1943. aasta hilissuvel andis Saksa väegrupi NORD ülem 18. armee juhtkonnale korralduse valmistada tagalas ette uued positsioonid, et alustada taganemist Leningradi alt. Selleks valiti Narva jõe läänekallas ja eelpositsiooniks Luuga jõgi. Kindlustustöid Narva jõe läänekaldal alustati 1943. aasta septembris ja sama aasta lõpuks olid need valmis.

Selleks ajaks oli kõigile saksa rinnetele jäänud väga vähe sõdureid. Kui pealetungi ajal ei andnud see eriti tunda, siis kaitsesõjaks jäi jõudu väheseks. Seda puudujääki püüti tasa teha osavate manöövritega, paisates lennukitel diviise ühest rindelõigust teise. Niisuguste manöövritega saavutati, et ohtlikes lõikudes oli alati vajalikul arvul mehi vaenlase rünnakute tagasilöömiseks.

Kuid 1943. aasta lõpu eel hakkas Saksa relvajõude tugevasti kimbutama bensiini puudus ja manööverdamise võimalused vähenesid. Rinnete vastupanuvõime vähenes ja üha sagedamini murdis vaenlane neist läbi.

N. Liidu sõjalist võimsust oli aga hakanud mõjutama uus tegur - Ameerika abi. Selle tulemusel kasvas oluliselt Punaarmee võitlusvõime. Ainuüksi USA-st saadud alumiinium võimaldas venelastel toota nüüd kaks korda rohkem lennukeid, kui seda suudeti oma alumiiniumist. Ameerikast saadud 420 000 autot ja muud veokit võimaldasid kiiresti paisata vägesid ühest rindelõigust teise ja neid pealöögi suundadel kiiresti konsentreeruda.

1943. aasta jaanuari alul koondas Punaarmee juhtkond Leningradi rindele ja Oranienbaumi sillapeale ühe miljoni 241 tuhandest mehest koosneva hiigelarmee, olles tohutus ülekaalus seal olnud saksa väegrupist "Nord". Punaarmee ülekaal elavjõus oli nüüd 1,7 kordne. Relvastuses oli venelaste ülekaal aga veelgi suurem, omades suurtükke - 2 korda, tanke - 3,8 korda ning lennukeid - 4,1 korda rohkem, kui sakslastel.

Jaanuari algul 1944, kui sakslastele said teada Punaarmee valmistumisest rünnakuks Leningradi rindel, toodi 18. armee käsutusse Saksa III SS-soomuskorpus, mille koosseisu oli seni kuulunud ka 20. Eesti diviis.

14. jaanuaril 1944 alustas Punaarmee Leningradi piiramisrõngast läbimurret, eesmärgiga hävitada sakslaste 18. armee ja vallutada Eesti. Ägedais lahinguis raiuti Saksa diviisid tükkideks ja kuna 18. armeel oli järel jäänud väga vähe varusid, otsustati ägeda vastupanu käigus alustada taandumist.

Alfons Rebane G. Sooden

Taandumisel Novgorodi-Luuga suunas pälvisid erilist kiitust major A. Rebase ja major G. Soodeni juhitud Idapataljonid nr. 658. ja 659. Neis lahingutes langes 660-nda pataljoni ülem major H. Ellram. Need väikesed eesti üksused panid kõikjal, kus nad kaitsele asusid, vapralt vastu ja vaenlasel ei õnnestunud kordagi nende positsioonidest läbi murda. Eriti paistis taandumislahingutes silma major Alfons Rebase pataljon, kelle edukas tegevus päästis saksa väed Novgorodi piiramisrõngast välja. Sangarliku võitluse eest autasustati pataljoniülemat Alfons Rebast esimese eestlasena raudristi Rüütliristiga.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 4. 01. 2006. 05:38