et et

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Punaarmee terroriteod

Kool.ee-haridusportaal :: Punaarmee terroriteod Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eePunaarmee terroriteod,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Kui 1944. aastal kümned tuhanded eesti mehed relva järele haarasid ja ruttasid Eestit taasokupeerida tahtva punaarmee sissetungi tõkestama, oli rahva usk Eesti vabanemisse, oma riigi taastamisse ja sellest tulenev soov oma riigi piiri punaarmee sissetungi vastu kaitsta suurem, kui reaalsed tingimused seda võimaldasid. Eesti ohvitseriskond ja poliitikud lootused olid pandud 1918. aasta kordumisele.

Kuid oli veel üks tegur, mis ajendas eesti sõjameest oma elu hinnaga võitlema Eesti piiri taha jõdnud vaenalase vastu. See oli soov kaitsta oma rahvast nende veriste kuritegude eest, mis kaasnesid Punaarmee sissetungiga. Arvukad punaväealste poolt toime pandud metsikused ja süütute tsiviilisikute tapmised põhjustasid neil päevil rindelähedastes külades suurt hirmu. Sageli leiti küladest, kuhu olid tunginud rindest läbi tulnud punaste salgad, metsikult mõrvatud naisi ja lapsi. Ühe suurima massimõrva panid punased toime Piirisaarel, kui nad valmistusid seal rünnakuks Pedaspää ja Meerapalu vastu.

Tsiviilelanike metsikutest tapmisest räägivad sajad tõestatud faktid. 17. veebruari 1944 hävitati Meriküla nõlva all punaarmee mereväe 507 meheline eridessantüksus, kes sama päeva hommikul olid üheksal laeval asunud Tütarsaarelt teele Eesti ranniku poole, et luua seal sillapea ja valmistada ette Tütarsaarele koondatud peajõudude maaletulek. Vaatamata halvale nähtavusele, õnnestus rannavalvel helgiheitjate abil rannale kähenevad laevad avastada ja nende pihta avati õhutõrjekahuritest tuli. Punaväelased hüppasid laevadelt vette ja liikusid ranna suunas. Rannakaitsele ruttasid appi eesti omakaiste, politsei ja ühe Eesti diviisi üksuse võitlejad ja punased suruti Meriküla nõlva alla, kus nad osutasid terve päeva meeleheitlikku vastupanu. Õhtuks kogu dessant hävitati ja lahingväljalt korjati üles vaid seitse ellujäänud haavatut.

Haavatute hulgas olid ka kaks vene ohvitseri - major Pavel Sankov ja leitnant Vassili Dolgihh. Nende ülekuulamisel tunnistasid nii ohvitserid kui teised haavatud, et Meriküla maandamisoperatsiooni korraldajaks ja juhatajaks oli punalaevastiku kontraadmiral Zukov. Päev enne dessandi väljumist oli kontraadmiral kutsunud kokku kõik dessantüksusesse kuuluvad ohvitserid ning politruki ja instrueerinud neid nende ülesannetes. Samas oli ta andnud järgmise käsu:

"Eestlased on meile vaenulik rahvas. Seepärast tuleb maabumisel kõik tsiviilisikud armutult hukata ning purustada ja hävitada kõik ettejuhtuv. Mingisugust halastust ega armuandmist ei tohi olla. Hukata tuleb kõik, vaatamata vanusele ja soole."

Punasõdureile olevat selline käsk olnud vastumeelne. Kuid dessandi juudist politruk nõudnud kategooriliselt, et tegemata vahet, kas on tegemist lapse või vanuriga, tulevad kõik eestlased tappa...

Kommunistide poolt massiliselt mõrvatute haudu leiti peale Eesti nõukogude võimu alt vabastamist üle kogu maa. Tallinna linna ümbruskonnas leiti neid mitmes kohas Valdeku laskeplatsi maa-alal, Liival, Sakus, Harkus ja Pirita-Kosel. Kõik need mõrvad olid sooritatud erilise toorusega ja ohvrite piinamisega.

Üks õudsemaid ohvrite piinamisi oli aset leidnud Pirita-Kosel Klaus Scheeli villa ja Ajakirjanike Kodu lähedal NKVD poolt mõrvatud inimeste juures. Nii leiti ühes hauas 14 mehe ja ühe naise laibad, kes olid sinna maetud elusalt. Ohvrite käed olid selja taha kinni seotud ja selleks, et ohvirid ei saaks karjuda, suhu topitud suur riidetropp. Kuna mahalaskmisel relvade paugud võinuks äratada ümbruskonnas tähelepanu, maeti inimesed hauda elusalt.

Dr. Lindeberg, kes haudade avamisel laibad üle vaatas ja lahkas, leidis nende hingetorudes ja kopsus liiva ning konstateeris, et mõrvatuil peale lämbumise teisi surmapõhjusi ei olnud. Laipadel oli küll peksmise ja piinamise jälgi, kuid need ei põhjustanud surma.

See ennekuulmatult toores inimeste mõrvamine Eestis äratas tähelepanu ka lääneriikides ja see on avaldatud Ameerika Ühendriikide Esindajatekoja vastavas protokollis, kus on avaldatud selle kuriteo avastamisel kodanik K. Romppaneni vande all antud tunnistus [Lest we forget! A Pictorial Summary of Communism in Action. Commitee on UN-American Activities. House of Representatives. Washington 1960. Lhk. 9-16] Raamatus on ära toodud ka veel palju teisi nõukogude režiimi poolt Eestis ja teistes okupeeritud riikides toime pandud kuritegusid.

Metsikutest küüditatude kallal räägib 1941. a. sügisel, peale punaarmee taandumist, Pihkva kaubajaamast leitud loomavagun küüditatud lätlastega. Läbi vaguni seinte oli avatud vagunis olijate pihta automaatrelvadest tuli ja selles olnud küüditatud naised ja lapsed olid metsikult mõrvatud.

Juba Eesti Vabadussõja ajal mõrvasid punavägede sõdurid Eestis palju süütuid tsiviiliskuid. Samasugune mõrvategevus jätkus ka 1940/41. okupatsiooniaastatel. See oli ka üheks põhjuseks, miks eesti sõjamees 1944. aasta suvel meeleheitlikult punaste hordide tagsituleku vastu võitles.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 4. 01. 2006. 06:23

Time: 0.0598500 s.