Üks aasta nõukogude võimu tõi Eestimaale peale inimkaotuste kaasa veel suure ainelise kahju. Pärast sõja puhkemist hakkasid Punaarmee ja hävituspataljon täitma Stalini "puhtaks põletatud maa" käsku. Kuigi taganevad nõukogude üksused jõudsid teostada ainult väikese osa oma hävitamisplaanidest, märkisid nende taganemisteed sellegipärast tuhanded ahervaremed.

Punaarmee ja hävituspataljonide hävitustöö tagajärjel hävis 1941. aastal Eestis kokku 13 054 majapidamishoonet ja elamut. Siingi said enam kannatada Põhja-Eesti maakonnad, kuna Lõuna-Eesti aladel oli kahjustusi vähem. Piiri raskesti ja vähem kannatanud piirkondade vahel võib tinglikult tõmmata Pärnust üle Viljandi Tartuni ja sealt edasi mööda Emajõge Peipsini. Vähem said kannatad need alad, mis vabastati Suvesõja käigus enne Saksa relvajõdude Eestisse jõudmist nõukogude võimu alt.

Kõige enam kannatas nõukogude hävitustegevuse tõttu Virumaa, linnadest Tartu ja valdadest Särevere vald Järvamaal.

1941. sõjasuvel hävitasid Punaarmee ja hävituspataljon kas täielikult või osaliselt 3247 talu. Kõige rohkem - 808 talu hävitati Virumaal. Suhteliselt talude üldarvuga sai aga kõige rohkem kannatada Saaremaa, kus täielikult või osaliselt põletati maha 491 talu.

Eesti tööstus kaotas hävituspataljoni ja Punaarmee hävitustöö tulemusel kokku 324 tööstushoonet. Neist hävis täielikult 152 ja osaliselt 172 tehast ja vabrikut. Neist suuremad olid Põhja paberi ja puupapivabrik, Balti puuvillavabrik, masinaehitustehas "Ilmarine", J. Puhk & Pojad veskid, O. Kilgase ja Toferi tekstiilivabrikud, Tallinna elektrijaam, Ratniku põllutöömasinate tehas, "Estonia" villavabrik ja paljud teised. Venemaale viidi Krulli masinatehase, "Volta" elektrotehnika ja masinaehituse vabriku, riiklike sadamatehaste ning mitme tekstiilitööstuse masinad ja seadmed.

Omavalitsushoonetest langesid hävitustöö ohvriks 42 maja, kusjuures täielikult põletati maha 21 vallamaja. Vallamajades hävisid ka arhiivid.

Ei säästetud ka koolimaju. Kokku sai kannatada 79 koolimaja. Neist põletati täielikult maha 18. Raskesti tabas nõukogude hävitustöö ka Eesti kirikuid, kusjuures 17 kirikut hävitati täielikult, 25 muutusid kasutamiskõlbmatuks.

Põllumajandusele tekitas nõukogude reþiim samuti suurt kahju. Venemaale aeti umbes 3000-pealine tõukari. Veised hävitati lausa plaanikindlalt. Mida ei jõutud tappa lihaloomadena, hävitati kuulipildujatulega või valati petrooleumiga üle ja põletati. Kokku hävitasid punaväed 225 500 veist ehk 32,2% nende üldarvust. Lambaid hävitati 283 600 (40,9%), hobuseid 52 363 (23,8%), ning 125 900 siga (29,1%). Peale nende hävitati hulgaliselt kodulinde ja mesilasperesid.

Tegelikult oli loomapidamisele tekitatud kahju hoopis suurem, kui seda näitab hävitatud ja alles jäänud loomade suhe. Eestist lahkuvad punaväeüksused võtsid talupidajatelt ära kõige paremad hobused ja veised, nii et alles jäänud loomade keskmine väärtus oli tunduvalt väiksem kui hävitatud ja kaasa viidud loomade väärtus.

Taganemisel Eestist purustasid punaväed kokku 197 maanteesilda, millest 120 tuli täielikult uuesti ehitada. Kaasa viidi või hävitati ca 800 teedeehitusmasinat.

Eestis oli enne nõukogude võimu kehtestamist kokku 289 autobussi, 3618 sõiduautot ja 2476 veoautot. Neist hävitati või viidi kaasa 85%. Eesti meretranspordist, kuhu kuulus kokku 352 laeva, kas uputati või viidi kaasa 95% mere- ja Peipsi laevastikust. Raudteetranspordi osas olid kahjud väiksemad, kuna taanduv punavägi suutis hävitada vaid 10% veerevkoosseisust.

Enne 1940. aastat tegutses Eestis umbes 14 000 kaubandusettevõtet, kuhu oli mahutatud kapitali 110 miljoni krooni väärtuses. Kaubandusega tegutses ja leidis seal tööd umbes 32000 inimest.

Pärast kaubandusettevõtete natsionaliseerimist seisnes nõukogude kaubanduse tegevus põhiliselt vaid olemasolevate tagavarade realiseerimises. Uusi kaupu valmistati ainult seni, kuni jätkus toorainet. Täielikult rüüstati kaubalaod 1941. aasta suvel, kusjuures ladudes olnud kaupa hakati Venemaale vedama juba 1941.aasta jaanuaris.

Eestist veeti minema või hävitati kohapeal suurem osa 55 000 tonnist rukkist ja nisust koosnenud viljatagavaradest, millega oleks eesti linnade elanikke saanud 3-4 aastat toita.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 3. 01. 2006. 08:14