Lahingud Lääne-Eesti saartel

Sõjategevusest 1944. aastal Lääne-Eesti saartel onseni üsna vähe juttu olnud. Selle põhjuseks on asjaolu, et Saaremaal, Hiiumaal ja Sõrve poolsaarel toimunud lahingutest eesti väeosad enam osa ei võtnud. Seal võidelnud Saksa väeosade kohta aga polnud küllalt andmeid. Allpoolon käsitletud neid sündmusi lähemalt.

* * *

Loovutanud 1944.a. suvel Eesti mandriosa,taandusid sakslasedLääne-Eesti saartele ja asusid nende kaitsele. Saarte hoidmise tingis vajadus, säilitada laevaliiklus Läti sadamatega, et varustadaLätis võitlevat Kuramaa väegruppi. Kuid saarte hoidmiseks nappis väeosi. Ülesanne Lääne-Eesti saarte kaitsmiseks tehti 1944. aasta Septembri saksa 23. jalaväediviisile. Kaitse üldjuhiks määrati selle diviisi komandör kindralleitnant Hans Schirmer.

Saaremaale jõudsid esimesed 23. jalaväediviisi üksused 09. sept. 1944. Kahe päevaga toodi Lätist Saaremaale kogu diviis, mille koosseisus oli kolm erinevate väeosade rügementi janeli pataljoni.

Ajavahemikul 12 kuni 20 september toodi saarte kaitseksveelvärskelt formeeritud 1006. rannakaitse suurtükirügement, 289. rannakaitse suurtükipataljon, raskesuurtükiväe 810. pataljon ning rünnaksuurtükkide (iseliikuvate suurtükkide) brigaadi 202. pataljoni 10 soomusmasinat.Viimane oli saartel toimunud lahingutes ainuke soomusüksus. Peale selle veel raskesuurtükiväe 768. pataljon, mis koosnes kahest patareist ja mille relvadeks olid 1940. a. läänerindel sõjasaagiks saadud 210 ja 240 mmraskesuurtükid.

Mandrilt oli taganenud Saaremaale ka Tallinna rannakaitsel olnud mereväe 550. suurtükipataljon, mis sealt aga varsti Lätti – Liapaja (Liibavi) sadama kaitseks viidi.

Mereväe 239. õhutõrje pataljon, mis koosnes üheksastpatareist, oli varem asunud Eesti põhjarannikul, Tallinnast kuni Luugani, olles seal mereväe kaldaobjektide kaitsel. Kaks selle pataljoni patareid olid asunud Tütarsaarel. Nüüd toodi kogu see väeosa Saaremaale. Suurtükkidega olid Saaremaale toodud patareid varustatud vaid osaliselt ja seepärast moodustas pataljoni komandör korvetikapten Kurt Schulz vabadest meestest jalaväeüksuse.

Tankitõrjeüksustest toodi Saaremaale751. tankitõrjekompanii. Pioneerüksustest 128. ja 772. pioneerpataljon, kusjuures 772. pataljon taganes Saaremaale Peipsi järvelt, kus see oli opereerinud kõik eelnenud sõja-aastad. 128. pioneerpataljon toodi Saaremaale aga Krimmist.

Maabumisüksustest toodi Saaremaale 128. 772, 774. ja 775. maabu- mis- pioneerkompanii, ning rünnakpaatide 128., 902. ja 903. pioneer- kompaniid.

Nagu ülaltoodust nähtub, oli väeosade loetelu üsna kirju ja neist pidi kindralleitnant Schirmer organiseerima kogu Lääne-Eesti saarestiku kaitse. Oli teada, et punaarmee valmistub Eesti saari ründama kolme korpuse ehk 9 diviisiga ja Schirmerile oli juba algusest peale selge, et saari ta oma käes hoida ei suuda.

Kuid üllatusi lisandus veelgi. Nimelt andis Hitler käsu, mis oli üks tema suurimaid lollusi – käivitada operatsioon “Tanne Ost”. Kuna Soome oli sõjast välja astunud, siis käskis Hitler Soome lahes asuva Hoglandi ehk Suursaare soomlaste käest enne ära võtta kui need jõuavad selle venelastele üle anda. Kiirelt asuti koguma selleks operatsiooniks vägesid ja ka Schirmer sai korralduse eraldada selle tarvis 68. luurerügement ja 902. ning 903. rünnakpaatide kompanii. See oli saarte kaitsele suureks löögiks, sest antud väeosad olid juba paigutatud Muhu saare kaitsele, mis oli ühtlasi ka peakaitseliiniks.

Nagu eelpool juba juttu oli - Suursaare hõivamine sakslaste pooltebaõnnestus täielikult ja tagasi Muhusse saabunud 68. rügemendi niigi alakoosseisulised pataljonid olid Suursaarel kaotanud 650 meest ja rünnakpaatide pioneerid 155 meest. Schirmer võttis vastu otsuse, et 68. rügement jääb ilma jalaväepataljonideta ja tagasi tulnud mehed anti täienduseks 67. grenaderirügemendile, mis oli juba Muhus positsioonidele asunud.

Kindralleitnant Schirmeril oli kavas kasutada saarte kaitsmisel ka mandri Eestist Muhusse taandunud eesti väeosade riismeid. Muhus kogus eestlased kokku Eesti 20. diviisi ohvitser Julius Made ja lõpuks oli selles nn. “Made pataljonis” koos ligi 2000 meest. Kuid Schirmerit häiris informatsioon admiral Pitka üksuses olnud eestlaste relvadega sakslastele vastuhakust, aga ka Muhus kokku kogutud eestlaste madal distsipliin ja võitlusmoraal, ning ta andis korralduse eestlastelt relvad ära korjata ja saata mehed välisandarmeeria korraldusel Sileesiasse, Neuhammeri linnakesse, kustoimusEesti 20. diviisi taasformee-rimine.

Kuid päriselt Schirmereestlaste teenetest siiski ära öelda ei soovinud. Ta tegi Saaremaa Omakaitsele ettepaneku, et see asuks Muhu saarel asunud saksa üksuste selja taha nn. teisele kaitseliinile, lubades 23. jalaväediviisi poolt relvi ja väljaõpet. Kohanud aga Saaremaa omakaitse ülema Kangro jahedat suhtumist läkitas, ta oma ohvitserid rääkima kohalike malevate ülematega. Kuid need ei tahtnud omapead talitada ja pöördusid taas Kangro poole. Kangro soovitus oli aga resoluutne: “Kuna Tallinn on langenud ja Eesti Omakaitse likvideeritud, siis nüüd soovitan ma igaühel päästa ise oma nahk”.Samas andis ta maleva ülematele loa, väljastada Omakaitse laost Kuressaares paadimootorite tarvis bensiini, et need saaksid Rootsi sõita.

Nii ootasidki sakslased punaarmee rünnakuid üsna lootusetus olukorras. Nähes ettevalmistusi Vormsi ründamiseks, otsustas Schirmer 25.sept. 1944 oma väed Vormsilt ära tuua. 26. septembril algaski venelaste tugev suurtükituli koos lennuväe rünnakutega Vormsile, mis kestsid kogu päeva ning 27. septembril hõivasid punaarmee üksused Vormsi.

Luureandmete põhjal sai teatavaks, et Virtsus on punaarmee valmis alustama dessanti Muhu saarele. Samal ajal oli Schirmer sunnitud oma vägesid kogu saarte ulatuses laiali hoidma, sest dessandioht ei varitsenud mitte ainult Muhus.

Muhu saare kaitsel oli 67. jalaväegrenaderide rügement ja 68. jalaväerügemendi staap. Peale nende veel 23. pioneerpataljon, 774. maabumispioneeride kompanii ja 902. ja 903. rünnakpaatide pioneerikompaniid. Ööl vastu 29. septembrit maabusid punaarmee eelüksused Kuivastust põhja pool Muhu saarele. Kohanud nõrka vastupanu,lõid nad seal väikese sillapea.

Kogu järgneva päeva oli Muhu idarannik venelaste raske suurtükitule ja lennuväe rünnakute objektiks. Õhurünnakutega nurjati ka sakslaste katse rünnata sillapead. 29. septembri õhtul alustas nõukogude 8. armee dessanti üle suure väina. Sakslased vastasid tugeva kuulipilduja- ja kahuritulega, kuid see suruti vastaskaldal asunud võimsa kahuritulega maha. Hoolimata sakslaste visast vastupanust arendasid punaväed oma rünnakut kiirelt edasi lääne suunas. Vältimaks võimalust, et saarte kaitse põhiüksus, 67. grenaderrügement piiratakse Muhus sisse, andis Schirmer 30. septembril käsu Muhust evakueerumiseks. Tänu oskuslikult loodud sillapeale Väinatammi ees, suudeti kõik raskerelvad ja varustus Muhust ära tuua. Kell 18.00 30. septembril 1944 oli viimane saksa sõdur Muhust lahkunud ja pioneerid lasid Väinatammi mitmest kohast õhku.

Seejärel oli kord Hiiumaa käes. Seal olid kaitsel sakslaste 23. luurepataljon, osa 23. pioneerpataljonist, 23. ja 810. suurtükirügemendi kaks patareid, 772. maabumispioneeride üks kompanii, üks tolli ja piirikaitse kompanii ning üks saarele taganenud teedeehituse kompanii.

Öösel vastu 2. oktoobrittegid punaarmee 109. laskurkorpuse eelväed katse maabuda Heltermaa lähedale, kuid löödi sakslaste tugeva suurtükitulega tagasi. Sama päeva hommikul kell 8.30 maabusid punaväed Hiiumaal juba laial rindel. Suurtükkide ja kuulipildujate tõkketuli suruti maha ründelennukite IL-2 poolt. Kohe anti saksa vägedele saarel korraldus taandumiseks Sõru sadama suunas ja evakueerumiseks saarelt. Kuna maabunud punaväed alustasid rünnakut Käina suunas, oli oht, et taandumistee lõigatakse ära, sai 23. luurepataljon käsu pidada taandudes tõrjelahinguid, et pidurdada punaarmee kiiret edasitungi. 2. oktoobriõhtuks oli 23. luurepataljon taganenud Kassarisse ja pimenedes oli sakslaste käes veel vaid kaks väikest sillapead enne Kassarit. Ööl vastu 3. oktoobrit taanduti 772. maabumispioneeride kompanii ujuvvahenditel vastasele märkamatult Orjaku sadama kaudu Saaremaale. Ülejäänud saksa väeüksused olid loonud kindlustatud sillapea Sõru sadama ette ja kaitsesid seda 3. oktoobri õhtuni. Päeva jooksul suudeti Saaremaale viia kõik raskerelvad ja tehnika ning päeva lõpuks jätsid viimased Hiiumaal olnud sakslased saare maha.

30. septembril 1944 saabus saksa üksustele Saaremaal täiendus. Nimelt oli sel päeval Roomasaares ja Mõntus maabunud 218. jalaväediviis kindralleitnant Viktor Lang-i juhtimisel. See lõi Saaremaal juba sootuks teise strateegilise situatsiooni. Selle diviisi koosseisus tulid Saaremaale selle diviisi kolm gren. rüg-ti, luurepataljon, sapööripataljon, tankitõrjepataljon, varustuspataljon ning üks suurtükirügemendi pataljon.

1.ja 2. oktoobril 1944 maabusid Roomasaares veelmere- suurtükiväe kaks pataljoni. Need pataljonid olid kaotanud oma raskerelvad ja rakendati nüüd jalaväelastena rindele. Neist üks - 531. pataljonis oli asunud varem Lugas, Oranienbaumis ja Peterhofis. Leningradi rinde kokku varisedes kaotas see pataljon oma kahurid ja mehed saadeti jalaväelastena Narva rindele.Pataljon võttis osa ka fiaskoga lõppenud Suursaare ründamisest. 532. pataljon oli olnud aga 8 patarei tugevune, mis olid asunud Tallinns, Aseris ja Lugas ning kaks patareid Liepajas, mis jäid sinna edasi. Ülejäänud patareid ei suutnud oma kahureid evakueerida ja olid sunnitud need maha jätma. Vaid Tallinnast toodi mõned kahurid ära ja pandi üles Roomassaare sadama kaitseks. Enamus pataljoni koosseisust tuli Saaremaale aga jalaväelastena ja neil puudus praktiline rindekogemus.

Lisaks neile, olid Saaremaale taganenud veel 141. ehitus-sapööripataljon,311. mereväe ehituspataljon, mereväe tagavarapataljon ”Ostland”, 321. mereväe ehitus-sapöörikompanii 1. rühm ning 500. varustuspataljon.

Õhutõrjeüksustest jõudsid Saaremaale 12. õhutõrjediviisi 4. õhutõrjegrupi 1. pataljon, milles oli kokku 5 patareid. Osaliselt toodi Saaremaale ka sama diviisi753. õhutõrje pataljon.

Peale Hiiumaa ja Muhu mahajätmist paigutas Saaremaa kaitset juhtinud 23. jalaväediviisi ülem kindralleitnant Hans Schirmer oma käsutuses olevad väeüksused nii, et vajadusel oleks neid kiiresti võimalik viia ükskõik millisesse saare ossa, kui sinna peaks maabuma venelaste dessant.

5. oktoobri 1944 hommikul kell 6.00 alustas Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpus, suurtükitule katte all Väikese Väina dessanti. Dessant toimus Saaremaa rannikule umbes 20 km. laiusel alal Jaani külast põhjas kuni Kõrkvere külani lõunas. Dessandiks oli laskurkorpusel kasutada umbes 70 land-lease korras ameeriklastelt saadud amfiibautot ja dessandipraami. Peale selle veel rekvireeritud- ja soomlaste käest saadud paadid. Dessant toimus paksu hommikuudu katte all, mistõttu see tuli sakslastele ootamatult ja ei suudetud osutada märkimisväärset vastupanu. Ainult mõni üksik väiksem grupp suutsid jääda kaitsele ja pani visalt vastu. Olukorda püüdis päästa 23. jalaväediviisi 67. gren. rüg. komandör oberst Jonas Graf zu Eulenburg, kes organiseeris kiiresti vastupealetungi. Selleks oli tal kasutada 67. gren. rüg. , 323. gren. rüg. 2. pataljon ja 532. mereväe suurtükipataljoni mehed jalaväelastena. Selle vastupealetungiga suudeti vallutada osa juba suureks kasvanud venelaste sillapeast, kuid rünnak takerdus Taaliku küla piirkonnas, mille punavägi oli suutnud juba tugevasti kindlustada. Järgmisel hommikul alustas dessanti ka punaväe 109. laskurkorpus ja siis ei jäänud Schirmeril üle muud kui anda oma vägedele käsk taandumiseks Sõrve. 6. oktoobril jäeti mahaKuressaare ja taanduti Salme küla juurde loodud kaitseliini taha.

printerisõbralik versioon esita küsimus