et et

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Eestlased USA vahipataljonis

Kool.ee-haridusportaal :: Eestlased USA vahipataljonis Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeEestlased USA vahipataljonis,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen


Saksa poolel võidelnud eesti sõjamehed USA vahipataljonis

Pärast Teise maailmasõja lõp- pemist seisid sõja võitnud lää- neriigid täiesti uuelaadse prob- leemi ees, mis sellisel kujul esines sõdade ajaloos esma- kordselt.

Lääne-Euroopasse oli kogune- nud paljudest rahvustest koosnev mitmemiljoniline tsiviil- isikutest sõjapõgenike mass, kes polnud sinna põgenenud mitte lahingute, vaid sõja võitjariikide ühe liitlase - Nõu- kogude Liidu poliitiliste tagakiu- samiste ja vägivalla eest. Peale nende veel kümned tuhanded Ida-Euroopa rahvustest sõjavangid, kes olid võidelnud nende liitlase - Punaarmee vastu.

Viimaste hulka kuulusid ka Saksa poolel võidelnud eesti, läti ja leedu sõjamehed. Nõukogude Liit, kes oli Balti riigid anastanud, nõudis lääne- liitlastelt "oma riigi kodanike" väljaandmist, et neid kui "kodumaa" reetureid karistada. Lääneliitlaste suhtumine balti riikide sõjameestesse oli erinev, kuna see küsimus polnud nende riikide valitsuste poolt siis veel reguleeritud (1950. a. tunnistas USA, et “Balti Waffen SS üksused, kaasa arvatud Leegionid, erinesid Saksa SS-ist oma otstarbe ja ideoloogia poolest ning polnud ohtlikud USA valitsusele.), mistõttu esines juhtumeid, kus balti riikide sõjamehi hakati venelastele välja andma. Eriti agaralt tegid seda prantslased, kuid ka mõned USA ja Inglise sõjaväejuhid. Samal ajal puudus baltlastel Saksamaal oma diplomaatiline esindus, kes neid oleks kaitsnud ja nende võitluse eesmärke lääneliitlastele selgitanud.

Briti, ameerika ja prantsuse ning hiljem ka belgia sõjavangilaagrites olnud eesti sõjameeste esmaseks eesmärgiks oli hoiduda väljaandmisest Eesti okupeerinud N. Liidule ja peale vabanemist leida elamisvõimalus läänes ja otsida üles omaksed. Nende eesmärkide saavutamine näis aga aastatel 1945/1946 üsnagi lootusetu olevat.

Eestlastest sõjavangide vabastamisega hakkas tegelema kaptenmajor V. H. Puurand, kes oli USA armee teenistuses. Ta pöördus Eesti Vabariigi saadiku A. Torma poole Londonis, kes soovitas tal USA tsoonis olnud sõjavangide osas võtta kontak Eesti Vabariigi saadiku ülesannetes olnud peakonsul J. Kaiviga New Yorgis. Kuid diplomaatilisel teel ei saavutatud mingit positiivset tulemust. Puurandil soovitati lääneliitlasi selles küsimuses üldse mitte ärritada.


Kaptenmajor Verner Puurand
Sündis 27. novembril 1904. a. Narvas. Lõpetas 1924. a. Narva gümnaasiumi ja astus Sõjakooli mereväeklassi. Võttis osa 1924. aasta 1. detsembri mässu- katse mahasurumisest. Lõpetas 1928. aastal Sõjakooli mereväe nooremleit- nandina ja asus seejärel teenima mereväkke.
Aastatel 1935 - 1937 oli Eesti mereväe esindajana Inglismaal Eestile allvee- laevade ehitamise juures.
Alates 1939. a. allvelaeva Kalev koman- dör. 1941. a. kui eesti allvelaevad Punaarmee poolt üle võeti, põgenes Puurand laevalt ja võttis osa Pärnu, Tallinna, Paldiski, Aegna, Hiiu- ja Saaremaa vabastuslahingutest.
Ülendati 1944. aastal korvetikapteniks (kaptenmajor).
Alates 1945. a. tegutses USA sõjaväe- valitsuse juures eestlastest sõjavangide vabastamisega.
Organiseeris endistest eesti sõjavan- gidest USA armee juurde vahi- ja pioneerpataljonid. Oli samal ajal USA tsoonis eestlaste keskesinduse abi- esimees.
Siirdus 1948. a. Austraaliasse. Oli Brisbanes kohaliku Eesti Seltsi asutaja. V. Puurand suri Austraalias 1983. aastal.
Puurand käis läbi kõik Saksamaal USA tsoonis teadaolevad sõjavangide laagrid, kus teadis olevat eestlasi. Suureks kasuks tulid talle tema perfektne ingliskeele oskus ja Eesti mereväelase vorm. Vaatamata paljudele takistustele ja majanduslikele raskustele ning tegutsemisvabaduse puudumisele, kroonis tema tegutsemist edu ja esimesed 22 eestlasest sõjavangi vabanesid juba juulis 1945. Viimased eesti sõjavangid vabanesid USA tsoonis novembris 1946.

Kuid kohe tekkis küsimus - kuhu need vangid panna? USA tsoonis tegutsenud UNRRA ([United Nations Relief Rehabilitation Administration] = Ühinenud Rahvaste vabas- tamise ja rehabiliteerimise administratsioon) keeldus neile DP ([displaced person] = ümberasustatud isik) staatust andmast. Lahendus leiti nende kasutamisega USA armee juurde loodud töö- ja valveteenistustes. Varsti peale sõja lõppu alustas USA oma vägede äraviimist Euroopast ja Saksamaal olnud sõjaliste objektide ning Nürnbergis asunud sõjakurjategijate valvamiseks formeeriti USA armee abiüksustena baltimaade sõjameestest töö- ja vahipataljonid.

Esimende grupp, mis koosnes seitsmest eestlasest ja seitsmest lätlasasest, lülitati USA kapten Moxlei korraldusel tööle Ameerika sõjaväepolitsei [Military Community Police] juurde 28. juunil 1946, kes hakkasid valvama sõjalisi objekte Nürnbergis. Ametliku nõusoleku saamine poolakate eeskujul Balti vahiüksuste formeerimiseks venis aeglaselt. Sellele aitasid igati kaasa kindral Watson, kolonel Martin ja kapten Moxlei. 1946. aasta detsembris jõuti niikaugele, et balti rahvusest dipiid võisid legaliseeritud korras Ameerika abiüksustesse astuda. Kõik formeeritud üksused tegid läbi vastava väljaõppe ja paigutati seejärel töö- ja valveteenistustesse Nürnbergis, Stuttgardis, Würzburgis, Bambergi ning mujal.

Vahikompaniide sõdurid kandsid Civilian Guardi musta värvi sõjaväevormi, mille vasakul varrukal olid auastme tunnused ja rahvusvärvides vapp. Üksustel olid võrdlemisi head elamistingimused ja toidlustamine.

Eesti vahikompanii nr. 4221 formeeriti 27. detsembril 1946 ja täitis vastuturikkaid ülesandeid, valvates Nürnbergis sõjasüüdlaste vanglas sõjakurjategijaid. Frankfurdis asunud töökompanii nr. 8716 oli formeeritud Geislingenis kapten Peeter Animäe poolt, Geilingeni sõjavangilaagrist vabanenud eestlastest.

Üldse moodustati Balti rahvusest sõjavangidest 22 töö- ja vahipataljoni, kus teenis ühtekokku umbes 20 000 baltimaalast.

Eestlased olid ka inglise vahipataljonis

Idarahvastest vahiüksused moodustati 1947. aastal Inglise tsoonis asunud Osnabrücki väljaõppe laagris. Vahiüksustes teenisid poolakad, jugoslaavlased, lätlased, leedulased ja eestlased. Mehed kandsid siniseks värvitud Inglis sõjaväe formi. Üksuste ametlik nimetus oli MSO-Mixed -Servis- Organisation by British Army on Rhein ( BAOR ).

Eestlastest oli neis vahiüksustes moodustatud kolm rühma, igas rühmas 27 meest. Kaks neist asusid Waldroodes ja üks Rheinimaa sellistes kohtades nagu M-Gladbach, Waldniel ja Bracht ning Hollandi piiri ääres olnud Kevelaeris.
Eesti rühmade ohvitserid olid E. Palk, J. Estam ja K. Siniveer. Rühma- vanemaiks olid Vainomäe, Fuks, Koesalu, Maripuu ja Keerak. Rühmas oli ka vahikoerte meeskond. Meeste väljaõpe toimus Inglis sõjväe eeskirjade järgi. Palka maksti meestele algul inglise naelades. Hiljem viidi vahiüksused üle saksa toidu varustuse peale ning palka hakkas maksma Saksa valitsus. Peale külma sõja lõppemist need vahiüksused desarmeeriti.
printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 6. 01. 2006. 02:56

Time: 0.1018989 s.