Taganevate saksa väeosade kolonnid jõudsid Narva 20. jaanuaril ja nende pidev liikumine üle Narva jõe kestis kuni 2. veebruarini. Need polnud enam diviisid ega rügemendid, vaid vormitu inimmass. Kohatises paanikas jäeti maha relvi ja varustust. Taanduvate sakslaste sooviks oli jõuda võimalikult kaugele lagunevast rindest. Ohvitserid, kes jõudsid Narva ilma meesteta, anti sõjakohtu alla. Teised viidi ümber- formeerimiseks Saksamaale.

Olukord Narva rindel oli äärmiselt ohtlik. Punaväed olid jõudnud Narva jõe joonele ja selle mitmes kohas ületanud, moodustades jõe läänekaldal, Riigiküla all ning Vaasa-Vepsküla-Siiversi juures ülimalt ohtlikud sillapead. Eesti seisis täiesti kaitsetult punaste laviini ees. Selles olukorras otsustas Saksa väejuhatus Eesti maha jätta ja Düna jõe taha taanduda.

Nende päevade sündmusi on tolleaegne Eesti Omavalitsuse juht dr. H. Mäe ajalehes "Võitleja" nr. 7 1954 kirjeldanud järgmiselt:

"29. jaanuaril 1944 helistas mulle rinde ülemjuhataja, kes teatas, et Punaarmee on murdnud läbi saksa põhjarinde, saksa sõjavägi on taandumas, jättes maha relvi ja sõjavarustust, ning 16. ja 18. armeed ähvardab kottijäämine. Seepärast kavatsetakse kiiresti taanduda Väina jõe taha, mistõttu Eesti satub lähema kahe nädala kestel nõukogude võimu alla.

Palusin seepeale selgitada, kas rinde ülemjuhatus on nõus rinnet meie idapiiril peatama, kui teostan üldmobilisatsiooni ja annan meie uuesti moodustatud väeosad appi. Õhtuks sain vastuse, et järgmisel päeval on selle küsimuse otsustamiseks Riias suur nõupidamine. Palusin kindralinspektor Soodlat koos minuga Riiga sõita.

Riias koosolekul kindral Jeckeln küsis minult, kas saame anda kogu Omakaitse nende käsutusse. Teatasin, et peame õigemaks regulaarse sõjaväe loomist ning teostame selleks üldmobilisatsiooni. Sakslased pidasid nõu ja teatasid, et nad on küll üldmobilisatsiooniga nõus, kuid sellega ei tohi kutsuda kokku enam, kui 12.000 meest. Selle piiritlusega meie ei nõustunud. Nüüd tõstsid sakslased piiri 15.000 mehele. Pidasime Soodlaga nõu ja otsustasime selle kitsendusega nõustuda, kuna sakslased muidu ei annaks üldsegi mobiliseerimiseks luba. Arvasime, et paneme mobilisatsiooni käima ja mobiliseerime tegelikult rohkem, küllap hiljem ikka saame aktsepti. Samal koosolekul langetati ka otsus mobilisatsiooni teostamiseks Lätis.

Edasi on Dr. Mäe toimunut meenutanud alljärgnevalt:

"Nüüd kinnitasid sakslased, et 16. ja 18. armee antakse kiires korras käsk rinde peatamiseks ja teatatakse kindralstaabile, et tänu kokkuleppele meiega on rinnet võimalik stabiliseerida. [...] Ka lätlased tänasid meid nende abistamise eest, mille tulmusel nad saavad oma maa kaitseks juurde vajalikke relvajõude.

Kindralinspektor (kolonel) Soodla alustas otsekohe üldmobilisatsiooni eeltöödega. Kuid juba esimestel päevadel selgus, et saksa tööameti ja mõnede eesti ringkondade vastupropaganda raskendavad mobilisatsiooni läbiviimist. Rääkinud läbi Otto Pukk'iga, lubas viimane aidata ja kutsuda endist peaministrit, prof. Jüri Uluotsa Tallinna Ringhäälingusse mobilisatsiooni läbiviimist toetama.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 4. 01. 2006. 05:41