Kogu tõde fashismist ja Saksa SS-ist

Et tekitada Lääneriikides Eesti vastu umbusaldust,süüdistavad Venemaa ja mõned juudiorganisatsioonid jätkuvas propagandasõjas Punaarmee vastu võidelnud eesti sõjamehi kollektiivselt ja ilma ühtegi konkreetset fakti esile toomata natsiideoloogia toetamises. Kasutades stalinismi aegseid propaganda termineid, süüdistatakse eestlasi ka fašismis.

Nii nüüdseks põrmu varisenud N. Liidus kui ka tänasel Venemaal on kogu aeg räägitud, et Saksamaal olid võimul fašistid. Järjekordne paradoks tänases paradoksaalses maailmas - kuid Saksamaal pole mitte kunagi olnud ühtegi fašisti. Selguse saamiseks tutvumeajalooga.

Mõiste fašism tuleb sõnast fascigo, mis oli Vanas-Roomas kõrgema magistraadi (liktorite) võimuembleem ja kujutas endas nahaga vöötatud vitsakimpu. Fascigo tähistas Rooma võimsust ja oli selle sümbol. Möödunud sajandi kahekümnendatel lõi Itaalia diktaator Mussolini oma võitlusüksuse Fascio di Combattimento, millest hiljem sai fašistlik partei. Viimane võttis omale nimeks Vana-Rooma võimusümboli nimetuse Fascigo. Itaalia fašistid ei pannud toime massimõrvu ega loonud kontsentratsioonilaagreid.

Ei Mussolini ega sakslased ise pole kunagi nimetanud Saksamaa natsionaalsotsialistliku töölispartei (NSDPA) liikmeid fašistideks. Seda tegi Stalin. Kui möödunud sajandi kolmekümnendatel võimule tulnud Hitler ja tema natsionaalsotsialistlik töölispartei nimetas oma suurimateks vaenlasteks bolševikke, vihastas see Stalinit. Pealegi ei saanud Stalin leppida sellega, et maailmas on kaks parteid, kes mõlemad rajavadtöölisklassile sotsialismi. Ja nii said Komintern ning nõukogude press Stalinilt käsu – Saksamaad ei valitse mitte natsionaalsotsialistlik töölispartei vaid fašistid. Siitpeale teadis ja teab kogu maailm, et Saksamaal olid võimul fašistid janeed, kes propageerivad natsionaalsotsialismi on neofašistid.

Ka süüdistavad Venemaa ja juudiorganisatsioonid nüüd eestlasi Nürnbergi kohtus kuritegelikuks organisatsiooniks tunnistatud SSisteenimises. Nagu me teame, viidi Nürnbergi sõjatribunal läbi ülimalt kiirustades, kus peasüüdistajaks oli koos hitlerliku Saksamaaga pool Poolat vallutanud, Soomele kallale tunginud, Balti riigid okupeerinud ning natsidest kümneid kordi enam oma ja teiste maade elanikke hävitanud Nõukogude Liit. SSi kuritegelikuks kuulutamisel ei soovinud sõjatribunalarvestada selle organisatsiooni struktuurilise jaotusega. Tegelikult koosnes SS kolmest erinevast formatsioonist

SS (Schutz-Staffel) oli Rahvussotsialistliku Partei kaitsevägi. SS-i võimuletulek Saksamaal oli aeglane. Algul oli SS Hitleri isiklik ihukaitsevägi. 30. juunil 1934 viis Hitler läbi suurpuhastuse ja seni partei kaitseväeks olnud SA (Sturmabteilung) juhid eesotsas Ernst Röhm'iga arreteeri ja siitpeale sai partei kaitseväeks SS. Samal aastal laiendati SS-i koosseisu ja struktuuriliselt jagunes see järgmiselt:

Allgemeine SS (esmane, põhi SS) - kuhu kuulusid vaid SS organisatsiooni liikmed, kes pidid nii rassiliselt kui füüsiliselt vastama ettenähtud nõuetele. Muul ajal tegelesid oma põhitööga. Vormi kandsid ainult partei kokkutulekutel ja õppustel - nii kui teistes maades kaitseliitlased. Peale 1933. aastat värvati Algemeine-SS liikmeid ainult valitud Hitlernoorte (HJ) organisatsiooni liikmete hulgast sooviavalduse alusel. Valik toimus järgmiselt:

18 aastaseks saanud rassiliselt puhas ja poliitiliselt ning füüsiliselt kõlbulik Hitlernoorte (HJ) liige võeti sooviavalduse alusel SS- kandidaadiks (SS-Bewerber). Igal aastal toimuval parteikonverentsil võeti liikmekandidaat vastu SS- aspirandiks (SS-Anwärter). Talle anti SS tunnistus ja saadeti vastava katseajaga teenima Algemeine SS-rügementi (SS-Mann, SS-Junker). SS-Junker oli ohvitseri kandidaat, kes peale katseaja möödumist ohvitseride kooli saadeti. Selle lõpetamisel ülendati kadetiks (SS-Oberjunker) ja saadeti teenima SS-rügementi. Peale ettenähtud teenistusaaja möödumist ülendati nooremleitnandiks (SS-Untersturmführer).

SS Totenkopf-Verbände (Surnupealuu-formatsioon) oli iseseisev üksus, mis koosnes kontsentratsioonilaagrite valvuritest. Selle liikmed olid värvatud põhiliselt Algemeine SS liikmete hulgast. Eraldusmärgina kandsid kraenurgal mustal trafaretil hõbedasest surnupealuud, mis teistes SS-üksustes oli mütsimärgiks. Hiljem moodustati SS-Totenkopf valvuritest Waffen-SS juurde "Totenkopf Division" ja vangivalvurid asendati väljaspool SS-i värvatud - enamasti rindeteenistuseks kõlbmatute meestega. Väljaspoolt SS-i värvatud kontsentratsiooni- laagrite valvurid kandsid kraenurgal topelt haakristi (Doppel- hakenkreuz), mida ekslikult ka läti 19. diviisi kraemägiks on peetud.

Surnupealuu-formatsiooni vormi kraeembleem

Näib, et peale sõja lõppu Liitlaste uurimisasutused seda SS struktuuride erinevust ei teadnud (või ei tahtnud teada), ehkki see nende käsiraamatus (Handbook on German Military Forces, United States War Department Technical Manual, March 1945) on ära toodud.

Waffen-SS (algul Bewaffnete SS - Relvastatud SS või Relva-SS). Esimene Relva-SS rügement formeeriti 1940. aastal "Leibstandarte Adolf Hitler" nime all. See kasvas välja Hitleri ihukaitsest "SS-Verfügungstruppe", mis koosnes neljast rügemendist ja mille mehed, relvastatuna kergete käsirelvadega, alaliselt kasarmuis elasid. Peale sõjakäiku Poolasse kasvasid need alul brigaadideks, hiljem diviisideks, moodustades Wehrmachtiga paraleelse armee. Rügement "Leibstandarte Adolf Hitler" muutus samanimeliseks diviisiks. Rügement "Deutschland" koos Austriast pärit rügemendiga " Der Führer" ja Madalmaadest pärit rügemendiga "Langemarck" moodustasid diviisi "Das Reich". Kolmanda diviisi moodustas "Dotenkopf- Divisjon". Nendest diviisidest kasvaski hiljem välja Waffen-SS.

Waffen-SS vormi kraeembleem

Esialgu pidid Relva-SS-i astujad olema "aaria tõugu". Hiljem löödi sellistele rassiteooria peensustele käega ja sinna hakati võtma ka "ida-rasside" esindajaid - esialgu küll ainult reavõitlejaina. Peagi hakati aga sinna võtma ka "ida-rassi" kuulunud ohvitsere. Samal ajal Relva-SS-is olemine ei andnud õigust Algemeine SS-i astumiseks. Seda fakti teadmata, süüdistatakse nüüd Relva-SS üksustes teeninuid eesti sõjamehi sageli SS-i kuulumises, mis on täiesti kaks erinevat asja. Algemaine-SS oli poliitiline organisatsioon, Relva-SS aga puht sõjaline relvajõud.

1940. aastal Norrast, Taanist ja Madalmaadest värvatud vabatahtlikest formeeriti rügemendid "Nordland" ja "Westland", mis koos välismaa sakslastest formeeritud rügemendiga "Germania" moodustasid diviisi "Wiking" Viimase kooseisu arvati ka pataljon "Narva". Samuti oli selle koosseisus rootsi vabatahtlikke ning üks pataljon soomlasi [ca 1000 meest], kes olid saadetud sinna Soome armee poolt ja keda aega-ajalt teiste patajonidega välja vahetati. Hiljem hakkas Relva-SS okupeeritud aladel formeerima rahvusleegione, milledest moodustati algul brigaadid, hiljem diviisid.

Skandinaavias ja teistel sakslaste poolt okupeeritud läänemaades värvati Relva-SS-i mehi kohalike rahvussotsialistlike parteide või quisling-parteide kaudu. Seal ei toimunud sakslaste mobilisatsioone, kuna neil riikidel olid Inglismaal oma valitsused ja sakslased ei pretendeerinud legaalsele riigivõimule. Seepärast nimetati nendest maadest värvatuid "vabatahtlikeks" ("Freiwillige"). Algul nimetati "vabatahtlikeks" ka ida-aladel (Eestis, Lätis) mobiliseerituid, kuid hiljem see muudeti. Kuna ida-aladel puudusid omavalitsused (Eestis ja Lätis need siiski olid), siis kuulutati seal välja mobilisatsioon ja värvatud mehed saadeti teenima kas Relva-SS-i, SD-sse (SS-i allüksus), politseipatljonidesse, idapataljonidesse, lennuväkke (abiteenistusse) või isegi Org. Todt'i, mis tegelikult oli tsiviilisikuist koosnev ehitusorganisatsioon. See tähendab, et kõik ida-aladel värvatud isikud, vaatamata sellele, millises väeliigis nad teenisid, kuulusid Relva-SS alluvusse, kuid allusid Wehrmachtile või mõnele teisele väeliigile taktikaliselt ja kandsid selle väeliigi vormi. See tähendab, et kõik teistest rahvustest kodanikud, sealhulgas kõik ida-eurooplased olid antud SS-i poolt teistele väeliikidele nn. "laenuks". Põhjus oli selles, et Wehrmachti võeti vaid Saksa riigi kodakonsust omavaid kodanikke.

Sõja viimasel (1945) aastal kuulus Relva-SS koosseisu 33 diviisi ja 3 brigaadi ja mõned väiksemad, iseseisvad üksused. Neis oli:

printerisõbralik versioon esita küsimus