Norilskis paigutati ohvitserid 7. laagrisse. Algas tavapärane nõukogude GULAG-i rutiin: algul saunaskäik, seejärel pildistamine, registreerimine ning nummerdamine, mille järel vang kaotas oma nime ja muutus numbriks. Ohvitseride sõjaväevorm vahetati kaltsus vangiriietuse vastu.

14. augustil saadeti mehed tööle. Kes ehitusele, kes plaatinakaevandusse. Tööpäev kestis 12 tundi. Meestel jätkus veel endist rammu ja vaatamata ebainimlikele töötingimustele suudeti esialgu töönormid täita. Peagi hakkas aga meeste jõud raugema, kuna toit oli äärmiselt kehv ja vitamiinivaene. Paljud haigestusid skorbuuti ja düsenteeriasse. Neil langesid välja hambad. Varsti tulid esimesed surmajuhtumid. Esimestena läksid toonela teedele suured ja tugevad mehed, kelle organism oli harjunud saama küllaldaselt toitu.

Toit tähendas Siberi laagrites elu. Toidupuudus oli piinavate haiguste, valu ja elust lahkumise eelmäng. Näljas olevaid mehi vaevasid pidevalt miraažid ja unenäod leivast. Nende tegevus oli kontsentreeritud vaid ühele ainsale soovile - saada süüa.

Neile, kes on läbi käinud stalinlikest surmalaagritest, ei jagune maailm mitte õnnelikeks ja õnnetuteks ega headeks ja halbadeks, vaid elavateks ja surnuteks. Olgu siinjuures märgitud, kõik siinöeldu kehtib vaid stalini ajastu laagrite kohta. Peale Stalini surma, s.t. peale 1953. aastat eksisteerinud nõukogude vangilaagrid olid stalinismi laagritega võrreldes "kuurordid".

Norilski toodud 42 eesti, läti ja leedu kõrgemat kahurväeohvitseri viidi 10. augustil Norilka jõe kaldal asunud Valjoki asulasse, kus nad paigutati kahele kaatrile ja sõidutati üle Melkoje järve, Norilskist umbes 150 km kaugusel asunud Lama järve äärde. Lama järv kujutab endast Putorana mäeahelikul asuvat piklikku mägijärve, pindalaga umbes 2000 km².

Elama paigutati ohvitserid algul suurde telki, kuhu 40 meest hädavaevu ära mahtus. Hiljem ehitasid nad telgi asemele lehisepalkidest baraki. Juba 1939. aastal oli Lama järve äärde hakatud ehitama puhkekodu NKVD töötajatele, mille ehitus oli veel pooleli. Selle valmisehitamine sai nüüd ohvitseride põhitööks.

Elutingimused Lama erilaagris olid tunduvalt leebemad, kui need olid Norilski sunnitöölaagrites. Ka toitlustamine oli parem. Ohvitseridel jäeti alles nende isiklikud tarbeesemed ja neid müües oli võimalik osta toidule lisa. Suvel töötasid nad puhkekodu ümbruses, talvel käisid üle järve metsatöödel. Osa mehi said tubasele tööle. Nii töötasid kolonel G. Leets ja major H. Roots raamatupidaja ja arveametnikuna. Kolonelleitnant Krupp oli kokk jne.

Kuid surm ei läinud mööda ka Lama erilaagris olijaist. 28. jaanuaril 1942 viidi kindralmajor H. Brede, major Riiberg ja kapten Murumaa lennukil Norilski. Mahajääjaile teatati, et neile olevat antud armu ja viidud rindele. Tegelikult viidi nad Norilski vanglasse, kus nad surma mõisteti ja maha lasti. Järgmisena lasti Lama ääres maha kindralmajor E. Kauler, kelle laskjaks oli Norilskist sinna toodud kutseline timukas, NKVD leitnant Sakulin. Viimane omastas ka mõrvatu isiklikud asjad. Kauleri matmispaik on siiani teadmata. Kolonelleitnantid J. Tamm ja V. Martma leiti metsast surnuks külmununa. Kolonelleitnat R. Krupp suri verisesse kõhutõppe. On tähelepanuväärne, et üliraske 1941./42. aasta talve elasid Lamal olijad üle paremini, kui Norilski laagrites olnud ohvitserid, kelledest seal hukkusid ligi pooled.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 6. 01. 2006. 03:22