Kas prof. Uluots oli järjepidevuse kandja

prof. Uluots

Samal ajal oli prof. Uluotsa presidendi kohustetäitjaks olemine vajalikul viisi vormistamata, sest puudus võimu üleandmise akt.Samas polnud võimalik saada ka akti asendavat valitsuse tunnustust,kunanõukogude okupatsioonirežiim oli kõik ministrid kas hukanud või Venemaale viinud.Seda fakti on hiljem sageli esitatud ühe põhjusena, miks Uluotsa ei saavat tunnistada järjepidevuse kandjaks.

Kuid unustatakse, et võimu suhtes vägivalla kasutamine (vis maior) vabandab vormivigu. Pealegi nõudis võimu üleandmise akti või tunnustamist seadus, aga mitte põhiseadus.Sellise nõude mõtteks oli ebaseadusliku võimuhaaramise tõkestamine. Põhiseadus kehtestas, et riik ei tohi olla hetkegi ilma presidendita.

President vabastas küll valitsuse ja peaministri Jüri Uluotsa, kuid see akt oli õigustühine, kuna see toimus N. Liidu valitsuse ja selle relvajõudude otsese surve tingimustes. Seega Eesti Vabariigi presidendi 21. juunil 1940 antud käskkiri uue vabariigi valitsuse ametisse astumise kohta ei olnud põhiseadusjärgne akt, kuna see oli okupatsioonivõimude korraldatud ning vabariigi president oli selle täitmisel surveseisundis. Kuna selliselt moodustatud valitsus oli okupatsioonivõimu organ, siis tegelikult ei vabanenud Eesti Vabariigi seaduslik valitsus ametist, kuna Eesti Vabariigi põhiseaduse paragraafide 3, 50 ja 51 alusel võis Vabariigi valitsust ametist vabastada ainult põhiseaduslikus korras uue valitsuse ametisse nimetamise puhul. Siit järeldub, et prof. Jüri Uluots oli ka 1944. aastal Eesti Vabariigi seaduslik, nüüd aga ka presidendi kohustes olev peaminister.

Põhiseaduse paragraaf 1 järgi oli Eestis kõrgemaks võimukandjaks rahvas ja rahva üksmeelne kaasaminek J. Uluotsa poolt heakskiidetud [tegelikult ka väljakuulutatud] mobilisatsiooniga 1944. aasta veebruaris oli näidanud, et rahvas tunnustas teda kui presidendi kohusetäitjat. Põhiseaduse järgi võis mobilisatsiooni välja kuulutada ainult president ja kaudselt tunnustas seda ka Saksa okupatsioonivõim, kui see pöördus J. Uluotsa poole ettepanekuga, et viimane avaldaks oma seisukoha 1944. a. veebruaris toimunud mobilisatsiooni läbiviimise suhtes.

Prof. Uluotsa ümber koondunud riigivolikogu esimees Otto Pukk ja riiginõukogu abiesimees Alfred Maurer, 1938. a põhiseaduse koostaja Johannes Klesment,riigikogu liige Johan Holberg, rektor Edgar Kant ning viimase välisministri abi Nikolai Kaasik, nimetasid end “kitsaks kolleegiumiks”. Oma legaalse tegevuse kattevarjuna kasutati H. Mäe “omavalitsuse” haridusdirektooriumiAktuaalse Ajaloo Komiteed. Grupp pidas tihedat sidet maakondade, linnade ja valdade juhtivate töötajatega ning asutustega, samuti ka “omavalitsuse” mõnede direktorite nagu O. Angeluse ja A. Wendtiga,püüdes mõjutada nende kaadripoliitikat ja suuna neisse asutustesse, sealhulgas ka politseisse tööle iseseisvusmeelseid inimesi.

Kui 28.augustil 1942 sai teatavaks, et Hitler on andnud nõusoleku Eesti Leegioni asutamiseks, loodi leegioni sõprade selts, mille esimeheks sai kolonel J. Soodla. Selle juhtivast tööst võttis osa ka Otto Pukk. Kui algasid mobilisatsioonid, tehtiSaksa võimudele kaudseid teid pidi teatavaks, et mobilisatsioon rikub rahvusvahelist õigust ja Eesti püsib kindlalt riikliku iseseisvuse taastamise nõudel, kuid oma iseseisvuse kindlustamise huvides tahetakse teha koostööd Saksa relvajõududega ja võidelda N. Liidu vastu. Otsest vastuastumist Saksa võimude korraldustele ei pidanud peaminister Uluots ega tema kaasosalised võimalikuks.

Vastasrinna nooremad ja käremeelsemad liikmed nimetasid seda kõike kollaboratsionismiks. Saadik A. Warma aga nimetab seda oma mälestusraamatus vanemaile poliitikuile omaseks ettevaatlikkuseks ja väidab, et kollaboratsionismi nähti mõnikord seal, kus tegelikult oli küsimus eksisteerimises. See väide kehtib eriti J. Uluotsa kohta, keda presidendiseisund kohustas ennast hoidma.

Kas enne 1944. aasta aprilli oli olemas Eesti valitsus, selle kohta on asjaosalised esitanud lahknevaid arvamusi. Otto Pukk on kirjutanud 1), et Eesti seaduslik riigivõim oli alates 17. juunist 1940 põranda all, aga ei lakanud hetkekski tegutsemast: vähemalt 4-liikmelises koosseisus püsis ta kogu aja (need liikmed võisid olla J. Klesment, J. Holberg, O. Tief (VR-II/1. ja II/3.) ja A. Rei) ja 1944. aastal moodustati O. Tiefi valitsus senise valitsuse täiendamise teel.

Võib aga kindlalt väita, et juriidiliselt taastus Eesti valitsus aprillis 1944. Eelnevat vaheaega võib nimetada valitsuskriisiks, mille oli tekitanud võõrad võimud kahe suurriigi okupatsiooni näol. Siitpeale oodati sobivat momenti tegutsemiseks. Riigivõimu järjepidevus oli J. Uluotsa, kui presidendi kohusetäitja kaudu tagatud. Ta oli enda ümber koondanud inimesed, kes nähtavasti arvasid, et nad on valitsus, ja tegid enda meelest oma parima. Mida aga arvas J. Uluots, seda ei tea keegi. Pole olemas reegleid, kuidas peab tegutsema põrandaalune valitsus, mille kõik liikmed elavad legaalselt.

Siiski on tollest ajast teada kaks J. Uluotsa kirjalikku presidendiakti. Septembri lõpus 1943 andis Uluots A. Warmale ülesande - saada A. Reilt nõusolek välisministri kohale asumiseks. Valitsuse loomist nähtavasti ei toimunud, sest A. Warma kooskõlastas Rei kandidatuuri inglastega üksnes juhuks, “…kui Briti peab Eesti Vabariigi valitsuse moodustamist ajakohaseks.” Rei andis oma nõusoleku ja J. Klesment on nimetanud seda A. Rei määramiseks välisministri kohale. E. Nõu andmeil oli olemas veel ka teine J. Uluotsa presidendiakt, kus Uluots pani oma 1943. a. 1.detsembri käskkirjagasõjaminister Holbergi peale sõjavägede ülemjuhataja asetäitja ülesanded.

printerisõbralik versioon esita küsimus