Eesti sõjaväe loomisele suunatud tegevus

Pärast 1944. a. veebruaris toimunud nõupidamisi hakkas J.Uluots tegema selgitustööd välja kuulutatud üldmobilisatsiooni õnnestumiseks. Neist kõnereisidest, mis toimusidüle Eesti, võtsid osa ka Otto Pukk ja viimane EV riigikontrolör Leo Soonpää. Sakslased olid andnud nõusoleku maksimaalselt 15.000 mehe mobiliseerimiseks. Kuid rahvas pidas seda mobilisatsiooni nüüd Eesti mobilisatsiooniks ja kokku tuli kolm korda rohkem mehi. Nii suure väe ees oli sakslastel tõsine hirm, nad hakkasid selle korraldamist pidurdama. Lisaks näib olevat õige, et neil ei piisanud relvastust ega muud varustust. Tähelepanuväärne on prof Uluotsa ja tema kaaskonna esmakordne esinemine ka välisajakirjanduses. Rahvusvahelisele avalikkusele püüti selgitada, et eestlased ei ole ühinenud Saksamaa sõjasihtidega, vaid võitlevad enesekaitseks.

Samal ajal oli Jüri Uluotsa saavutanud kokkuleppe III-Germani tankikorpuse komandöri Feliks Steineriga, kes lubas, et kui sõda lõpeb Eesti territooriumil, annab ta oma üksused Eesti Vabariigi Valitsuse käsutusse. Läbirääkimistel Narva rinde juhatajaga oli Uluots saavutanud kokkuleppe, et Saksamaa kapituleerumise korral aitab ta eesti üksustel tema käsutuses olevate vägedega rinnet Punaarmee vastu hoida. Seda kokkulepet võttis Narva rinde juhataja sedavõrd tõsiselt, et 1944. aasta septembris, kui Saksa ülemjuhatus oli otsustanud Eesti maha jätta, saatis ta oma käsundusohvitseri Uluotsale sellest teatama ja kahetsust avaldama, et muutunud olukorra tõttu osutub kokkulepe teostumatuks.

Samas ei pidanud EVR vajalikuks ega võimalikuks sekkuda sõjaväelaste tegevusse, kunapuudus täielik usaldus kolonel Soodla vastu, sest kardeti infoleket. Samal ajal toimusid EVR teadmisel ettevalmistused juhuks, kui sakslased peaksid lääneliitlastele kapituleeruma ja kordub 1919.a olukorra. Seda tingisid ka välisdelegatsioonilt tulnud teated oodatava “teise rinde” avamise kohta Balkanil ja suurrünnakule põhja suunas.

Tartu rühm, kellega EVR oli koostöös, oli kontaktis Omakaitses tegutseva illegaalse organisatsiooniga, mis kogus ja peitis relvi. Asjaga oli seotud Olev Reintalu, kes oli olnud 1941. a suvel lühikest aega Tartu ülestõusu juht, hiljem Saksa sõjaväeluure teenistuses Tartus.

Teine sõjaline tegevussuund oli radistide ettevalmistamine kavatsusega saada nende abil eesti väeosad otsustaval hetkel Eesti väejuhatuse kontrolli alla. See oli üks “Haukka” luurerühma eesmärke. Hiljem lisandus sellele L. Talgre abiga saksa “Tümleri” rühm, mida koolitati Eestis. Ühte radistide rühma õpetati välja Riias. Selle värbamisega tegeles O. Reintalu ning sinna otsustas minna EVR aktiivne kaastööline Tiiu Oinas ⁽Mikiver). Kuid kõik need radiste puudutavad plaanid olid üsna ebamäärased. EVR võttis need küll teatavaks, kuid kaasa ei löönud,sest umbusaldas luurajate sidemeid sakslastega.

Suuri lootusi pandi Eesti Rahvuskomitees Soomest Eestisse naasnud JR-200le, aga ka admiral Joh. Pitka tegevusele. Viimase ligi 600-mehelise üksuse ülesandeks pidi jääma vajalikul hetkel Eesti Rahvuskomitee eesmärkide elluviimise toetamine.

printerisõbralik versioon esita küsimus