Saksa väejuhatusele sai juba 1941/42. aasta talvel selgeks, et sõda Venemaaga venib pikale ja sealsetes tingimustes on raske rinnet hoida. Paljude kõrgemate saksa ohvitseride sooviks oli, et Saksa valitsus muudaks oma idapoliitikat balti rahvaste suhtes, taastaks nende iseseisvuse ja annaks neile võimaluse moodustada oma rahvuslik sõjavägi.

Riias asunud Reichskommissariaadi tsiviilvalitsused ja Saksa SD [julgeolekuteenistus] võimutsesid aga just nagu võidetud vaenlase maal ja tegutsesid nii, nagu oleks sõda juba võidetud. Eesti nn. "omavalitsus" oli jäetud võimuta ja selle ülesandeks oli vaid kaasa aitata sakslaste korralduste ja käskude täitmisele.

SD juht Sandberger valvas, et ükski teine võim Eestis ei tegeleks Eesti julgeoleku ja eesti sõjaväelaste kasutamise küsimustega. Septembris 1942 algatas Sandberger "Eesti Leegioni" formeerimise küsimuse, millest pidi kujunema Relva-SS väeosa.

Eesti ohvitserid, kes teenisid eesti väeosades, tegid suuri pingutusi, et valgustada Saksa kõrgemat väejuhatust tegelikust olukorrast Eestis ja eesti rahva soovidest. 20. aprillil 1943 esitas grupp eesti ohvitsere Saksa Fregattenkapten Cellariuse kaudu Saksa OKW-le [Wehrmachti ülemjuhatusele) oma seisukoha Eesti Leegioni suhtes, kus oli öeldud:

"Pärast Tallinna vallutamist 1941. aastal saadeti laiali paljud eesti vabatahtlikud üksused. See samm tõi eestlastele pettumisi. Hiljem, kui rinne jäi seisma Leningradi all, algas eestlaste värbamine politsei- ja julgestuspataljonidesse. Alguseks läks neisse rohkearvuliselt ohvitsere ja sõdureid usus, et nad asuvad võitlusse kui eesti üksused. Need pataljonid saavutasid oma tegevusega hea kuulsuse. Kahjuks kasutati neid eesti üksusi hajutatult igasugusteks muudeks ülesanneteks ja seda eriti 1941/42. a. talvelahingute ajal. Eesti üksuste teeneid ja võite ei tunnistatud, ega märgitud operatiivteadaannetes nende osavõttu lahingutest.

Kui 1942. aasta sügisel anti luba "Eesti SS-Leegioni" formeerimiseks, soovisid eestlased "Eesti Leegioni" kohta saada teada järgmist:

Kes määratakse Leegioni ülemaks?
Kui suur on arvuliselt Leegioni koosseis?
Millised relvad antakse Leegionile?

Algul ei antud eestlastele selle kohta mingit informatsiooni. Siis teatati, et Eesti Leegioni juhiks on määratud Saksa SS-obersturmbannführer Augsberger. Ka teatati, et eesti ohvitsere võetakse Leegioni, kui nad leitakse selleks kohased olema. Lõpuks teatati, et Leegionist saab moodsalt relvastatud motoriseeritud üksus ja seda võidakse kasutada ka mujal kui Eestis.

See kõik ei tulnud Leegioni formeerimisele kasuks. Vabatahtlikud ei taha minna Leegioni. Nüüd hakati "vabatahtlikke" sundkorras Leegioni saatma. Ka saadetakse "vabatahtlikke" eesti politsei ja julgestusüksustest.

Nüüd on kuus aastakäiku noori nimeliste kutsetega kohustuslikku tööteenistusse kutsutud, kus neile teatati, et kui nad astuvad vabatahtlikult Leegioni, vabastatakse nad kohustuslikust tööteenistusest. Nii sunniti neid eesti noori sundkorras Leegioni astuma. Igasuguseid sundabinõusid kasutades on Eesti SS-Leegioni värvatud kokku 8000 meest.

Suureks kahjuks leegionile kujunes asjaolu, et selle 1. pataljon saadeti Ukrainasse ühe Saksa SS-rügemendi täienduseks. Sellega on murtud lubadusi, mis anti värbamisel. On selge, et eesti sõjaväelased pärast seda ei taha astuda Leegioni.

Eesti Landesdirektor Mäe ja mõned tema alluvad on on esinenud avaliku süüdistustega eesti ohvitseride suhtes, et need olevat unustanud oma kohustused ja ei lähe Leegioni. Landesdirektor Mäe nõuab, et kõik eesti ohvitserid ja allohvitserid annaksid end üles Leegioni. Eesti ohvitserid loevad seda süüdistust põhjendamatuks. Eesti ohvitserid tahavad vaid Eesti Leegioni suhtes rohkem selgust. Eesti sõjaväelaste soov on:

meie ei taha SS-Leegioni, vaid tahame eesti sõjaväe loomist;
eesti üksuste formeerimine ja väljaõpe peab toimuma Eestis;
eesti üksuste võitlusrinne peab asuma Eesti läheduses;
eesti sõjaväeosade [1 või 2 diviisi] juhid peavad olema eesti ohvitserid;
üldjuhtimises alluksid eesti sõjaväeosad saksa sõjaväe üldjuhatusele;
saksa sõjaväes ja muudes organisatsioonides Saksamaal ja okupeeritud
aladel teenivatele eestlastele antakse vabadus tagasitulekuks Eestisse;
Saksamaa annab relvad, tehnilise- ja muu varustuse ning laskemoona
eesti väeosade formeerimiseks;
saksa sõjavägi annab instruktorid uute relvade väljaõppeks;

* * *

Kõik need kirjad ja saksa sõjaväe kõrgemale juhatusele tehtud ettekanded ei andnud mingeid tagajärgi. Eesti Leegioni formeerimine ja käsutamine jäi Saksa SD võimupiirkonda. See põhjustas eestlastes suurt tagasihoidlikkust Leegioni suhtes, kuna SD oma natsimeelsete asutustega oli eestlaste silmis ebapopulaarne.

Kuna vabatahtlikult Leegioni minejaid oli vähe, kuulutati 1943. aasta märtsis 1919./1923. aastal sündinud meestele välja omapärane mobilisatsioon. Mobiliseerituile anti võimalus valida, kas astuda Eesti Leegioni, Wehrmachti abiteenistusse, või minna tööle Saksa rasketööstusse.

Mobilisatsiooni tulemus oli väga tagasihoidlik. Suur osa kutsutuist lihtsalt ei ilmunud vastuvõtupunktidesse. Osa aga põgenes Soome. Mobiliseeritutega suudeti vaid mõnevõrra täiendada väljaspool Eestit võitlevaid pataljone ja Eesti Leegioni. Alates 23. oktoobrist 1943 nimetati Eesti Leegion 3. Eesti SS vabatahtlike brigaadiks. See koosnes kahest jalaväerügemendist ja ühest suurtükiväegrupist. Pärast formeerimist saadeti brigaad Neveli rindele.

26. oktoobril 1943 kuulutati välja mobilisatsioon 1924. aastal sündinute . Paar kuud hiljem - 12. detsembril - aga 1925. aastal sündinud noormeestele. Ka seekord põgenesid paljud kutsutud üle lahe Soome, kus eesti ohvitserid pidasid plaane eesti diviisi loomiseks. Viimaste mobilisatsioonide tulemused olid aga nii väikesed, et vastuvõtupunktidesse tulnuid ei jätkunud isegi ühe pataljoni moodustamiseks, mistõttu need kasutati ära juba olemasolevate üksuste täiendamiseks.

Samal ajal keelasid sakslased kategooriliselt eestlastel rügemendist suuremaid üksusi moodustada, kuigi eesti poliitilised ringkonnad ja eriti kõrgemad ohvitserid seda korduvalt taotlesid. Suuremate üksuste moodustamist ei peetud võimalikuks poliitilistel kaalutlustel - see võinuks tõsta eestlaste iseteadvust ja põhjustada nende nõudmisi mitmesugustele poliitilistele vabadustele ja õigustele. Seda sakslaste plaanid ette ei näinud.

Eesti oma diviiside loomist nõudes lähtuti ajaloolisest tõest, et ükski rahvas, kellel ei ole oma relvastatud üksusi, ei ole võimeline otsustaval hetkel oma iseolemist kaitsma. Eesti Vabadussõda näitas veenvalt, kuivõrd otsustavat tähtsust meie riigi iseseisvuse saavutamisel omasid meie rahvuslikud väeosad, kuigi need kandsid Vene tsaaririigi vormi ja olid selle armee ametlikud üksused.

Täide läks ka eest rahva kartus - Venemaa steppidest tuli tagasi vaid väga väike osa NARVA pataljoni esimesest koosseisust. Eesti rahvas oli olnud ettenägelik, kui ta 1942. aastal ei saatnud oma poegi Eesti Leegioni. Saksa väejuhatus paiskas sel ajal kõik oma paremad reservid Lõuna-Venemaale, kust tagasi tulid vaid riismed.

1942. aasta suvel asus Saksa SD Eesti Kaitseliidu [Omakaitse - Selbstschutz] kallale, et ka seda oma võimupiirkonda saada. Eesti Omakaitse juhid olid kategooriliselt selle vastu. Kuid võitjaks jäi ikkagi SD, mis põhjustas Omakaitse juhtide hulgas suurt meelepaha.

Saksa SD valvas, et Ida-Euroopas ei kujuneks puht rahvuslikke vägesid ega võitlust rahvuslike huvide baasil. Sellega raskendas SD suuresti saksa sõjaväe võitlust idarinnetel ja pakkus suurt abi N. Liidu põrandaalusele tegevusele sakslaste poolt okupeeritud maades.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 20. 05. 2010. 08:35