et et

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Eestlaste võitluse õiguslikud alused

Kool.ee-haridusportaal :: Eestlaste võitluse õiguslikud alused Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeEestlaste võitluse õiguslikud alused,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen


prof. Jüri Uluots

Eestlaste võitluses Nõukogude Liidu vastu ei saa mööda minna ka selle õiguslikest alustest. Nagu teada, jätkasid nii Nõukogude Liidu kui ka Saksa okupatsiooni ajal põranda all oma tegevust Eesti õiguslikud organid, kelle suhtumine ja üleskutsed olid eesti rahvale poliitiliseks ja moraalseks tegevusjuhendiks. Rahva hulgas oli hinnatud ja lugupeetud poliitikuks Eesti Vabariigi viimane peaminister prof. Jüri Uluots, kellel oli rahva suur toetus. Kohe pärast Tartu vabanemist nõukogude okupatsioonist, koostas prof. Jüri Uluots koos tema ümber koondunud mitmete poliitiliste ringkondade esindajatega, nagu O. Tief (VR-II/1. ja II/3.), P. Klesment, J. Lattik jt. memorandumi Eesti riigi staatuse ja oma relvajõudude moodustamise kohta. 29. juulil anti see üle Saksa 18. armee juhatajale. Memorandumis oli muuhulgas öeldud:

"Eesti rahvas vabastatud piirkondades tahab edasi võidelda nii vaenlase poolt okupeeritud Eesti alade, kui kümnete tuhandete Venemaale deporteeritud eestlaste vabastamiseks, /.../ siis on eesti armee organiseerimine niisama tarvilik kui armeejuhatuse moodustamine.

Eesti riigi seaduspärase kodanliku valitsuse peaministrina ja Vene vangipõlves viibiva riigipea esindajana loen ma oma kohuseks juba nüüd astuda samme niisuguse valitsuse moodustamiseks, mis omaks Suur-Saksamaa kui eesti rahva täielikku usaldust."

Jüri Uluotsa ja tema mõttekaaslaste kavandatu järgi oleksid Eesti oma sõjaväe tuumiku moodustanud juba olemasolevad Omakaitseüksused ning Lõuna-Eesti ja Tartu vabastuslahingutest osa võtnud metsavendade üksused.

Ametlikku vastust sakslaste poolt sellele memorandumile ei tulnud. Küll aga sai saksa ametiisikute kaudu peagi teatavaks Hitleri seisukoht selles küsimuses:

Saksamaa ei sallivat okupeeritud aladel mitte mingisuguseid rahvuslikke valitsusi ega soovivat Saksa relvajõudude koosseisus näha teistest rahvustest sõjaväge. Viimased olevat Wehrmachtile takistuseks tema ulatuslike plaanide elluviimisel ja võivat põhjustada soovimatuid ning ohtlikke olukordi mõlemale poolele.

Veelgi ülbema vastuse andis Tallinna linna komandant 30. augustil 1941 ühele Eesti delegatsioonile, kes palus luba võidelda punaste vastu väljaspool Eestit. Komandandi vastus kõlas:

"Vere au kuulub ainult saksa rahvale. Eestlastel on aga lubatud töötada võidu kasuks tagalas ja on kohustatud seda tegema." Märkimist väärib ka fakt, et varsti pärast prof. J. Uluotsa memorandumi üleandmist Saksa 18. armee juhtkonnale asusid need Omakaitseüksustelt relvi ära korjama.

Ehkki sakslased suhtusid J. Uluotsa memurandumisse eitavalt, tuldi siiski otsusele, et käimasolevas sõjas on Eesti riigi ja rahva põhivaenlaseks Nõukogude Liit ning kutsuti eesti rahvast üles rakendama kõik oma sisemised jõud võitlusse kommunismi vastu. 13. septembril 1941 ilmus kõikides eesti ajalehtede üleskutse "Eesti mehed ja eesti naised", millele olid alla kirjutanud peaminister Jüri Uluots ja mitmed juhtivad ühiskonnategelased.

Võib päris kindlasti väita, et Eesti seadusliku võimu esindajad nägis antud olukorras eestlaste jaoks ainsa võimalusena võitlust Nõukogude Liidu vastu koos sakslastega. See otsus oli tingitud ajaloolisest paratamatusest, kuna eestlastel ei olnud jäänud võimalust teha teisi valikuid, kui valida kahe totalitaarse suurriigi - stalinliku Venemaa ja hitlerliku Saksamaa vahel. Neis riikidest polnud eesti rahvale kumbki sümpaatne. Samal ajal aga oli demokraatlike lääneriikide suur sõber ja nende liitlane stalinlik Venemaa jõudnud end sõjale eelnenud okupatsiooniaasta jooksul eestlastele sellisel viisil tutvustada, et antud ajalooepohhil oli saanud temast eestalste surmavaenlane, kelle eest tuli end iga hinna eest kaitsta.

Saksa võimude eitavat suhtumist eestlaste iseseisvustaotlusse näitas ilmekalt ka 1941. aasta suvel Pärnus aset leidnud sündmused.


Viktor Koern

Veel enne, kui lahingud Pärnu vabastamiseks olid lõppenud, alustas kolonel Viktor Koern (VR II/1. ja II/3.) Pärnumaa Omakaitse loomist. Võttes Omakaitse ülemana ja kohapealse kõrgema eesti sõjaväelasena enda peale kogu üldjuhtimise, markeeris kolonel V.Koern oma positsiooni nimetusega Eesti Vabariigi volinik

Eesti Vabariigis kehtinud seaduste järgi kuulus sõjategevuse piirkonnas riigi kõrgem võim, seda ka tsiviilküsimustes, piirkonnas olevale kõrgemale sõjaväelasele. Seda võimu oli ta kohustatud kandma seni, kuni temast kõrgem võim polnud andnud teist korraldust.

V.Koerni esimeseks sammuks pärast Pärnu vabastamist oli politseiülema ametisse määramine ja ajutise maavalitsuse moodustamine. Viimase korraldusel seati kohtadel ametisse linna- ja vallavanemad. Nii oli Pärnu vabastamisest möödunud vaevalt 24 tundi, kui Pärnumaa vabastatud valdades ja linnades asusid kõrgemat riigivõimu teostama kohalikud omavalitsused. Nende üle seisis kõrgema sõjaväelase näol Eesti Vabariigi volinik, kes riigivõimu esindajana pidi teostama kõrgemat võimu seni, kuni Vabariigi Presidendi asetäitja prof. Jüri Uluots, kes asus sel ajal Tartus, moodustab uue valitsuse.

Saksa sõjaväe saabumisel Eestisse tõlgendasid eesti poliitikud tollal tekkinud poliitilis-õiguslikku situatsiooni järgmiselt:

Eesti oli 1940. aastal N. Liidu poolt okupeeritud. Saksamaaga Eesti Vabariik sõjas ei olnud, vastupidi - Saksamaaga oli Eesti 1939. aastal sõlminud mittekallaletungilepingu. Seetõttu suhtuti esimestel päevadel Eesti pinnal olevaisse Saksa relvajõududesse kui sõbraliku lepingupartneri sõjaväesse, kes tegutses siin meie ühise vaenlase vastu.

19. juulil kutsus aga Saksa sõjaväekomandant kolonel Koerni koos Pärnu linnapea ja politseiülemaga enda juurde ja teatas, et Lõuna-Eesti on Saksa relvajõudude tegevuspiirkond ja vastavalt Genfi konventsioonile kuulub kõrgem riigivõim seega ainult Wehrmachti juhtkonnale. Wehrmachti juhtkond ei saavat aga taluda, et tema kõrval on veel teine kõrgem võim, olgugi, et see on endise sõbraliku riigi esindaja. Kolonel Koernile mõjus see teade ðokeerivalt. Lööduna sõitis ta Audru, kus käisid hetkel lahingud, milledest osa võttes ta veel samal päeval langes.

Saksa sõjaväevõimu selline suhtumine polnud eesti poliitikuile muidugi uudiseks. Sellegipoolest peeti tol hetkel vajalikuks kogu algatus enda käes hoida ja mitte minna sakslastelt küsima, mida nemad kavatsevad, vaid taastada kohtadel iga hinna eest seaduslik riigikord. Samal ajal oldi juba välismaa raadiosaadete põhjal teadlikud, et kohe pärast Leedu hõivamist olid sakslased laiali saatnud Kaunases moodustatud Leedu valitsuse. Ometi loodeti, et Eestis nii ei toimita.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 4. 01. 2006. 02:55

Time: 0.0931289 s.