et et

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

1941. a. mobilisatsioon

Kool.ee-haridusportaal :: 1941. a. mobilisatsioon Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.ee1941. a. mobilisatsioon,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Suurt laastamistööd meie rahvaarvu vägivaldsel vähendamisel tegi 1941. aastal kommunistliku reþiimi poolt läbi viidud mobilisatsioon. Kokku mobiliseeriti umbes 50 000 meest. Neist jõudis nõukogude tagalasse umbes 36 000 - 37 500 meest.

Osa mobiliseerituid hukkus juba teel Tallinnast Leningradi. 1941. aasta juulis lahkus Tallinna sadamast mobiliseeritute ja evakueeritavatega kokku ligi 200 mitmesugust laeva. Laevad liikusid äärmiselt ohtlikes tingimustes - läbi miiniväljade ja õhurünnakute tule all. Juminda miinilahingus läks põhja 53 laeva ja hukkus 4767 inimest. Tekkinud segadustes õnnestus osal laevadel pärast raskeid vintsutusi kodusadamatesse tagasi pöörduda. "Eestirand" koos 2672 mehega saabus Prangli saarele. Laev "Helge" jõudis Saaremaale. Tagasi tulid ka laevad "Mihkel" ja "Pärnumaa", mille mõlema pealt pääses umbes 2500 meest. Laev "Õrne" aga sattus Hankosse, kust enamus mehi vaid õnneliku juhuse tõttu tagasi kodumaale pääses.

Valdav enamus mobiliseerituid saadeti teenima tööpataljonidesse, kus elutingimused olid kohutavalt viletsad. Järgnenud aasta jooksul hukkus seal nälja ja haiguste tagajärjel ligi 6600 meest. 18. detsembril 1941 ilmus Riikliku Kaitsekomitee määrus, mille alusel hakati 7. eesti laskurdiviisi formeerima. Selle isikkoosesisu suuruseks oli ette nähtud 11 618 meest ja formeerimine pidi olema lõpetatud 10. veebruariks 1942. Diviisi koosseisu suunatavate meeste valiku tegemiseks moodustati komisjon, mille ülesandeks oli välja selgitada varem Kaitseliitu ja Isamaaliitu kuulunud isikud ning ettevõtete, kaupluste ja suurte talude omanikud. Aga samuti moraalselt laostunud ja poliitiliselt ebakindlad inimesed. Kõigist väljapraagituist informeeris komisjon NKVD-d ja need arreteeriti. Paljud neist lasti hiljem maha.

Paljud mobiliseeritud üritasid veel ka tööpataljonidest põgeneda, et omal käel tagasi Eestisse tulla. Valdav enamus neist võeti aga kinni ja lasti maha. Sageli määrati surmaotsus ka neile, kes polnud küll veel väeosast lahkunud, kuid olid oma kavatsusest teistele rääkinud. Oli ka juhuseis, kus mehed avalikult teatasid, et nad ei soovi nõukogude riigikorra eest võidelda. Mõned näited:

20. augustil 1941 arreteeriti Kotlase ehituspataljonis Johannes Alev, kes oli pärit Järvamaalt Esna vallast. Neli päeva varem oli ta kirjutanud oma jaokomandörile avalduse:

Teatan Teile, et mul ei ole võimalik teenida punaarmees. Põhjus: Olen oma ilmavaatelt praeguse NSVL riigikorra vastane ja sellepärast ei saa ma selle eest võidelda.

Austusega Joh. Alev
8. oktoobril 1941 lasti Johannes Alev maha.

Paljudele sai saatuslikuks mobiliseeritute hulgas olnud pealekaebajad, kes meeste omavahelised jutud juhtkonnale või NKVD-le ette kandsid. Tallinnast pärit Georg Rebane ja Georg Grossberg teatasid omal algatusel NKVD seersant Vedernikovile:

"Kui alustasime sõitu laeval Tallinnast Leningradi, laulis Ralf Uusorg eesti fašistlikku hümni ja teisi eesti laule. Ta kõneles, et Nõukogude Liit on vaene, siin pole leiba ja et ega me enam koju pääse. Eduar Ruusa laimas Nõukogude Liitu juba teisel sõidupäeval ja ütles: Meid viiakse Siberisse, seal sureme nälga. Ralf Uusorg kõneles, et kapitalistlikes riikides elavad töölised hästi. Edgar Ruusa ütles, et sakslased on harjunud sõdima ja võidavad sõja."

19 aastased Ralf Uusorg ja Edgar Ruusa arreteeriti ja mõrvati 1. detsembril 1941 Sõzrani vanglas.

24. juulil 1941 arreteeriti oma päevikusse tööpataljonis valitsenud halvast olukorrast kirjutanud Evald Tammpuu. Sellest kandis ette mobiliseeritu Nikolai Podgurski, kes rääkis uurijale:

Töötasin koos Evald Tammpuuga abitöölisena Sitsis 1941. aasta algusest. Tollal ta ütles: "Venelased tulid ja kiitlevad, et neil on kõike palju. Aga tegelikult pole neil midagi. On paljad ja näljased. Tulevad sakslased ja kihutavad nad siit minema." 5. juulil, kui olime laeval teel Leningradi, ütles Evald Tammpuu: "Kui meid rindele saadetakse, nagunii pöörame täägid venelaste vastu."

3. jaanuaril 1942 lasti Evald Tammpuu maha.

7. septembril 1941 alustasid Krasnoborski 6. ehituspataljonist teekonda koju Alfred Aun, Valfred Hinnom, Kristjan Palusalu, Alfred Paunel, August Põldmer, Nikolai Rikson ja Alfred Savi. Nende vaba põli kestis aga ainult kolm päeva. Tribunal määras kõigile kõrgeima karistusmäära, kuid NSVL Ülemnõukogu Presiidium muutis otsuse ja saatis mehed kümneks aastaks töölaagrisse ja rindele. Kahekordsel olümpiavõitjal Kristjan Palusalul õnnestus hiljem läbi rinde soomlaste juurde põgeneda, teiste saatus on teadmata.

Analoogilisi põgenemisjuhtumeid esines tööpataljonides väga palju, kuid valdavas enamuses põgenikud tabati ja lasti hiljem maha või mõisteti aastateks vangi.

5515 meest viidi Venemaale Eesti tegevväeosade koosseisus. Kuna nad aga kohe rindele saadeti, õnnestus umbes 4500 mehel rindel sakslaste poole üle tulla ja tulid hiljem Eestisse tagasi, kus enamus neist eesti üksustesse teenima asus.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 3. 01. 2006. 07:54

Time: 0.0512269 s.