Vastupanuliikumise pahupool

Põgenikevoorid teedel

1944. aasta septembris said elanikud rinde tagalas Saksa relvajõudude lahkumisest ja Eesti mahajätmisest teada vaid sedavõrd, kuivõrd selle teate edastamine antud olukorras oli võimalik. Paljud neist, kes sellest teada said, ruttasid kas Eestist lahkuma või püüdsid rindest võimalikult kaugemale minna. Kuid just nende liikumiste haripunktil, kui Eestimaa teed olid täis lääne poole ruttavaid põgenikevoore ning sadamatest lahkuvad laevad olid põgenikest tulvil, hakkasid rahva hulgas ootamatult levimateated: "Eestlased, ärge lahkuge kodumaalt! Liitlased on vabastanud teie armastatud kodupinna! Minge tagasi oma kodudesse!"

Muidugi uskusid inimesed seda suust suhu kanduvat või sageli ise oma kõrvaga raadiost kuuldud rõõmustavat teadet. Ja keda pidigi ta uskuma rohkem, kas end vastupanuliikumise tegelaseks nimetavat isikut, kes surmkindlalt kinnitas, et lääneliitlased vabastavad kohe-kohe Eesti, või siis rindelt taanduvat eesti sõjameest, kes kangekaelselt jäi oma arvamuse juurde, et jutt"inglastest vabastajatest" on vaid tühi loba?

On mõistetav, etahastusse aetud inimene uskus seda esimest, sest kuuldu vastas tema lootustele. Ei tahtnud ju mitte keegi oma kodu maha jätta ja vihatud idavaenlase võimu alla sattuda. Pealegi oli Eesti lääneliitlaste poolt vabastamine peaaegu et kindel, sest sellest sosistati rahva hulgas pidevalt. Inimesed uskusid, et ega lääne demokraatia jäta ometi üht väikest maad ja rahvast kommunistliku režiimi tallata. See oli tuhandete eestlaste soovunelm, mis nüüd, kriitilisel hetkel oli meeleheitele aetud inimesed oma võrku tõmmanud, sundides neid ka vastavalt tegutsema. Ja kui taandumise esimestel päevadel olid Eestimaa teed täis üha lõuna ning lääne poole ruttavaid põgenikevoore, siis peagi pilt muutus. Nüüd hakkasid need vastupidises suunas liikuma.

printerisõbralik versioon esita küsimus