Ühel kenal augustipäeval tegi meie ekspedit- sioonigrupp väljasõidu Lama järve äärde, kus aastatel 1941/46 olid asunud Balti riikide kõrgemate suurtükiväeohvitseride erilaager. Nüüd asus samas kohas Norilski metallur- giakombinaadi puhkebaas. Norilskist oli sinna umbes 150 km ja selle vahemaa kattis väike reisikaater nelja tunniga. Randusime täpselt samas kohas, kus seda ligi pool sajandit tagasi olid teinud 42 vangistatud Balti ohvitseri.

Pikk ja kitsas Lama järv ulatub kuni Putorana eelmäestikuni. Järve keskosa teeb 90-kraadise pöörangu, moodustades kaardilt vaadates niiviisi istuva inimese kujutise. Järve pöörangu idakaldal asus kunagi spetsiaalselt rajatud erilaager, kuhu 1941. aastal toodi kolme Balti riigi 42 kõrgemat ohvitseri.

Tagapoolne hoone on ohvitseride ehitatud

Mõnisada meetrit mööda hõreda lehisemetsaga kaetud mäenõlva ülespoole asus kolmekordne puust ehitis, mis kunagi olevat olnud NKVD ohvitseride puhkekeskus. Ka see hoone oli algselt ohvitseride ehitatud. Nüüd asus seal Norilski kombinaadi töötajate puhkekodu.

Siinne erilaager oli rajatud spetsiaalselt Balti riikidest toodud ohvitseride kinnipidamiseks. Kohas, kus kunagi asus ohvitseride elubarakk, asub nüüd eelmise ekspeditsiooni poolt paigaldatud 7,5 meetri kõrgune siberi lehisest tahutud ja nikerdatud skulptuuridega obelisk. Selle leedu puuskulptorite poolt valmistatud mälestusmärgi tipus on punasest vasest sepistatud katoliku rist. Ristist allpool, puust nikerdatud alusel on kolme leinava ema skulptuurid, mis on valmistatud Leedus. Obeliski alumisel osal on pronksisulamist plaat Lama erilaagris olnud 42 balti ohvitseri nimega. Nimede loetelu algab vene- ja ingliskeelse tekstiga:

"TOP RANK ARTILLERY OFFICERS OF LITHUANINAN, LATVIAN AND ESTONIAN ARMED FORCES HAD STAYED HERE SINCE 1941 TO 1945 EXILED FROM THEIR MOTERLANDS DURING THE PERIOD OF STALINIST TERROR"

Plaadi parempoolsel nimedetulbal on läti ja leedu ohvitseride nimede kõrval viieteistkümne eesti ohvitseri nimed:

Kindral H. Kauler

Kolonel J. Tamm,

Kolonel E. Toffer

Kol. leitnant G. Leets,

Kol. leitnant A. Tenno

Kol. leitnant R. Krupp

Kol. leitnant V. Martma,

Major N. Riiberk,

Major A. Kudevita

Major R. Tuul

Major H. Roots,

Kapten P. Rehemaa,

Kapten A. Murumaa,

Kapten V. Püss,

Kapten M. Nurk.

Mööda järve kallast ida poole, umbes kilomeeter obeliskist, asub ohvitseride matmispaik. Sinna on maetud seitse läti ja neli leedu ohvitseri ning eesti ohvitserid: kindralmajor H. Kauler, kolonel E. Toffer, kolonelleitnant V. Martma ja kolonelleitnant J. Tamm.

Mälestusmärk balti ohvitseride matmispaigas

Ohvitseride matmispaika on püstitatud graniitkividest kolmetahuline monument, mille igale tahule on kinnitatud pronksisulamist eesti, läti ja leedu vapid ning tahvlid ohvitseride nimedega. Kalmukohti tähistavad väikesed puuristid. Nii mälestusmärk kui ka ristid paigaldasid sinna eelmisest Balti ühisekspeditsioonist osavõtjad.

Kindral H. Kauleri kalmukoht sellel matmispaigal on sümboolne, kuna tema tegelik matmispaik on leidmata.

Loodus Lama järve ümbruses on väga kaunis. Peegelsileda järve vastaskaldalt paistavad lumiste tippudega mäed. Otse järve kitsa rannariba äärest algab siberi lehistega kaetud mäenõlv. Vesi järves oli väga puhas ja selge ning põhjamaiselt külm ja seda võis ilma kartuseta juua. Ümberringi valitses vaikus ja rahu. Kuid vaatamata looduse ilule oli südames raske ja ängistav tunne. Isegi nüüd, pool sajandit hiljem, valitses seal selle kuratliku süsteemi loodud maapealse põrgu rusuv hingus.

Taimõri poolsaare kaart

Norilski sunnitöölaagreid võis täie õigusega nimetada internatsionaalseteks. Kurikuulus NKVD viis sinna inimesi nii Euroopa kui ka Aasia mandrilt. Sealsetes laagrites on olnud jaapanlasi, korealasi, hiinlasi, vietnamlasi, sakslasi, prantslasi, hispaanlasi, itaallasi, inglasi, norralasi, rootslasi, soomlasi ja paljude teiste riikide kodanikke, rääkimata juba endise N. Liidu koosseisu kuulunud rahvustest. Enamus sinna viidud võõramaalasi hukkus sääl põhja siberi karmi kliima või raskete elutingimuste tõttu. Paljud neist hukati.

Norilski ekspeditsiooni ajal jutustas mulle Läti delegatsiooniga sinna sõitnud endine Läti Vabariigi ohvitser Valdemars Veldre, kes oli viibinud Norilski laagrites ühtekokku 14 pikka aastat, et selle aja jooksul oli ta olnud koos paljudest rahvustest vangidega. Nii oli ta olnud ühes laagris Hispaania meremeestega, kes kodusõja ajal olid algul olnud kindral Franko poolel, hiljem aga läinud üle kommunistide poole. Pärast kodusõda oli nad toodud N. Liitu, kus nad kõik sunnitööle saadeti. 1941. aastal, kui V. Veldre Norilskisse viidi, oli sinna toodud 1300 hispaanlasest elus veel vaid sadakond meest. Hiljem olevat ka need jäljetult kadunud.

Valdemars Veldre käest sain teada, et Läti 19. Diviisi meestest koosnenud brigaadi brigadir major Šmidt, kelle brigaadis ma koos viie Pärnumaa lennuväepoisiga 1945-46. aastal olin olnud, oli hiljem, pärast meie Norilskist äratulekut töötanud lühikest aega temaga koos ja siis äkki kadunud. Enne seda oli ta rääkinud, et teda on korduvalt kutsutud ülekuulamistele. Norilskist ei tulnud enam kunagi tagasi üle poole meie brigaadis olnud lätlastest – endisi Kuramaa koti võitlejaid.

Norilski laagritesse viidi ka alaealisi lapsi. Valdemars Veldre jutustas, kuidas ta aastatel 1942-1943 oli 7. Laagripunktis olnud koos umbes 200 alaealise, 12-14 aasta vanuse noorukiga. Enamus neist olid sinna toodud süüdistatuna “riigi vara riisumises”. Raskeil sõjapäevil, olles näljasurma piiril, oli enamus neist noorukeist kinni pandud tabatuna toiduainete hankimiselt oma nälgivatele pereliikmetele. Nii oli ühele Veldrega sõbrustanud vene poisikesele määratud 10 aastat sunnitöölaagrit selle eest, et ta oli pärast kartulite koristamist korjanud kolhoosipõllult ja pannud tasku viis kartulit, mis vihm oli mulla alt välja uhtunud. Teise alaealise taskutest oli kolhoosipõllul kinnipidamisel leitud viljateri

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 6. 01. 2006. 03:32