Inimluudele rajatud linn

N. Liidu ametliku ajaloo põhjal kuulub Norilski asula ja sinna rajatud tehaste ehitajaau hoopiski nn. "polaarkomnoortele", kelle "kõrgendatud töökohustuste" ja pikkade koosolekuprotokollide tulemusena olevatki too tööstusasula kerkinud. Vangide poolt tehtut ei mainita neis dokumentides mitte poole sõnagagi..

Tegelikult aga, nagu N. Liidus komsomoli "vägitegudega" ikka on olnud, oli komnoori Norilski ehitustel vaid mõnikümmend. Nii Norilski esimene asula kui ka suur metallurgiakombinaat, aga samuti suur osa praegusest Norilski linnast on vangide rajatud. Sajad tuhanded sunnitöölised töötasid seal surmaga silmitsi olles pikki aastaid ilma ühegi puhkepäevata 40-50 kraadises paukuvas pakases ja lumetormide rajus. Olles poolnäljas ja kehvas vangirüüs, pidid nad kuni nõrkemiseni rasket tööd tegema. Arstiabi puudumise tõttu põeti raskeid haigusi nagu kopsutuberkuloos ning mitmesuguseid sise- ja nakkushaigused sageli püstijalu. Igapäevaseks nähtuseks olid vitamiinivaeset toidust põhjustatud kanapimedus ja skorbuut. Paljud hukkusid või jäid invaliidideks tööõnnetuste läbi. Rääkimata neist, kes "platnoide" poolt laagris või töötsoonis paljaks rööviti ja läbipekstuna maha jäeti, kus nad polaarpakases ära külmusid. Kümned tuhanded vangid hukati NKVD mõrtsukate poolt.

Need, kes vangilaagri vaevadele vastu ei suutnud panna, viidi öösel reele virna laotuna laagriväravast välja ja heideti mõnda mahajäetud kaevandusšahti või kallutati varem valmis kaevatud ühishauda. Ühte hauda pandi 25-30 laipa. Kui haud ühe päevaga täis ei saanud, hoiti see seni lahti, kuni arv täis sai. Hauad, mille vangid ise olid kaevanud, täideti pealt kaevandustest toodud aherainega või tehastest toodud šlakiga. Laipadele jäeti selga vaid laagripesu ja jala külge lipik numbriga. Surnute nimesid teadsid vaid GULAGI asjamehed.

Suur oli NKVD asjameeste hirm vangide põgenemise pärast laagrist. Ehki iga põgeneja määranuks laagrist põgenemisega ise endale surmaotsuse, sest ümberringi laius tuhandete kilomeetrite ulatuses asustamata ja tühi tundra ja selle läbimine olnuks selge enesetapp. Kuid ometi leidus riskijaid, kes eelistasid üheprotsendilist pääsemise võimalust üheksakümne üheksale protsendile hukkumisvõimalusele. Ühes GULAGI parteiaktiivi dokumendis on selle kohta öeldud:

"Laagrites ei ole tagatud riiklik julgeolek. Mõlemas laagris (sunnitöö- ja "mägilaagris" - V.K.) esines 1952. aastal vangide ärajooksmisi. 1952. aasta jooksul ära jooksnud vangidest on leidmata ja kinni võtmata kuus vangi. Mägilaagris, kus on küll tugevdatud valve, on ärajooksmised isegi sagenenud, kuna seal on levinud väga kahjulik ja ohtlik "teooria", et ega nad Norilskist kaugele jookse."

Seepärast kahtlustasid NKVD timukad isegi surnuid. Norilski laagrites kontrollis laagrivalve üle kõik sealt väljaviidavad laibakoormad. Kontrollimiseks kasutati puuhaamrit, mille talla külge oli kinnitatud umbes sõrmepikkune metallist teravik. Sellega lõi valvesoldat laagriväravas igale laagrist väljaviidavale laibale hoobi kuklasse või otsmikule. Pärast viiekümnendaid muudeti selline kontrollimisviis laagri juhtkonna poolt kui "ebahumaanne" ära ja edaspidi hakati laipadele sama haamriga vastu jalapäkka lööma.

Ka võib parteiaktiivi dokumendist veel lugeda, et: "...riiklikku julgeolekut "ohustavad" ka vangide poolt töötsoonis valmistatud noad, piigid ja muud terariistad, mida laagrivalvurid mitte alati ei suuda leida."

Viiekümnendate algul, kui laagritest hakati vange vabastama ja sinna asumisele jätma, tekkis Norilski endise asula juurde üks omapärane "linnaosa", mida hakati kutsuma “balokiks”. See oli kõikvõimalikest materjalidest, nagu taarakastide lauad, plekijäätmed, tellised, muld ja teised ehitusjäätmed, rajatud putkade ja punkrite linnaosa, kus elasid laagritest vabastatud vangid. Vabaks saanud vangid saadeti laagrist minema tühjade kätega ja siitpeale pidid need ise endale eluaseme muretsema ja ülalpidamist hankima. Tavaliselt mindi esialgu elama mõne varem laagrist vabanenud tuttava juurde ja hakati seejärel kohe endale uut eluaset rajama. Selleks kasutati ära juba teiste poolt ehitatud onni ühte või kahte seina ja nii laienes see "balokiks" nimetatud labürint nagu mesilase kärg igasse suunda. See oli tõeline labürint, kus võõras sai liikuda ainult teejuhi abiga.

1991. aasta suveks oli kunagisest Norilski asulast, mis jäi praegusest Norilski linnast umbes kümne kilomeetri kaugusele, säilinud vaid mõned üksikud hooned, nende hulgas ka kõige esimene sinna rajatud lehisepalkidest puumaja. Alles olid veel ka kunagine postkontor ja laagrite keskhaigla hoone, kus mitmeid aastaid töötas peaarstina Norilski laagrisse viidud dr. Mardna Tartust.

Nüüd on Norilski ümbrusest leitud kohti, mis lubavad oletada seal asunud erilaagrite olemasolu. Üheks selliseks paigaks on nn. "Norilsk-2". See on koht, millele on viidanud oma mälestustes paljud vangid, kes on väitnud, et just seal toimus kõigi surmamõistetud vangide hukkamine. Organiseeritud otsimisretki selle oletatava surmalaagi asupaika toimunud ei ole, kuna selles piirkonnas esineb mürgiseid gaase, mis ebasoodsa tuule puhul on eluohtlikud. Küll on aga kohalikud Norilski elanikud tundras ringi liikudes sattunud ühe kõrgendiku jalamil asunud mahajäetud kaevanduse ja laagriplatsi varemetele, mis annavad tunnistus kunagisest suurest vangilaagrist. Mõned julgemad on laskunud ka kunagise kaevanduse šahti ja nende sõnul on seal neile avanenud kohutav vaatepilt. Kõik ðahti käigud olevat täidetud luukerede ja inimjäänustega, kusjuures kõik need olevat mahalaskmise tunnustega. 1991. aastal Norilskis ilmunud broþüüris "Norilski Memoriaal" meenutavad mitmed endised vangid oma kaasvangide saatmist sellesse salapärasesse "Norilsk-2", kust mitte keegi pole hiljem tagasi tulnud.

printerisõbralik versioon esita küsimus