Eesti Leegioni moodustamine

Tallinna vabastamise aastapäeval 28. augustil 1942 tegi kindralkomissar Litzmann teatavaks, et Hitler on andnud loa Eesti Leegioni formeerimiseks. Kuid see pidi koosnema ainult 17 kuni 30 aastastest vabatahtlikest, kusjuures teatati, et eesti ohvitsere sinna ei vajata. Kuigi hiljem lubati ka ohvitsridel Leegioni astuda, kuid oma auastet võisid eesti ohvitserid omada alles pärast pikemat väljaõpet. Leegioni tuumiku pidid moodustama Ida- ja politsei- pataljonides teeninud eestlased, kellele võimaldati takistusteta üleminek senisest väeosast Eesti Leegioni.

Moodustatav Eesti Leegion polnud rahva seas populaarne. Kuna see oli allutatud Relva-SS-ile, nähti selles allumist võõrale ideoloogiale ja Saksa "uue Euroopa" loomisele kaasa aitamist. Pealegi oli teada, et SS-üksused saadetakse eeskätt sinna, kus olukord oli kõige kriitilisem. Eestlased aga soovisid võidelda oma kodumaa eest. Rahvas pidas SS-i poliitiliseks väeosaks.

Samal ajal valitses Saksa relvajõududes põhimõte, et Wehrmachtis võisid ainsaks relvakandjaks olla vaid saksa kodakonsust omavad kodanikud. Seepärast arvati eestlased ja kõik teised mittesakslased Relva-SS koosseisu. Tegelikult ei saanud Eesti leegionis ega ka hiljem 20. Eesti SS-diviisis teeninud eesti sõduritest kunagi poliitilisi sõdureid. Kandes küll võõrast vormi, jäid nad lõpuni oma kodumaad palavalt armastavateks eesti sõduriteks.

Eesti politseinikud lähevad Leegioni

Leegioni astumiseks tehti suurt kihutustööd, kuid vabatahtlikke sinna minejaid oli vähe. 1942. a. oktoobris said eesti politseiprefek- tuurid käsu, suunata ca 250 politseinikku Leegioni. Samasu- guse käsu said ka teised ametiasutused. 1943. a. märtsis mobiliseeriti Ida-alade Riigikomis- sari korraldusel 1919.-1924. a. sündinud mehed, kellel anti võimalus valida, kas astuda Leegioni, või minna Saksamaale tööteenistusse. Ka hakati Leegini värbama mehi Idapataljonidest. Paljud mobilisatsiooni kutse saanud põgenesid Soome.

Eesti Leegion koosnes algul kahest rügemendist, kus mõlemis oli kaks pataljoni. Leegioni ülemaks oli austerlane, kindral F. Augsberger. Rügemendi ülemateks olid kolonel A. Kurg (endine ERNA II pataljoniülem) ja kolonel J. Tuuling. Kolonel Kurg'i surma järel asus tema asemele kolonel P. Vent. Leegioni juurde loodud suurtükiväe rügemendi ülemaks oli kolonel Sobolev.

 
Kindral Augsberger                                       Kolonel Kurg

 
Kolonel Tuuling                                                  Kolonel Vent

Suurte pingutuste tulemusena suudeti 1943. aasta kevadeks värvata vaid 1280 meest. Nende väljaõpe toimus Poolas Debitsa Heidelaagris, kellest formeeriti iseseisev pataljon "Narva" ja saadeti SS-Viking diviisi koosseisus Lõuna-Venemaale, kus ta lõi endale lahingutes surematu kuulsuse, näidates sakslastele, et eesti sõdur oskab surmapõlgliku sangarlikkusega võidelda.

Eestist 1941. a. Saksamaale evakueerunud eestlastest moodustatud Eesti pataljon [Ostland], millest hiljem moodustati Eesti Leegioni 1. pataljon

Kui rääkida Eesti Leegioni koosseisu kuulunud 1. pataljonist (endine Ostland pataljon), siis vist mitte kunagi varem pole ükski eesti väeosa koosnenud nii valitud meestest, kui seda oli nimetatud pataljon (hiljem pataljon Narva). Kuna algul oli Leegioni vastuvõtu üheks tingimuseks, et sinna astuja peab olema vähemalt 176 cm pikk, siis koosnes väeosa eranditult pikkadest ja heade füüsiliste omadustega meestest, kes olid täiesti terved. Isegi vigaste hammastega mehed praagiti esialgul välja. Hiljem need nõuded küll kaotati ja ainsaks tingimuseks jäi mehe soov. Umbes 80% vabatahtlikult Leegioni astujaist olid 1941. aasta suvesõja päevil olnud metsavennad ja osalenud idapataljonide koosseisus 1941./42. aasta talvelahingutes. Enamusel meestest oli kas osaline või täielik gümnaasiumiharidus, mistõttu üksuse intelligentsitase oli kõrge. Saksa keele oskajate protsent oli tublisti kõrgem, kui hilisemates Leegioni pataljonides. Paljudel meestest olid kas vanemad või lähedased omaksed Nõukogude okupatsiooni ajal mõrvatud või küüditatud ja võitlejate hoiak seetõttu kommunismivaenulik. Sakslastega läbisaamine oli suhteliselt hea, kuid mitte alandlik ja lipitsev. Eesti Leegioni sõdurid jätsid oma käitumisega kõikjal mulje, et tegemist on suveräänse riigi eneseteadliku kodanikega, kes ei tunnita võõrast ideoloogiat.

26. oktoobril 1943. a. mobiliseeriti 1925. a. sündinud mehed, kokku umbes 7800 meest. Neist suunati Eesti Leegionu 3375 meest.

printerisõbralik versioon esita küsimus