Neid süüdistati "riigireetmises"

Mälestustahvel Lama erilaagris hukkunud ohvitseridele

1941. aasta lõpus ja 1942. aasta alguses pidas Norilskis väljasõiduistungit Taimõri ringkonnakohtu tribunal. Kolm nädalat töötasid tšekistid palehigis ette antud juhtmaterjalide alusel. Säilinud ülekuulamis- protokollide ja toimikute põhjal võib aru saada, kui kitsas oli küsimustering, mille alusel mehi süüdi mõisteti. Süüdi olid kõik, kes näiteks Esimese maailmasõja ajal ei astunud punaarmeesse, kes olid osa võtnud Eesti Vabadussõjast, olid olnud Kaitseliidus, "vapside" ühenduses või Isamaaliidus, või teeninud 1924. a. punaste riigipöördekatse ajal sõjaväes. Süüdi mõisteti ka nõukogude korra halvustamise või lääneriikide kiitmise eest. Sellises süüdimõistmise käsitluses polnud midagi iseäralikku. Selline oli nõukogude režiimi ja NKVD kohtusüsteem.

Eesti ohvitseridest mõisteti surma ja lasti Norilskis maha umbes 50 meest. Siis äkki lõpetas erikohus oma tegevuse. Mis põhjusel, on seni teadmata. Kõigile ülejäänud eesti, läti ja leedu ohvitseridele määrati edasi tegutsenud "troika" poolt § 58 alusel kaheksa kuni kümme aastat sunnitööd. Vaid mõnele üksikule määrati kuus aastat.

Järgnenud laagriaastad tegid ülejäänud töö. Nälja, polaarpakase, lumetormide, haiguste ja hukkamiste tulemusel hukkus enamus laagrites olnud Balti riikide sõjaväelastest. Teadaolevail andmeil pääses 1941. aastal Norilski sunnitöö- ja erilaagritesse viidud 318 eesti sõjaväelasest tagasi kodumaale vaid 36 meest. Need olid:

1946. aasta märtsis kohtusin ma Norilski 1. laagripunktis tööl käies mitmel korral kolonel Georg Leetsi venda, leitnant Aleksander Leetsi, kes oli siis juba vabakäiguvang ja töötas treialina ühes väljaspool laagrite töötsooni asunud tehases. A. Leets rääkis tookord, et eriti raske olevat olnud Norilski laagris esimene laagriaasta, mil nälja, haiguste ja lumetormide tõttu hukkus enamus Norilskisse toodud eesti sõjaväelasi. Töötingimused olnud kohutavalt rasked. Eesti ohvitsere oli pandud ehitama üht Schmiti mäe jalamilt sinna hiljem rajatud Medvezka kaevandusse minevat teed, mida oli tulnud teha käsitsi, kirka ja kangiga graniiti raiudes. Selle kohta sõnas Aleksander Leets: "Eesti mehed rajasid Norilskisse oma eluajal endale ise mälestusmärgi!" 1946. aastal oli A. Leetsi hinnangul Norilski laagrites elus veel vaid umbes 80 eesti ohvitseri.

Kohtusin Aleksander Leetsiga Norilskis mitmel korral. Möödunut meenutades jutustas ta kord loo, kuidas talle 1924. aasta detsembrimässu päevil, kui ta teenis allohvitserina Tondi sõjakoolis ning läks mässukatsele eelneval õhtul kontrollima kooli väravavalvet, teatas valves olnud sõdur, et hetk tagasi oli kooli juurde sõitnud N. Venemaa saatkonna auto ja sellest väljunud diplomaat oli sõdurilt küsinud: "Noh, kas saite neist jagu?"

Nimelt oli ühte sõjakooli naabruses asunud elamusse koondunud umbes 50 mässajat, kes olid relvastatud ja kellest osale oli antud selga kusagilt hangitud eesti sõjaväevorm. Selle grupi ülesandeks oli Tondi sõjakooli vallutamine, mida oligi käinud kontrollimas too vene diplomaat, pidades eesti sõdurit ümberriietatud mässajaks.

printerisõbralik versioon esita küsimus