Eesti, Läti ja Leedu vabariikide de jure tunnustamise 60. aastapäeva puhul, mille suursaadik J. Kirkpatrik esitas ÜRO peasekretär Javier De Guellarile palvega, et see tunnustaks selle ÜRO täiskogu ametlikuks dokumendiks ja et 38. täiskogu võtaks kaalumisele rahvastele enesemääramise õiguse ja iseseisvuse kindlustamise.

"26. juulil 1982. a. tähistame kolme Balti Vabariigi: Eesti, Läti ja Leedu de jure tunnustamist Ameerika Ühendriikide poolt. Igaüks neist oli Rahvasteliidu liige ja oli alla kirjutanud mitte- kallaletungi lepingule N. Liiduga. Sellele vaatamata liideti nad kurikuulsa Molotov-Ribbentropi lepinguga, millega Ida-Euroopa jagati natsliku Saksamaa ja N. Liidu vahel huvipiirkondadeks, Nõukogude Liiduga.

Jätkates Balti vabariikides ebaseaduslikku okupatsiooni eelmainitud lepingu alusel, rikub N. Liit rahvusvahelist õigust, eriti aga rahvaste enesemääramise õiguse põhimõtteid, nagu see on kindlaks määratud ÜRO põhikirjas ning selle Täiskogu resulutsioonis 1541, mis käsitleb rahvaste enesemääramise õigust ja näeb ette, et otsus liita teist riiki peab tulema nende maa-alade elanike vabalt avaldatud tahtest ning teadmisest seisundi muudatusest, kusjuures nende soovid olgu väljendatud avalikult ning erapooletutel toimingutel ja põhinema üldisele hääleõigusele.

Neid demokraatlikke protsesse mitte tunnustades, liitis N. Liit 1940. a. juunis vägivaldselt kolm Balti vabariiki ning küüditas 13.-14. juuni 1941. a. öösel suurel arvul baltimaalasi sunnitöölaagritesse, kus paljud hukkusid.

Pärast Balti vabariikide natsistliku okupatsiooni lõppu tungis N. Liidu punaarmee Baltikumi ja N. Liit taastas oma kontrolli tapmiste, igasuguste surveavalduste ja uute massiküüditamistega. 1944. ja 1949. a. vahel vahistati ja küüditati Siberisse ligikaudu 600 000 süütut inimest, ja seda elanike arvust, mis ületab üle viie miljoni. Vastupanu N. Liidu okupatsioonile kestis 1952. aastani - kaheksa aastat pärast punaarmee teistkordset sissetungi.

Sellest alates on nõukogude võimud jätkanud sihikindlalt Baltimaade elanikkonna ümberrahvustamist ning usulist, kultuurilist ja ajaloolist pärandit alavääristades ja maha surudes. Sellest hoolimata pole N. Liit suutnud panna Balti rahvaid leppima neile vägivallaga pealesurutud võõra totalitaarse ülevõimuga.

Tänapäeval jätkavad Balti rahvad võitlust oma vabaduse ja enesemääramise õiguse eest. On tekkinud laialdlased teisitimõtlejate liikumised, mis nõuavad poliitilisi, usulisi ja rahvuslikke õigusi. Näiteks Leedus, kus ilmub järjekindlalt 15 põrandaalust ajakirja, esitas hiljuti ligikaudu 148 000 inimest kaebekirja nõukogude valitsusele Moskvas. Nagu arvata võis, olid nõukogude võimud vastu Baltimaade vabaduse taastamisele ning eestlaste, lätlaste ja leedulaste vangistamiste, pagendamiste ja vaimuhaiglatesse paigutamiste lõpetamisele.

Ameerika Ühendriikide rahvas jagab Balti rahvaste püüdlusi riiklikule iseseisvusele ning ei saa vaikida, kui N. Liidu valitsus jätkuvalt keelab vabadust neile. Meie toetame Balti rahvaste õigusi ise otsustada enda saatuse üle, s.o. õigust, mis on ette nähtud Helsingi Deklaratsioonis ja mis kinnitab, et kõigil rahvastel on alati õigus vabalt määrata oma sise- ja välispoliitilist seisundit ilma väljaspoolse sekkumiseta ning omal vabal tahtel jätkata oma poliitilist, majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist tegevust.

Neil kaalutlustel pole Ameerika Ühendriikide valitsus kunagi tunnustanud Balti vabariikide vägivaldset liitmist N. Liiduga, ega kavatse seda teha ka tulevikus.

Käesolevaga soovime taas kinnitada seda seisukohta, tähistades kolme Balti vabariigi tunnustamise aastapäeva Ameerika Ühendriikide poolt 1922. a. Sellega ühtlasi me kinnitame oma jätkuvat kohustust ÜRO põhikirja põhimõtetele ja eesmärkidele ning rahule ja vabadusele maailmas."

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 6. 01. 2006. 03:05