Tavainimesele on nii plasma- kui ka LCD-telekas poes ühtviisi seinal rippuv pildikujuline pildikast. Kallis ja samas nii ihaldatud. Kes kord 32tollist Sony tavatelekat kolmandale korrusele tassinud, see oskab uue tehnika võlusid hinnata. Ja kuigi võhik ei tee plasma- ja LCD-telekal esmapilgul vahet, on kummalgi omad head ja vead.

Plasmateler

Plasmaekraane hakati telerina kasutama 1997. aastal. Toona arvati, et seinale riputatav pildimasin on tehnika ülim saavutus. Plasmaekraani kujutis moodustub üksikutest pildipunktidest, pikslitest, millest igaüks paikneb pisikese, erilise gaasiga (neooni ja ksenooni segu) täidetud kambrikese ees. Iga kambrikese esisein on kaetud fosforestseeruva ainega, kambri tagaseinas paikneb elektriallikas. Selle abil ioniseeritakse kambrit täitev gaas ning selle mõjul löövad fosfooride osakesed helendama just nii nagu kujutises nõutud. Plasmaekraani iga kujutisepunkti kohta tuleb kolm pikslit - punane, roheline ja sinine - ning see annab enneolematu võimaluse värvimänguks.

Vaatenurk - Müügimehed kiitlevad tihti, et LCD-ekraanide kujutise vaatenurk on kuni 175 kraadi. Tegelikkuses on asi vähem optimistlik: LCD-ekraanide kujutis hakkab servadest kontrasti ja värvi kaotama juba tunduvalt väiksema vaatamisnurga juures. Suurem osa plasmaekraane säilitab normaalse pildi kuni 160kraadise vaatenurgani.

Värvide küllastatus - Plasmaekraan saavutab siin paremaid tulemusi, sest seal lülitatakse välja need pikslid, mida parajasti tarvis pole. LCD-tehnoloogia puhul tuleb alati arvestada hälbevalgusega, mis muudab värvid tuhmimaks ning loomutruude värvide saavutamise keerulisemaks.

Kontrastsus - Plasmatehnoloogia saavutab kontrastsuse alal suurepäraseid tulemusi - see omakorda tähendab, et pildi tumedates piirkondades saab eristada rohkem detaile.

Viiteaeg - See märgib millisekundeis mõõdetavat aega, mis kulub ühel pikslil aktiivsest seisundist mitteaktiivsesse ja tagasi lülitumiseks. Kuigi viimasel ajal on LCD-ekraanide arengus toimunud suur edasiminek, ei suuda nad praegu siiski võistelda plasmaekraanidega, mille kujutis ei muutu kiire liikumise edastamisel häguseks.

Suurus - LCD on selles vallas teinud küll edusamme, kuid siiani on päris suurte ekraanide (diameetriga üle 42 tolli) puhul odavam toota plasmatelekaid, mitte LCD-ekraane. Samas on ka vastupidine tendents: alla 32tollise diameetri puhul kaldub kaalukauss LCD-tehnoloogia kasuks.

LCD-teler

Vastupidiselt arvatule on LCD- ehk vedelkristalltehnoloogia olnud olemas ammu enne plasmaekraanide teket. Plasmaekraanide kasuks rääkisid alguses nende hiigelmõõtmed. LCD on alles hiljaaegu murdnud välja arvutimonitoride maailmast ja asunud võistlema meetrise diagonaaliga võistlusklassis. Milline on LCD-ekraani tööpõhimõte?

Kahe läbipaistva paneeli vahel on vedelik, mis sisaldab kristalle, mis voolu abil aktiveerides paigutuvad nii, et lasevad läbi ainult teatud polaarsusega valgust (see lähtub paneeli taga asuvast fluorestseerivast torust). Niimoodi kujuneb neist pikslitest ekraanil lõppkujutis.

Ekraani eluiga - Mõned tootjad väidavad, et LCD-ekraan peab vastu kaks korda kauem kui plasmatelekas (umbes 40 aastat, kui vaadata iga päev neli tundi telekat, plasma kestaks nii vaid 20 aastat). See võib tõepoolest kallutada kaalukausi LCD-teleka kasuks.

Ei mingit jama sissepõlenud kujutisega - Plasmaekraane võib ohustada nn. põlemisjälg, nähtus, kus ere staatiline kujutis, näiteks telekanali logo, jätab ekraanile püsiva jälje. Põhjus lihtne: pidev töösolek "väsitab " konkreetse pildipunkti fosfoore. LCD-tehnoloogia on sellise puuduse suhtes immuunne.

Pildi eredus - LCD-tehnoloogia abil saavutab tavaliselt eredama kujutise kui plasmatelekaga. Tasub vaid meeles pidada, et pildi eredus pole iseenesest mingi trump, kui selle abil püütakse korvata kontrastse kujutise puudust.

Saledus - Kuna vedelkristalltelekatel pole vaja ei gaasiga täidetud kambrikesi ega seetõttu tugevat klaasekraani, on nad tavaliselt õhemad kui plasmatelekad.

Voolutarve - LCD-telekad kulutavad harilikult vähem voolu kui plasmaekraanid, sest neil pole vaja toita sadu elektroode, mis peaksid fosfoore ergutama.

kasutatud kirjandus:
foorum: www.geopeitus.ee
väike entsüklopeedia 2002

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 10. 01. 2006. 04:27