Rahva suhtumine Eesti Omavalitsuse poolt välja kuulutatud mobilisatsiooni oli esialgu kõhklev. Mobilisatsiooni õnnestumisele sai otsustavaks asjaolu, millise seisukoha võtab selles suhtes rahvuslik vastupanuliikumine ning rahva hulgas kõrget autoriteeti omav Eesti Vabariigi seaduslik peaminister, nüüd põhiseaduse kohaselt presidendi kohuseid täitnud professor Jüri Uluots.

1944. aasta veebruari alul kutsus Jüri Uluots kokku suurema koosoleku, millest võtsid osa mitmed vastupanuliikumiste gruppide ja poliitiliste erakondadae esindajad. Otsus ei tulnud kergelt. Mitmed nooremad tegelased suhtusid sakslastesse ja nende toetamisse küllalt suure umbusuga. Kuid lõplik otsus oli üsnagi üksmeelne - seoses mobilisatsiooniga rahvuslike organisatsioonide ja erakondade poolt pöördumist rahva poole ei tehta. Küll aga toetatakse Jüri Uluotsa avalikku esinemist mobilisatsiooni toetamiseks.

Teatavasti on Genfi 1949. a. IV konventsiooni ("Tsiviilisikute kaitsmisest sõja ajal") alusel keelatud okupatsioonivõimudel sundida okupeeritud maa kodanikke teenima oma relvajõududes. Samuti on keelatud igasugune propaganda kodanike vabatahtliku värbamise eesmärgil. Kuid tookord oli tegemist oma territooriumi ja rahva kaitsmisega ning N. Liidu poolt Eesti vastu suunstud agressiooni tõrjumisega, milleks poliitiliste erakondade ja organisatsioonide toetusel kutsus eesti rahvast üles Eesti Vabariigi seaduslik esindaja kes, seoses president K. Pätsi küüditamisega, oli nüüd Vabariigi presidendi kohustes.

Jüri Uluots

Vastupanuliikumiste gruppide ning poliitiliste erakondadae esindajate poolt vastu võetud otsuse põhjal pöördus professor Jüri Uluots 7. veebruaril 1944 raadiokõnega rahva poole üleskutsega - minna kaasa mobilisatsiooniga, et takistada kogu jõuga punavägede uut sissetungi Eestisse. Esinemine toimus intervjuu vormis, kus küsitlejaks oli saate toimetaja Jaan Kitzberg. Selle üleskutsega kuulutas peaminister koos Saksa relvajõududega võitlevate eesti väeosade tegevuse vabadusvõitluseks, kus eesti sõjamehed, kaitstes oma kodumaa piire Nõukogude Venemaa agressiooni eest, täitsid oma kodanikukohust.

Arvestades Eesti idapiiril valitseva olukorra ohtlikkust ja seda, et eesti rahval puudus selge ülevaade tegelikust olukorrast, omas prof. J. Uluotsa üleskutse otsustavt tähtsust. See toodi ära kõikides Eestis ilmuvates ajalehtedes ja sellel oli suur mõjujõud rahva senise suhtumise muutmisel toimuvasse mobilisatsiooni.

Üldmobilisatsiooni toetasid ka paljud tuntud kultuuri- ja ühiskonnategelased nagu A. Gailit, K. A. Hindrey, A. Kivikas, H. Visnapuu, J. Kõpp ja teised. Selle edukaks läbiviimiseks moodustati selgitusgrupp, kes kogu maa läbi sõitis ja olukorra tõsidust ning rindele mineku vajadust rahvale selgitas.

Toimunud mobilisatsiooni kohta kirjutas EVR liige Alfred Maurer 1951. aastal ajalehes "Vaba Eesti":

"...Meie arvasime, et peame katsuma, maksku mis maksab, ära hoida meie maa teistkordne vallutamine nõukogude Venemaa poolt, sest see viinuks surmaohtu meie rahva. Meie arvasime, et kui suudame ära hoida meie maa okupeerimise Venemaa poolt kuni Saksamaa kapituleerumiseni, siis meil võib tekkida - olgugi väga väike - võimalus sellest pääsemiseks. Kuid selleks oli meil vaja kogu rahva koondatud jõudu ja relvade alla seadmist..."

Üldmobilisatsioon kuulutati välja 1. veebruaril 1944. Sellega kutsuti sõjaväkke 1904 - 1923 aastatel sündinud mehed, seega 20 aastakäiku. Neile lisandusid veel varem mobiliseeritud. Omakaitsesse kutsuti 22 aastakäiku üle neljakümne aasta vanuseid mehi.

Järgnevatel päevadel mehi lausa voolas kokku ja vastuvõtukomisjonid töötasid nii päeval kui ka öösel. Arstlikku komisjoni läksid vaid vähesed, kes seda soovisid. Mehi tuli rühmadena oma allohvitseri või lipniku juhtimisel ja nende ainsaks sooviks oli ühte jääda. See oli Eesti Vabariigi mobilisatsioon, kus mehi kutsus oma kodumaa piire kaitsma presidendi kohustes olev peaminister.

Otsekohe andis kolonel Soodla korralduse - formeerida mobiliseeritud meestest kiiresti kolm pataljoni: esimene pataljon Viljandis - ülem kapten K. Purre, teine pataljon Tartus - ülem kapten J. Jürgen ja kolmas pataljon Pärnus - ülem kapten M. Mölder. Formeeritud pataljonid toodi Tallinna, kus need nimetati ümber rügemendiks "Tallinn". Rügemendi ülemaks määrati Eesti Vabadussõjast osa võtnud major Rubach. Meestele jagati välja saksa püssid ja riidevarustus ning sõidutati kiiresti veoautodel rindele. Rügement jõudis sinna viimasel hetkel ja kuigi oli viletsalt relvastatud ning ilma väljaõppeta, suudeti koos teiste väeosadega riivistada rindesse tekkinud auk.

Samal ajal paisati, osaliselt isegi lennukitega, Auvere ruumi saksa eliitdiviis Feldherrnhalle ning Vaivara ümbrusse 11. Ida-Preisi diviis. Ka paanikasse sattunud saksa väeosad said osaliselt tagasi oma võitlusvõime ja pöördusid rindele tagasi. Rügement "Tallinn" eksisteeris vaid kolm päeva ja liideti seejärel üksikpataljonidena Narva rindele saabunud teiste eesti üksuste koosseisu.

J. Kõpp

Samal ajal toimus Jaani kirikus kõigi usundite esindajate osavõtul jumalateenistus. Esimesena pärast avakoraali kõnelenud EELK piiskop dr. J. Kõpp palus oma pikemas sõnavõtus õnnistust eesti rahvale ja meie sini-must-valge võitluslipule. Eesti apostliku õigeusu kiriku nimel õnnistas meie rahvuslippu ja rahvast metropoliit Aleksander. Rooma-Katoliku apostlik administraator Werling õnnistas ja pühitses paavst Pius XII nimel meie rahvuslippu ja oma vabaduse eest võitlevat eesti rahvast. Kõnelesid veel Eesti Vabakirikute Liidu esindaja, õpetaja Kuum ja Advendistide usuühingu Liidu vaimulik Ed. Mägi.

Üldmobilisatsioon tõi kokku ligi 50 tuhat meest. Saksa sõjaväe juhtkond oli sellise tulemuse üle üllatanud ja pidas seda prof. J. Uluotsa teeneks. Samas aga tundus nii suur relvastatud eestlaste hulk sakslastele hirmutavalt kahtlasena ja nad keelasid kõiki mobiliseerituid väeosadeks formeerida. Tuletagem meelde, et seni olid sakslased keelanud eestlastel rügemendist suuremaid üksusi moodustada. Alles pika kauplemise peale nõustusid nad 38 000 mehe vastuvõtmisega. Kõik ülejäänud mehed arvati Omakaitse koosseisu.

Kindralinspektuuris töötati välja mobiliseeritutest moodustatav sõjaväe organisatsioon. Selles nähti ette kaks piirikaitse diviisi, igas diviisis kolm jalaväe- ja üks suurtükiväe rügement, side-, pioneer-, ning teised eriväeosad. Diviiside täienduseks oli ette nähtud üks tagavararügement.

Saksa väejuhatus seda organisatsiooni ei kinnitanud. Sellest tõmmati maha diviiside juhatused, suurtükiväe rügemendid ja kõik eriväeosad. Lubati formeerida vaid kuus jalaväerügementi ja üks pioneerpataljon. 10 tuhat mobiliseeritud meest määrati Eesti 20-diviisi täienduseks.

Moodustatud piirikaitse Piirikaitse rügemendid saadeti rindele ja anti saksa diviiside käsutusse. Seoses nende allutamisega sakslastele kerkis kohe üles terve rida arusaamatusi ja pahandusi, ning kindralinspektor kindral J. Soodla tõstatas taas üles kahe piirikaitse diviisi loomise küsimuse. Seda mõtet toetas kõigiti Eesti Omavalitsus ja Põhjarinde ülemjuhataja feldmarssal W. Model.

W. Model

Feldmarssal Model oli üks kuulsamaid, andekamaid ja energilisemaid saksa väejuhte, keda saadeti sinna, kus olukord oli kriitiline. 1944. aasta alul saadeti ta piiramatu võimuga Põhjarindele, et likvideerida seal jaanuaris-veebruaris tekkinud katastroofiline olukord. Model hindas kõrgelt eesti väeosade tähtsust Põhjarinde kaitsel ja toetas kõigiti eestlaste kavatsusi. Ta külastas ka eesti piirikaitse rügemente ja leidis nende lahingulise väljaõppe, eriti aga laskeasjanduses olevat eeskujuliku. Ta suhtus eestlastesse ja eesti väeülemate soovidesse suure arusaamise ja vastutulelikkusega.

Kuid Eesti piirikaitse diviiside moodustamine jäi venima diviisiülema kandidaatide leidmise ja diviisi juhatuste moodustamise taha ja aprillis 1944 saadeti eestlastesse sõbralikult suhtunud feldmarssal Model mujale ja tema asemele määrati kindrakolonel Lindemann, kellel oli eesti piirikaitse rügementide suhtes teine seisukoht. Ta pidas rangelt parteijoont ja ajas asju eesti väeosade suhtes nii, nagu seda soovis saksa Relva-SS juhtkond.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 4. 01. 2006. 05:59