Lahingud Mehikoormas ja Meerpalus

Veebruari keskel kerkis Eesti kohale uus oht. 12. veebruaril tungisid üle Lämmijärve kaks venelaste polku ja hõivasid Piirisaare, luues seal Tartut ähvardava sillapea.

Lõuna-Eesti kaitse korraldamine oli pandud Saksa 207. julgestusdiviisi peale, mille ülemaks oli kindralmajor Hoffmann. Peipsi läänekalda kaitseks oli moodustatud tugipunktid Võõpsus, Mehikoormas ja Meerpalus. Mehikoormas oli moodustatud võitlusgrupp oberst Callschi juhtimisel, kelle käsutuses olid kaks õhutõrjepatareid, mis olid paigutatud eelpoolmainitud tugipunktidesse, 33. politseipataljoni teine kompanii kapten A. Nordmaa juhtimisel ja üks eesti pioneerpataljon leitnant A. Pesti juhtimisel. Peale nende oli seal veel üks omakaitse kompanii. Mehikoorma vastas - üle järve, oli võitlusgrupil väike sillapea, kus asus 94. julgestusrügemendi üks pataljon.

11. veebruaril saabus Neveli alt Tartu jaama 20. Eesti SS-diviisi 45. rügement. Selle 1. pataljon kapten H. Riipalu juhtimisel sai ülesande jääda esialgu Lõuna-Eesti julgestusdiviisi alluvusse ja liikuda Võnnu suunas. Kohale jõudes tuli aga uus käsk - liikuda edasi Mehikoormasse. Kohale jõudes saatis Riipalu sillapea kaitsjatele appi oma patljoni kaks kompaniid. Üks kompanii koos tanki- ja õhutõrjemeestega jäid kaitsma Mehikoorma - Jõepera rannajoont. Neljas kompanii jäi reservi.

Ööl vastu 14. veebruari ründasid mitme tunni vältel sillapead vaenlase jalaväe ahelikud. Selle rünnak löödi tagasi. Järgnesid veel mitu rünnakud, kuid kõik vastase katsed järveni välja jõuda löödi tagasi. Sama päeva hommikul teatati Riipalule, et Piirisaarelt tulnud punaarmee üksused on vallutanud Meerpalu ja Pedaspää. Seda lõiku kaitsnud Saksa õhutõrjeüksus oli maha jätnud kaheksa kahurit ja taandunud.

Staapi saabunud Lõuna-Eesti julgestusdiviisi ülem kindralmajor Hoffmann andis korralduse rannajoont kaitsnud üksustel tagasi tõmbuda ja oodata lisajõudude saabumist. Kapten Riipalu aga avldas arvamust, et ainuõige tegu antud olukorras oleks hoopis rünnata. Riipalu ära kuulanud määras Hoffmann ta Jõeperast kuni Emajõe suudmeni võitlusgrupi ülemaks.

Rünnak Meerpalule oli ette nähtud 15. veebruari hommikul. Kuid vahetult enne rünnaku algust alustasid punaväelased Meerpalust pealetungi lääne suunas. Selle pealetungi lõid oma kergete õhutõrjekahurite tulega tagasi õhukaitseväelased ja pealetungijad hävitati. Samal ajal tuli teade, et Jõeperas maabus umbes pataljoni suurune vastase üksus. Nüüd tuli kaitsjatel võidelda juba kahel rindel.

Samal ajal saabus Pihkvast Räpina-Rasina joonele 11. Ida-Preisi diviis ja selle 44. rügement sai käsu Jõepera - Meerpalu rajooni tunginud punaüksused sealt välja lüüa. Selle rügemendi osad alustasid Jõeperale rünnakut lõunast-põhja suunas ning Riipalu pataljoni üks kompanii põhjast-lõuna suunas. Nii jäi Jõepera vallutanud punaüksus tangide vahele ja hävitati lühikese ajaga.

Meerpalu ja Pedaspää tagasivallutamine algas 16. veebruaril. Inimkaotuste vähendamiseks nõudis Riipalu kindralmajor Hoffmannilt lennuväe toetust. Keskpäeval ründasid Saksa lennukid vastase positsioone Meerpalu all ja pärast seda ründas 21 lennukist koosnev eskadrill sillapeas olnud vaenlast. Õhtul kell 17 oli vastane Meerpalus hävitatud, mõni tund hiljem vallutati ka Pedaspää. Järgmisel päeval vallutas 44. rügemendi üks pataljon tagasi Piirisaare.

17. veebruaril suundusid motoriseeritud õhu- ja tankitõrjeüksused Meerpalust kohe Narva rindele. Riipalu pataljon aga sõitis veoautodel Tartu, kus meestele anti kaks päeva puhkust. Eduka lahingutegevuse eest Meerpalus ülendati Harald Riipalu majoriks. 20. veebruaril alustas pataljon teed Narva võitlustandrile.

printerisõbralik versioon esita küsimus