läbi käinud 1. Balti rinde 43. armee võitlejad. Veidi hiljem märkas sama tunnistaja viit nööriga kokkuseotud tüdrukut, kelle riided olid räbalas ja seljad puruks kraabitud. Tundus, et neid oli pikalt mõne sõiduki järel lohistatud.

Ennenägematu julmus

Taoline ennenägematu julmus kordus sõja lõpu eel peaaegu kõigis Saksa külades ja linnades. Focus toob iseloomuliku näite tollase Königsbergi (Kaliningrad) lähistel Metgethenis nähtust. 29. jaanuaril 1945 langes see eeslinn venelaste kätte, kuid sakslased vallutasid selle tagasi.

Saksa sõduritele avanesid pildid, mida on raske välja mõelda ka kõige haiglasemal mõistusel. Nii leiti ühelt väljakult kaks umbes 20aastast tüdrukut, kes olid tapetud eriti võikal kombel. Kõigi märkide järgi olid tüdrukud seotud jalgupidi kahe sõiduki külge ning rebitud pooleks.

Ühest villast leidsid saksa sõdurid umbes 60 naist, kellest pooled olid täiesti hullunud. Vene sõdurid olid neid vägistanud 60-70 korda päevas. Villa taga olid hunnikus alasti naiste ja tääkidega läbi torgitud laste laibad.

Focus meenutab ka endise punaarmeelase ja hilisema dissidendi Lev Kopõlevi mälestusi. Esimesena nägi ta Ida-Preisimaale saabumisel ühe vana naise laipa.

«Naise kleit oli puruks rebitud. Jalgade vahel oli telefoniaparaat, mille toru oli torgatud vagiinasse,» meenutas Kopõlev. Katse eest kaitsta saksa tsiviilelanikkonda vene sõdurite sigaduste eest, saadeti major Kopõlev hiljem üheksaks aastaks vangilaagrisse.

Ajalugu vajab uut hinnangut

Täna, 60 aastat hiljem, keeldub Vene valitsus täiel määral tunnistamast neid julmusi, mida Punaarmee saatis korda teel Berliini.

Ajaloolased peavad verist talve Ida-Preisimaal Teise maailmasõja üheks kõige õudsemaks episoodiks ning seal elanud sakslased toimunut nende holokaustiks, millest sõja võitjad paraku midagi kuulda ei taha.

Seetõttu tasub ainult tervitada Poola presidendi Aleksander Kwasniewski seisukohta, et Teises maailmasõjas vajavad veel paljud asjad selgeks rääkimist, sest võit fašismi üle ei tähendanud sugugi kõikidele riikidele veel vabadust, vaid hoopis palju uusi kannatusi ja uut okupatsiooni.

Aadu Hiietamm