Kohe pärast Balti riikide annekteerimist N. Liidu poolt, arreteeris NKVD kolmes Balti vabariigis tuhandeid sõjaväelasi, riigi- ja ühiskonnategelasi ning lihtkodanikke, kellest osa hukati kohapeal, paljud aga viidi nõukogude sunnitöö- ja erilaagritesse, kus neist suurem osa hääbus ränkrasket laagrielu ja represseerijate mõnitusi taludes. Eriti hoogustusid arreteerimised pärast sõja puhkemist Saksamaa ja N. Liidu vahel, mil tuhanded Eesti, Läti ja Leedu ohvitserid viidi kaugele polaarjoone taha Taimõri poolsaarele Norilskisse, kus tol ajal asus üks suurim NKVD sunnitöölaagrite konglomeraat. Pärast Balti riikide taasokupeerimist Punaarmee poolt, jätkusid NKVD metsikused, ja Venemaa sunnitöölaagritesse, sealhulgas ka NORIL-GULAGI laagritesse, hakkasid veerema rongid arreteeritud ja "troikade" poolt sunnitööle mõistetud eestlaste, lätlaste ja leedulastega. Kuipalju eestlasi on üldse Norilski laagritest läbi käinud ja kuipalju neist on seal hukknud (hukatud), pole siiani võimalik olnud kindlaks teha, kuna kogu NKVD laagrite dokumentatsioon on peidetud selle repressiivorgani järeltulija KGB sügavatesse peidikutesse. Kuid ka kõige tagasihoidlikema arvestuste järgi ulatub see arv kindlasti tuhandetesse.

1941. aasta suvel, enne sõja puhkemist, arreteeriti kolmes Balti vabariigis kokku ligi poolteisttuhat kõrgemat ohvitseri. Kindralid ja vanemohvitserid käsutati Punaarmee akadeemiasse "täiendõppusele", kust neil tagasiteed enam polnud. Paljudele neist määrati kõrgem karistusmäär mahalaskmise läbi, mis ka kohe täide viidi. Valdav enamus neist surid aga kaugel kodumaast, Taimõri poolsaare erilaagrites nälja, haiguste ja külma kätte.

Eesmärgiga eesti ohvitseride saatusest rohkem teada saada, käis 1988. aasta suvel Norilskis Eesti 15-liikmeline ekspeditsioonigrupp, mille organiseeris "Memento" Harjumaa osakonna juhatuse esimees Ilmar Laherand. Tänu sellele said nii mõnedki asjad selgemaks.

Et jäädvustada Norilski laagrites hukkunud Balti riikide ohvitseride mälestus, käis eesti, läti ja leedu ühisdelegatsiooniga seal ka 1990. aastal, ning ühiselt rajati mälestusmärk 140 km Norilskist ida pool asuva Lama järve äärde. Seal, Putorana eelmäestiku jalamil, täielikult eraldatuna muust maailmast, asus kunagi NKVD erilaager, kuhu 1941. aasta augustis viidi need 42 eesti, läti ja leedu kõrgemat suurtükiväeohvitseri, kes olid "täiendõppuse" ettekäändel kutsutud Moskva Frunze-nimelisse kõrgemasse sõjaväeakadeemiasse ja seal arreteeritud.

1991. aastal toimunud ekspeditsiooni eesmärgiks oli memoriaal-kompleksi rajamine Norilski linna lähistel asunud Smiti mäe jalamile, kus aastatel 1946-1952 asus üks suurimaid vangide matmispaiku Norilskis.

Norilskisse rajatud mälestuskompleksi kavandi autoriks oli leedu delegatsiooni juht Romas Svedinskas. Tema kavandatud oli ka Lama järve äärde püstitatud mälestusmärk. Ekspeditsioonist võttis osa 50 leedulast. Lätist oli 41 ja Eestist 25 osavõtjat. Läti delegatsiooni juhtis Läti Teaduste Akadeemia Ajalooinstituudi teaduslik töötaja Ainars Bambalis. Eesti delegatsiooni esindas Meinhard Pahapill ühingust “Memento”. Ekspeditsiooni ettevalmistav töögrupp, kuhu kuulusid kõigi kolme vabariigi esindajad, alustas tegevust juba aasta varem. Valmistati ette ja kinnitati mälestuskompleksi kavandid ja delegatsioonide tegevuskava ning taotleti load sissesõiduks tol ajal veel suletud Norilskisse. Olgu siinjuures märgitud, et Läti ja Leedu ekspeditsioone toetasid nende riikide valitsused, kuna Eesti ekspeditsiooni liikmed sõitsid sinna omal kulul või toetajate annetuste abil.

Paljudel eesti delegatsioonist osavõtjatel olid lähedased omaksed olnud NORIL-GULAGI sunnitöölaagrites. Mitmel oli isa või vanaisa Norilski laagrites hukkunud ja puhkas sääl nüüd oma viimast und.

Piirivalveohvitseri Johan Saare isa oli olnud Eesti Kaitseväe kapten. 1945. aastal ta arreteeriti ja palju aastaid ei olnud tema kohta teateid. Alles 1978. aastal saadi teada, et ta oli olnud Norilski laagrites ja seal surnud.
Meditsiiniõe Aino Olevi isa Mihkel Seppik oli kuni 1940. aastani olnud näidistalu omanik. 1945. aastal ta arreteeriti ja viidi Norilskisse, kus ta 1952. aastal suri.
Eesti delegatsiooni juhi Meinhard Pahapilli isa oli olnud meremees ja taluomanik. 1941. aastal ta arreteeriti ja viidi "troika" otsuse põhjal Norilski laagrisse, kus ta juba järgmisel aastal suri.
Tartu Ülikooli eksperimentaaltöökoja tehniku Kalle Einmanni isa arreteeriti 1949.aastal Omakaitsesse kuulumise pärast. Temale määras "troika" 25+5 aastat ja ta viidi Norilskisse, kus ta 1953.aastal suri.
Agronoom Valve Kerkeli isa oli olnud Eesti Kaitseväes üleajateenija. 1945.aastal ta arreteeriti ja viidi Norilskisse, kus oli kuni 1949.aastani. Pääses eluga tänu sellele, et ta saadeti Tomski ja Krasnojarski laagritesse, kus elutingimused olid paremad ja kust ta 1956. aastal vabastati.
Rahvusraamatukogu töötaja Maire Joosti vanaisa oli olnud Eesti Kaitseväe kapten. 1941.aastal arreteeriti ta Värska õppelaagris ja viidi Norilskisse. Kaotas seal tervise, kuid jõudis 1956.aastal tagasi koju.

Viis eesti delegatsioonist osavõtjat olid ise Norilski laagrites viibinud. Nüüd, ligi pool sajandit hiljem taas neid paiku külastades, kuhu enamusel neist olid jäänud parimad noorusaastad ja osa tervistki, tundsid mehed sinna teele asudes suurt ootusärevust.

Saaremaa mees Peeter Õunpuu, kes seekord Norilskis olles pühitses oma 68. sünnipäeva, oli 1945. aastal arreteeritud Saksa sõjaväes teenimise pärast. Talle oli "kodumaa reetmise eest" määratud kümne aastat suunitöölaagrit. Sealt pääses ta eluga vaid tänu ühele vangist laagriarstile. Tema väikseim kehakaal oli olnud laagris 32 kg, kuigi ta oli pikk ja õlakas mees. Laagriaegu meenutades ütles Peeter: "Kui kevadeti ilmus tundrasse linavästrik, küll oleks siis tahtnud ise lind olla ja vurrdi üle traataia lennata."
Kunagine Tartu koolipoiss Ülo Raidma oli kooli ajal olnud ühe nõukogude okupatsioonivõimu vastu tegutsenud põrandaaluse õpilasgrupi liige, mille eest ta 1950. aastal arreteeriti ja Norilskisse viidi. Ta oli sealsetes laagrites kuni 1956.aastani. Ka tema isa arreteeriti ja viidi Norilskisse, kus ta suri.
Teine Tartu koolipoiss Evald Kohler arreteeriti 1946. aastal, süüdistatuna nõukogudevastasesse noorteorganisatsiooni kuulmises ja relva hoidmises. Viidi 1948. aastal Norilski laagrisse, kust ta peale vabanemist oli kuni 1959. aastani asumisel.
Siinkirjutaja oli Norilski laagris aastatel 1945-1946. Viidi sinna peale sõja lõppemist Kuramaa "kotist", olles enne seda veel Vainode, Jelgava ja Molotovski (nüüd Severodvinsk) vangilaagrites.

Peale ülalnimetatute võtsid ekspeditsioonist osa:
Epp Aas - ekspeditsiooni arst, Kohtla-Järvelt;
Allan Alaküla - ajalootudeng, Tartust;
Kreet Aun - ajalootudeng, Tallinnast;
Maire Joost - ekspeditsiooni sekretär, Tallinnast;
Marika Karu - Tallinnast;
Allan Kasesalu - ajalootudeng, Tartust;
Ülo Keskküla, ekspeditsiooni vaimulik, Tartust;
Aino Olev - ekspeditsiooni kassapidaja, Tallinnast;
Merike Pahapill - Tallinnast;
Endel Palmiste - Tallinnast;
Arvo Pärn - Tallinnast;
Hans Raig - Tartumaalt;
Rein Raudvere - ajakirjanik, Võrust;
Raul Rebane - Tallinnast.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 6. 01. 2006. 03:12