Olukord Eesti idapiiril
Kool.ee-haridusportaal :: Olukord Eesti idapiiril Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeOlukord Eesti idapiiril,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen
1944 aasta augusti algul jätkusid Eesti idapiiril, eriti Sinimägedes, ägedad lahingud. Punaarmee peastaap nõudis Rakvere vallutamist hiljemalt 7. augustiks. Selleks koondati Sinimägede alla värskeid jõude ja täiendati seal olevaid kahuri- ja tankiväeosi.
Kuigi olukord oli äärmiselt kriitiline, lootsid eesti üksuste juhid, et neil õnnestub pidada rinne kinni kuni Saksamaa kapituleerumiseni. Eesti ohvitserid olid arvamusel, et kui siin olevad Saksa relvajõud Punaarmee poolt Saksamaast ära lõigatakse, hakkavad venelased rohkem avaldama survet Saksamaa suunas. Kui Punaarmee on jõudnud Saksamaa pinnale, kuulutatakse siin välja Eesti Vabariik. Eestis olevad saksa soldatid hakkavad kandma Eesti sõjaväe tunnuseid ja nad aitavad rinnet hoida. Toimuval rahukonverentsil aga on meie diplomaatidel kergem Eesti iseseisvust kaitsta, kuna meie alad on Punaarmee poolt vallutamata.
Nagu hiljem selgus, oli selline kava ka 1944. aasta septembris moodustatud Eesti Vabariigi valitsusel. Selle valitsuse liige Alfred Maurer kirjutas ajalehes "Vaba Eesti Sõna" (10.03.1951):
"Meil oli selge, et meie oma väeosad Saksamaa kapituleerumise korral ei ole võimelised rinnet hoidma. Meil puudus õhutõrje *), rannakaitse, raskerelvastusega väeosad, jne. Pärast pikki nõupidamisi otsustati otsida kontakti mõnede saksa maa- ja mereväe juhtidega.
*) Tegelikult oli isikkooseis õhutõrjeüksuste moodustamiseks olemas, kuna lennuväe abiteenistusse võetud koolipoisid olid selleks ajaks saanud juba vajaliku väljaõppe. Kuid puudusid relvad ja keskne koordineerimine. (V.K.)
Läbirääkimistel, mis Jüri Uluots pidas Saksa Narva rinde juhatajaga, saavutati kokkulepe, et viimane aitab Saksamaa kapituleerumise korral tema käsutuses olevate vägedega eesti väeosadel rinnet N. Vene vägede vastu hoida. Narva rinde juhataja võttis seda kokkulepet nii tõsiselt, et kui septembris 1944 Saksa ülemjuhatus oli otsustanud Eesti maha jätta, saatis ta oma koloneli aukraadis käsutäitja ohvitseri sellest Uluotsale teatama ja kahetsust avaldama, et kokkulepe muutunud olukorra tõttu teostamatuks osutub. (…) Elasime läbi ärevaid päevi, kui pärast juuliatentaati A. Hitlerile arreteeriti ja hukati hulk saksa kõrgemaid sõjaväelasi. Meie kartsime, et karmid ülekuulamised võivad avastada meie kontaktivõtmised Saksa sõjaväe ja mereväejuhtidega ja see meid hukatusse viib."
Nagu näitas Kuramaa sillapea, polnudki see kava nii lootusetu. Tollal ei osanud muidugi veel keegi aimata, et N. Liit, Ameerika ja Inglismaa olid juba Jaltas omavahel kokku leppinud, kellele missugune Euroopa osa jääb. Muidugi seda teades poleks Eesti kaitsmisel olnud mingit mõtet. Rahu saabumisel oleks tulnud relvad maha panna ja marssida Siberi vangilaagritesse, nagu see juhtus Kuramaa võitlejatega.
 | |
| |
|
