Läänemaal

Läänemaa oli mandri viimane maakond, mille Saksa relvajõud 1941. aasta augustis nõukogude võimu alt vabastasid. Juunis toimunud küüditamise järel tekkis ka siin arvukalt metsavendade gruppe. Kokku tegutses Läänemaal 48 gruppi. Metsade vähesuse tõttu varjasid osa mehi end Matsalu lahe ääres, mille järgi hakati neid Pilliroo-pataljoniks nimetama.

Nemad kaitsesid oma kodusid

Üks suuremaid metsavendade salku asus Oru vallas. Seal oli aga suur puudus relvadest. Esimene püss saadi kohalikult arreteeritud miilitsalt. Selle püssi abil arreteeriti ümbruskonna valdade miilitsad, kellelt saadi relvi. 9. juuliks oli salga relvastatud liikmete arv kasvanud 14 meheni. Rohkesti tõi metsavendade salkadesse juurdekasvu 22. juuli mobilisatsioon, kui paljud kutsealused Venemaale viimise eest metsa põgenesid.

12. augustil korraldas ligi 200-meheline raskekuulipildujate ja automaatidega relvastatud hävituspataljoni üksus metsavendadele haarangu. Metsavennad olid sunnitud lahingut pidades taanduma. 23. augustil ühines see ligi 50-meheline salk Palivere alevikus Saksa relvajõududega.

Sõja algul tekkinud Veliste salk murdis rindest läbi ja ühines Pärnus samuti Saksa väeosaga. Osa selle salga mehi liitus Pärnu Omakaitsega, võttes osa Põhja-Pärnumaa vabastamisest.

12. juulil arreteerisid Lihula metsavennad kohalikud punategelased ja heiskasid Martna vallamajale sini-must-valge lipu. Saagiks saadi sõiduauto, 5 vintpüssi ja mõned püstolid. Kuid 15. juulil ründasid Punaarmee ja hävituspataljoni üksused Martna vallamaja ja metsavennad olid sunnitud selle loovutama.

Relvastatud kokkupõrkeid Punaarmee ja hävituspataljoni üksustega toimus neil päevil üle kogu Läänemaa. Punaseid rünnati sageli ka relvade saamiseks. Metsavendade põhitegevuseks oli siiski kohaliku elu julgestamine. Läänemaa metsavennad moodustasid hiljem loodud Omakaitse tuumiku. Paljud neist aga jätkasid vabatahtlikena võitlust Saksa relvajõududes.

printerisõbralik versioon esita küsimus