Märtsist kuni juunini püsis Narva rindel suhteline vaikus. Kuid oli aimatav, et siin antakse varsti Eesti sõjateatri peaetendus. Narva jõe joonel olnud kaitseüksuste vastas asus venelaste 2. löögiarmee. Jõe keskjooksu ületanud vastase 8. armee moodustas Krivasoo sillapea, mis ähvardas läbi murda mereni ja jätta kotti Narva all võitlevad üksused. Luurelt saadi andmed, et venelased on Krivasoo sillapea täienduseks toonud juurde veel kaks rünnakdiviisi ja hulgaliselt soomusmasinaid.

Samal ajal toimus Euroopas terve rida ärevaid sündmusi, mis Eesti jaoks ennustasid punavägede taassissetungi. 6. juunil maandusid lääneliitlased Normandias ja sakslaste Atlandi vall lakkas olemast. Hitlerile tehti Rastenburgis atentaadi katse, mis tõestas, et Saksamaa on seesmiselt lõhestunud. Soome rindel vallutas Punaarmee Viiburi ja soomlased alustasid N. Liiduga rahuläbirääkimisi. Idarinne oli jõudnud Läti ja Leedu territooriumile, ähvardades Eestis asunud Saksa väeosad kotti jätta. See kõik tähendas Eestile katastroofi, andes samas aga eesti sõjameestele erilist jõudu verivaenlasele vastu astumiseks.

Saksa väejuhatus otsustas lühendada Narva rinnet ja taanduda Narva jõe joonelt Auvere-Sinimägede-Mummussaare joonele, mis sai kattenimeks Tannebergi liin. Eesti sõjameestele valmistas Narva loovutamine vaenlasele mitterahulolu, kuid ilmselt oli see vältimatu. Algas väeosade kiire ümberpaigutamine. Major Riipalu 45. rügement toodi Narva jõe joonelt Auveresse, vahetades seal välja Saksa 26. diviisi osad. Kuna korpus eeldas rügemendile lahingute tulipunkti, anti Riipalu käsutusse veel pataljon "Narva" ja kaks kompaniid saksa pioneere. Rügemendi koosseisus oli nüüd umbes 2000 meest.

Vastane oli sillapeasse koondanud umbes 130 000 meest ning tohutul hulgal tanke, suurtükke ja lennukeid. Iga Riipalu pataljoni võitleja vastas oli 46 punaarmeelast. 23. juulil teatas rügement diviisile ja korpusele oma valmisolekust. "Las tulevad kuradid, kui tahavad! Saab antud nii et tolmab," teatas rügemendiülemale üks tema jaoülematest. Lahingu eelõhtul sai major Riipalu SS-soomuskorpuse ülemalt järgmise sisuga kirja:

Narva rinne seisab vastase suurrünnaku ootel. Korpusel seisab ees rida kibedaid lahingupäevi. Vastane on meist mitmekordselt ülekaalus. Oodatavas võitluses on Auvere kaitsmisel Narva rindele määrav tähtsus: see on kõigile selge ütlematagi. Tahan vaid meelde tuletada, et teie otsutatavusest ja vastupanust oleneb Narva rinde püsimine, oleneb tuhandete võitlejate elu, oleneb aga eelkõige teie armastatud kodumaa saatus lähemateks aegadeks.

Et ma selleks ülesandeks 45. rügemendi ja pataljon "Narva" kõige kohasemaks pidasin, lisagu teie senisele kohusetundele juurde tahet ja kindlust. Eelseisvas võitluses võite loota minu kõigele võimalikule abile ja nõule.

45. rügemendi ja pataljon "Narva" sõdurid! Võibolla homme vaatavad kogu Narva rinde võitlejad Auvere poole ja soovivad teile jõudu. Võibolla homme lähevad paljudes eesti kodudes käed kokku risti ja palve teie eest tõuseb Kõigevägevama poole.

Seiske ja pidage vastu, sest õigus ja Jumal on teiega!

Steiner

korpuse ülem

24. juuli hommikul kell viis algas Auvere lahing venelaste ülivõimsa kahuritule löögiga. Kolm tundi väldanud sadade suurtükkide ja miinipildujate hävitav tuli oli suunatud rügemendi kahele pataljonile ja pataljon "Narva" vasakule tiivale, ulatudes isegi kuni rügemendi varuüksusteni. Kell 8.oo katkes kahurite tuli ja rügemendi kohale ilmusid kümned vaenlase lennukid, heites alla pomme ja tulistades pardarelvadest. Kogu rindelõigus tulid rünnakule venelaste tankid ja jalavägi. Pataljon "Narva" rindelõigu vasakul tiival õnnestus vaenlasel sisse murda. Rügemendi esimese pataljoni lõigus tungisid paarikümmend tanki koos arvuka jalaväega peaaegu kuni pataljoni komandopunktini. Ka teise pataljoni lõigus oli kahes kohas toimunud sissemurre, mis peatati kompaniide varujoonel.

Kella kümne ajal tuli lahingutegevuses pööre. Rünnakule läks pataljon "Narva", mis arenes edukalt. Paigale jäänud üksuste visa vastupanu ei võimaldanud vaenlasel rünnakut edasi arendada ja rügement asus koordineeritud vasturünnakule, mida toetasid tankid ja süürtükivägi. Lõunaks oli kogu rindelõik vaenlasest puhastatud ja endine positsioon taastatud.

Võitlus oli olnud vihane - seda näitasid vaenlase kaotused. Lisaks lugematu arvu langenuile kaotas vastane selles lahingus seitseteist tanki ja tulistati all kaheksa lennukit. Kuid ka 45. rügemendil oli paljude langenute näol kaotusi. Samuti hävis mitu tanki

Hoolimata hommikupoolsetest suurtest kaotustest ja ebaõnnestumisest, jätkasid vaenlase jalavägi ja soomusüksused rünnakuid veel terve õhtupooliku. Laine järgnes lainele, mis aga kõik ägedate vasturünnakutega tagasi löödi. Enamus vastastest hävitati. Vastane ründas nii suurte jõududega, et esimese pataljoni ülem kapten Maitla teatas rügemendiülem Riipalule: " Vastast on nii arvukalt, et meie ei suuda neid enam pidurdada. Nad lähevad meist lihtsalt läbi, ükskõik, kui palju meie neid ka hävitame. Palun saada tankid platsi!"

Sel päeval läksid "Panterid" veel mitmel korral rünnakule. Neid toetasid "tankirusikate" ja "ahjutorudega" relvastatud tankihävitajad ning suurtükivägi. "Panter" tankid oma tugeva relvastuse ja soomusega tegutsesid vaenlase sissemurdekohtadel kartmatult. Kõik rünnakud löödi tagasi ja esimesel päeval jäi Auvere kaitse murdmatuks.

Kogu järgnev öö oli erakordselt vaikne. Uute rünnakute ootel parandati purunenud kaitseehitisi. Vastase turmtules ei olnud säilinud ühtegi palissaadi ega ühtegi meetrit tervet kaitskraavi. Pärast keskööd sattus aga rügemendi luure raadiojaam ühele vastase diviisi raadiosaatjale, mis teatas kuhugi kõrgemale päevase võitluse kokkuvõtet. Nende teadete dešifreerimisel tuli teatavaks üsnagi rängad arvud.

Hommikuse turmtule ajal oli välja tulistatud üle 80 000 mürsu. Seega langes kolme tunni vältel igale meetrile 40 mürsku, ehk iga mehe kohta 27 mürsku. Toimunud lahingus oli vastase diviis kaotanud 80% oma koosseisust, seega täiskoosseisulise diviisi kümnest tuhandest umbes 8000 meest.

Harald Riipalu

Auvere rindelõik oli Narva rinde "võti". Kui major Riipalu ei oleks seal vastu pidanud ja punaarmee diviisid murdnud läbi Auvere-Mummussaare joonele, poleks Narva jõe rindejoonelt pääsenud ükski mees. Sinimägede positsioon oleks jäänud mehitamata ja Eesti oleks juba juulis punaarmee poolt vallutatud. Auvere lahingus üles näidatud vapruse ja rügemendi eduka tegutsemise eest ülendati major Harald Riipalu kolonelleitnadiks (obersturmbannführer) ja vääristati kolmanda eestlasena raudristi rüütliristiga.

Vaenlase kasutada olid täpsed andmed

Rügemendi esimese patljoni komandopunkti juures allalastud vaenlase lennukist leiti selle lenduri juurest kaart, millele oli sinise värviga juuni lõpu seisuga peale kantud kogu Narva rinde täpne positsioon. Kaardil oli ka punaarmee kartograafia osakonna märkus, et pealetrükk on tehtud 17. juulil. Teine samasugune kaart saadi Auvere jaama juures alla kukkunud lennukist ja kolmas ühes purustatud tankis olnud polkovniku kaarditaskust.

Kõik Eesti Diviisi üksuste ja ka piirikaitserügementide asukohad olid kaartil märgitud suure täpsusega, samal ajal kui "Nordland" ja teiste välismaiste diviiside asukohad olid kaartidele kantud üsna puudulikult. Samuti olid siniste ringidega kaartil märgitud kõik muud sõjalise tähtsuga objektid, nagu: sillad, uued teed, laskemoona- ja bensiinilaod, välihaiglad jne.

Kuidas sattusid need andmed venelaste kätte? On andmeid, et keegi kindralinspektuuri meestest oli need andmed toimetanud Soome, Eesti saadik Varmale, kes - näidates oma "head tahet", toimetas need kiires korras inglaste kätte. Viimased aga saatsid need kohe oma tublile liitlasele - punaarmeele.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 4. 01. 2006. 06:21