et et

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Rahvuslaste arreteerimine Saksa SD poolt

Kool.ee-haridusportaal :: Rahvuslaste arreteerimine Saksa SD poolt Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeRahvuslaste arreteerimine Saksa SD poolt,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Seoses üleskutsete levitamisega alustasid saksa okupatsioonivõimud juurdlust, ning tegid läbiotsimisi trükikodades. Kuna üleskutsed olid trükitud heale paberile, millist Eesti trükikodades ei olnud, tuldi peagi järeldusele, et need on sisse toodud kas Soomest või Rootsist ja esmalt hakkas SD otsima üht-kaht isikut arvatavasti saadud vihjete põhjal. Peagi juurdlus lõpetati.

Hoogustunud vastupanuliikumise katkestas ootamatult Helsingis asunud Eesti saadiku kaudu välismaaga ühendust pidanud kulleri kinnikukkumine ja 20. aprillil 1944 alustas Saksa SD isikute, kellel oli olnud kulleril kokkupuuteid, arreteerimist. Neid süüdistati saksavaenulikus tegevuses lääneliitlaste kasuks.

Samal ajal sattus pealekuti mitu eraldi politseiaktsiooni ja seetõttu kujunes arreteerimiste laine suureks. Üheks arreteerimiste näiliseks põhjuseks oli Tallinnas Julgeoleku politsei poolt ühest Pärnu maantee korterist leitud kohver, mis olevat sisaldanud spionaažiandmeid sakslaste rindetegevuse kohta. Tegelikult olid leitud andmed vähetähtsad ja ei kujutanud endast mingit ohtu sakslaste rindetegevusele. Kas keegi eestlastest selles spionaažiloos üldse kaastegev oli, jäigi välja selgitamata. Juurdlust küll toimetati, kuid enne lõpliku selguse saamist varises saksa okupatsioon Eestis kokku. On võimalik, et Gestaapo kasutas leitud kohvrit selleks, et selgitada välja eestlaste opositsiooni ulatus, koosseis ja kavatsused, et see vajaduse korral jõuga maha suruda. Samuti on vägagi tõenäoline, et kohvri "salaandmetega" toimetas sellesse korterisse hoopiski Nõukogude luure, kes veelgi rohkem oli huvitatud Eesti iseseisvumist taotlevate organisatsioonide ja isikute likvideerimisest.

Mõningail andmeil arreteeris Saksa SD 365 inimesest, mis tundub aga nüüdseks leitud arhiiviandmete järgi tublisti liialdatud olevat. Arreteerimiste kiiret laienemist, s.h nii Tallinnas kui Tartus paljude tuntud tegelaste vangistamist ei saa aga seletada muuga kui 1943. aasta “anglofiilide ja defetistide” või muu taolise nimestiku käikulaskmisega. Ei ole usutav, et vaid paar päeva kestnud juurdlus oleks määratlenud niivõrd kireva, kuid siiski vaadetelt võrdlemisi ühtlase inimhulga. Alles hiljem hakkas SD asja põhjalikumalt uurima ja veendus pikapeale, et lugu on üles puhutud. 1. augustiks 1944 oli vangi jäänud 63 isikut, kes olid arvatud “eriorganisatsiooni” liikmeks, kuid kuu jooksul vabastati neist süütõendite puudumisel 33 inimest. Vahetult enne punavägede tulekut lasid vangivalvurid 10 -15 rahvuslast ise vabaks. Seitse arreteeritut viidi Saksamaale koonduslaagrisse. 1944. aastal Eesti Vabariiklikus Rahvuskomitees osalenuist ja nende perekonnaliikmetest langesSaksa okupatsioonivõimu ohvriks 4 isikutja Nõukogude okupatsioonivõimu ohvriks 25 isikut

Vastupanuliikumises osalenute arreteerimine andis tugeva hoobi senisele eesti-saksa koostööle. Kasvas vastastikune umbusaldus, mis levis ka eesti rindeväeosadesse. Vahekorrad eesti ja saksa sõdurite vahel muutusid veelgi teravamaks. Samal ajal aga tekkis eesti sõjameestes sakslaste propaganda mõjul umbusk Eesti Rahvuskomitee tegevuse vastu, kes kartsid, et EVR neid venelastele maha müüb. Eesti väeosadest, eriti aga piirikaitserügementidest hakkas mehi lahkuma, mindi metsavendadeks või pöörduti koju.

Kõigele vaatamata võtsid vabadusse jäänud Eesti Rahvuskomitee liikmed vastu otsuse jätkata Saksa relvajõudude toetamist ning hoiduda igati tegevusest, mis võiks rinde vastupanuvõimele kahju tuua.

Peagi õnnestus järelejäänud EVR-i liikmetel taastada otseühendus Soome ja Rootsiga. Samuti täiendati rahvuskomitee koosseisu uute liikmetega prof. Jüri Uluotsa ümber koondunud inimeste hulgast. EVR-i välisesinduste ülesandeks oli lääneriikidele Eestis valitseva olukorra tutvustamine ja nendega vajalike sidemete loomine.

Kokku oli lepitud ka Eesti Valitsuse uue koosseisu osas, mis oli kavas välja kuulutada esimesel selleks avaneval võimalusel. Valitsuse juhiks pidi saama Otto Tief, kes oli ka uueks Rahvuskomitee esimeheks, kuna senine esimees prof. K. Liidak oli saksa politsei poolt tagaotsitav.

Rahvuskomitee oli vastu võtnud otsuse kuulutada enne vene vägede saabumist Tallinnas välja Eesti Vabariigi uus valitsus. Kuna aga keegi ei osanud öelda, kuidas seda antud olukorras teha, pandi esialgu suuri lootusi Soomest saabunud Eesti rügemendile JR-200. Kuid viimane saabus Eestisse ilma relvadeta ja valmistas seega suure pettumuse.

Valitsuse moodustamisel oli otsustavaks ka küsimus, millised relvaüksused on võimalik valitsuse kontrolli alla allutada. Alfred Maurer meenutab ajalehes "Vaba Eesti Sõna" (10.03.51):

"Meil oli selge, et meie omad väeosad Saksamaa kapituleerumise korral ei ole üksi võimelised rinnet hoidma. Meil puudus õhutõrje, rannakaitse, raskerelvastusega väeosad jne. Pärast pikki nõupidamisi otsustati luua kontakt mõnede Saksa sõjaväe juhtidega."

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 4. 01. 2006. 07:28

Time: 0.1048501 s.