Pärast Punaarmee rünnakuid Sinimägedes võttis siinne rinne tavalise positsioonisõja ilme. Saksa 3. SS-soomuskorpuse juhtkond, olles veendunud, et vaenlane ei suuda siinset rinnet läbi murda, saatis Nordlandi soomusüksuse ja Strachwizi tankiüksuse Sinimägede alt Lätti Tukkumi rindele.

Nagu hiljem selgus, tõmbas Leningradi rinde juhatus 4. augustil Sinimägede rindelt välja 2. löögiarmee ja viis selle üle Pihkva Tartut vallutama. Sinimägede rinnet jäid ründama 8. armee diviisid ja seetõttu jäi siin ründaja surve ka väiksemaks. Ilmselt tuli nõukogude väejuhatuse peakorter järeldusele, et Sinimägede rinnet ei suudeta läbi murda ja tehti otsus Eesti vallutamiseks lõunast, st. üle Võru-Tartu Tallinna suunas, kuna Valga suunal liikunud 3. Balti rinde rünnakud olid olnud edukad ja tee Tartu vallutamiseks oli avatud.

Pärast Nõukogude 2. löögiarmee saabumist Lõuna-Eesti rindele alustasid 3. Balti rinde väeosad Tartu vallutamise operatsiooni rööbiti pealetungiga Valga-Riia suunas. Nõukogude allikaist on selgunud, et nende peakorteri plaanis oli Narva rindel asunud eesti ja saksa väeosade likvideerimine löögiga üle Tartu nende selja taha. Selle plaani teostamiseks saatis 3. Balti rinde juhatus Emajõe joonele neli korpust. Nende ülesandeks oli ületada Emajõgi ja vallutada kaarliikumisega ümber Võrtsjärve põhjaserva Põhja-Eesti koos Narva rindel oleva Saksa 8. armeega. Samuti nähti ette murda sakslaste kaitse Pikasilla-Valga joonel ja lõigata ära sakslaste taandumistee Riia suunas. Selle plaani teostamist alustati 10. augustil 1944.

11. augustil vallutas nõukogude 2. löögiarmee Petseri. 13. augustil vallutas 1. löögiarmee Võru ja liikus edasi Tartu maantee suunas.

Tartu Omakaitse malev

Saksa 207. Julgestusdiviis, kes seni oli olnud selle rindelõigu tagalakaitsel ja kellele allusid kõik Lõuna-Eestis asunud komandantuurid ja Omakaitse, osutus ühtäkki eelpostil olevaks. Selle diviisi ülem kindralmajor Schwerin oli sattunud olukorda, kus pidi juhtima kogu rinde tegevust. Teiseks võimukandjaks sellel rindelõigul oli Tartu Omakaitse maleva ülem kolonel Jaanson.

Venelaste pealetungi algul puudusid 207. Julgestusdiviisil täielikult andmed ründajate jõududest ja kavadest. Alles 13. augustil jõuti Omakaitse luure abiga selgusele, et punaväed liiguvad mitmes kolonnis lõunast Tartu suunas. Nende vastas oli ainult üks nõrgalt relvastatud piirikaitserügement ja üks sakslaste pataljon. Nähtavasti ei pidanud saksa väejuhatus tarvilikuks saata lõuna poole Emajõge ühtki paremini relvastatud väeüksust, mis oleks aidanud piirikaitserügemendil ja Omakaitse üksustel Punaarmee edasitungi tõkestada. Näib, et Lõuna-Eesti loovutamine oli sakslastel siis juba otsustatud.

16. augustil, kui vaenlane tegi kahe diviisiga dessandi Mehikoorma piirkonda, sai armeegrupi NARVA juhtkonnale selgeks, et Narva rinnet ähvardab kottijäämise oht. Kuna seal toimus vaid positsioonisõda, otsustas saksa 3. SS-soomuskorpuse ülem saata Tartu rindele kindral Wagneri, kes võttis 207. Julgestusdiviisi ülemalt rindejuhataja kohustused üle.

Paul Vent

Koos kindral Wagneriga sõitsid Narva rindelt Lõuna-Eestisse kolm võitlusgruppi: kolmest pataljonist koosnev kolonelleitnant Paul Venti võitlusgrupp, kus pataljonide ülemaiks olid major F. Kurg, kapten P. Maitla ja kapten H. Rannik; major A. Rebase võitlusgrupi üks pataljon, mille ülemaks oli kapten Sepa ja obersturmbannführer L. Degrelle'i umbes 300 noorest valloonlasest koosnev pataljon. Siin olid ees juba eestlaste 1. piirikaitserügement ning 5. piirikait- serügemendi kaks pataljoni, 94. rügemendi üks pataljon ja mõned Omakaitseüksused.

Kindral Wagneri kavas oli Punaarmee üksusi Tartu-eelsetel positsioonidel võimalikult kauem kinni pidada, et rajada Tartu lõunaservale, umbes 6-8 km linnast, kindlustatud joon. See pidi kaarekujuliselt toetuma oma parema tiivaga Emajõele ja vasakuga Aardla järvele. Kindlustusjoone rajamisel kavatseti kasutada tsiviilisikute abi.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 4. 01. 2006. 06:46