et et

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Eesti ohvitserid Norilskis

Kool.ee-haridusportaal :: Eesti ohvitserid Norilskis Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeEesti ohvitserid Norilskis,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Ajaloost on ammu teada, et rahvaste allutamise kõige lühem ja kindlam tee on jätta rahvas ilma oma juhtidest ja juhtimisest. See kehtib ka sõjaväe kohta. Sõjavägi on institutsioon, kus puudub demokraatia ja kus juhtimine on üles ehitatud kolmele põhitõele: käsk, käsu täitmine ja subortinatsioon. Seda hästi teades ehitas NKVD juhtkond oma 1941. aasta juuniküüditamise tegevuskava üles neist argumentidest lähtudes. Langes ju selle küüditamise ohvriks põhiliselt vabariigi juhtkond, inteligents ja ohvitserkond.

Teatavasti arreteeris NKVD 1941. aastal suure hulga Eesti Kaitseväes teeninud ohvitsere, kes seejärel kõik Norilski laagritesse viidi. Palju aastaid polnud nende saatusest midagi kuulda. Alles hiljem, kui ilmusid üksikute ellujäänud ohvitseride mälestused, saime teada, võib-olla küll osalise, tõe nende läbielamistest.

Neid oli kokku 263 eesti ohvitseri, kes 14. juunil 1941 "täienduskursuste" ettekäändel Petseri Lõunalaagrist Petserisse viidi. Seal räägiti neile, et algavad taktikalised õppused, mis pidid kestma kolm-neli päeva. Petseris paigutati ohvitserid Kaitseliidu majja, kus neid 14. juunil hakati "taktikalise ülesande" saamiseks ükshaaval välja kutsuma. Ühes kabinetis, kus laua taga istus mitu kõrgemat vene ohvitseri, käsutati kabinetti sisenenul käed üles, võeti ära püstol ja kaarditasku ning otsiti ta läbi. Seejärel viidi arreteeritud ohvitserid kõrvalukse kaudu saali, kus nad käsutati näoga lava poole põlvili põrandale. Saalis olnud tðekistid rebisid eesti ohvitseridelt ära pagunid, võtsid ära raha ja kõik väärtasjad ning lõikasid pükste eest ära nööbid. Sealjuures sõimasid ja mõnitasid nad ohvitsere, nimetades neid Punaarmeest välja heidetud kontrrevolutsionäärideks.

Samal päeval, s.o. 14. juunil käis ohvitseride arreteerimise laine üle kogu Eestimaa. Mehi võeti kinni väeosadest, kodudest, tänavatel ja raudteejaamades.

Järgmisel päeval, 15. juunil sõidutati arreteeritud ohvitserid kinnisel veoautol Petseri raudteejaama, kus nad trellitatud loomavagunitesse laaditi. 16. juunil jõudis rong Riiga, kus sellele haagiti järele vagunid Lätis ja Leedus arreteeritud ohvitseridega. Nagu hiljem selgus, oli rongis kokku umbes 1100 ohvitseri. Algas pikk ja piinarikas teekond viimase piirini täis kiilutud ja päikesest kuumaks köetud vagunites, kus ei jätkunud õhku hingamiseks ning puudus joogivesi ja toit.

18. juuni hommikul väljus rong arreteeritud ohvitseridega Smolenski jaamast ja jõudis sama päeva pärastlõunal Babõnino raudteejaama. Edasi algas ohvitseride jalgsirännak tugeva konvoi valve all ühte Juhnovi kuurordi asulasse, kuhu jõuti 20. juunil kella kolme paiku öösel. Laager oli alles hiljuti ühest sanatooriumist ümber ehitatud, kust alles äsja oli hoitud poola vange. See koht asus kahtlaselt lähedal Katõnile, kus NKVD oli kuklalaskudega tapnud kümneid tuhandeid poola ohvitsere.

Iga uus päev tõi Juhnovi kuurordi juurde üha uusi ja uusi eesti, läti ja leedu ohvitsere, kes kõik olid arreteeritud erinevates kohtades. See oli arusaamatu ohvitseride koondamine. Miks toodi Balti riikide vangistatud ohvitserid just siia? Juhnovis ei olnud etapilaagreid. Need asusid valdavalt raudteede lähedal. Peagi hakkasid kinnipeetute hulgas ringi liikuma kuuldused, et nad on sinna toodud selleks, et nende üle kohut mõista.

Eesti peaministri Jüri Uluotsa vennapoeg Ülo Uluots (†), kelle isa leitnant Oskar Uluots oli samuti arreteeritud ohvitseride hulgas, on avaldanud arvamust, et Balti riikide ohvitserid, nagu Poola ohvitseridki, olid Stalini ja Beria poolt määratud hukkamisele.

Miks see massimõrv siiski ära jäi? Mis takistas tšekistidel selle täideviimist? Selle põhjuseks võis olla 22. juunil 1941 alanud sõda Saksamaa ja N. Liidu vahel. Ilmselt kartsid mõrtsukad, et nad ei suuda mõrvatute laipu enam peita, kuna Saksa armee lähenes kiiresti. Pealegi nõudnuks tapatalgud omajagu aega. NKVD meestel oli aga küllalt palju tegemist iseendi ja oma perekondade evakueerimisega. Nii pääsesid eesti, läti ja leedu ohvitserid seekord eluga. Kuid hiljem oli suurem osa neist määratud piinarikkale hääbumisele või hukati kaugel põhjas asunud surmalaagrites.

Juhdinski laagris olid ohvitserid kaheksa päeva. Seejärel algas pikk ja piinarikas teekond trellitatud loomavagunites üle Uuralite Krasnojarski linna, kuhu jõuti 14. juulil. Seal ootas neid ees 15 eesti kõrgemat ohvitseri eesotsas kindralmajorite H. Brede ja E. Kauleriga, kes olid toodud sinna koos 27 läti ja leedu kõrgema suurtükiväe ohvitseriga Moskva Sõjaväeakadeemia kuuekuulistelt "täienduskursustelt". Krasnojarskis paigutati ohvitserid ühte okastraataiaga ümbritsetud barakki. Valve baraki ümber oli suhteliselt lõtv ja kuna meestel oli arreteerimisel raha alles jäetud, said nad lisaks viletsale laagritoidule osta iga päev baraki juurde sõitnud kaarikult toiduaineid.

28. juulil laaditi kõik Balti ohvitserid Krasnojarski Jenissei jõesadamas pargasele ja algas sõit mööda Jenissei jõge allavoolu kaugele põhja.

Kolonel Georg Leetsi poolt avaldatu põhjal alustasid lotjadel mööda Jenissei jõge teekonda kaugele põhja 1098 ohvitseri. Nende hulgas oli 318 eestlast, 511 lätlast ja 269 leedulast.

Ohvitserid olid suletud lodja trümmi ja sealt väljumine tekile oli rangelt keelatud. Lotja vedas aurulaev. Käimlana kasutati suurt puuanumat, mida käidi konvoi valve all tekil tühjendamas. Süüa anti vähe ja toit oli väga vilets. Kokku kestis reis 12 päeva. 9. augustil 1941 jõuti Dudinka sadamasse. Seal laaditi ohvitserist vangid kitsarööpmelise raudtee kahele lahtiste platvormidega rongile ja sõidutati läbi tundra Norilskisse.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 6. 01. 2006. 03:21

Time: 0.0476451 s.