Harjumaal

Punaarmeest metsa põgenenud eesti sõdurid

Harjumaa metsavendade tegutsemine ei kujunenud nii teguderohkeks nagu Lõuna-Eestis. Pealinna läheduse tõttu oli Punaarmee liikumine seal tihe, kuid metsavendi oli seal rohkemgi kui teistes maakondades. Eriti palju saabus sinna mehi Tallinnast. Kuigi linnast väljumine oli rangelt keelatud ja teed tõkestatud, põgenesid mehed neid linnas ähvardava ohu eest. Põgenike hulgas oli nii Punaarmeest ära jooksnud sõdureid ja ohvitsere, kui ka mobilisatsiooni ja arreteerimiste eest kõrvalhoidjaid. Enesealalhoiu soovist tingituna tegutseti väiksemates gruppides, mis paiknesid maakonna lõuna- ja lääneosas, kus maastik oli metsarikkam ja soine.

Üks suuremaid metsavendade kogunemiskohti Harjumaal oli Kose ümbrus, mille suured metsarikkad alad asusid otse Kautla naabruses. Sealsed metsavennad kuulusid ERNA grupi mõjupiirkonda.

Kaks suuremat metsavendade gruppi tegutses veel Varbola ja Rapla ümbruses. Esimeses oli ligikaudu 500 meest, teises umbes 200. Suur osa neist meestest oli relvadeta või siis puudulikult relvastatud.

Koitjärve ümbruses tegutsesid lennuväest põgenenud Eesti lendurid, kes olid ühenduses Lehtse ja teiste ümbruskaudsete metsavendadega. 27. juunil, kui Jägala laagrist hakati eesti lendureid Venemaale viima, õnnestus kahel Nõmme raudteejaama poole liikunud autol teistest eralduda ja põgeneda. Osa Jägalasse jäänud lendureid põgenes üksikult. Kokku põgenes laagrist 40 lendurit. Põgenikest moodustus 23-meheline rühm, mis jäi peatuma Kõnnus.

Lendurite laagri avastas keegi kohalik punane ja 13. juulil tegi laagrile haarangu umbes 250-meheline vene piirivalve ja NKVD üksus. Kuigi lendurid olid relvastatud ainult püstolitega, õnnestus suuremal osal neist siiski piiramisrõngast välja murda. Viis lendurit langes ebavõrdses võitluses.

Aasta hiljem avati selles lahingupaigas mälestuskivi, kus marmorplaadil olid ära toodud langenute nimed ja tekst:

"1941.a. juulis metsavendadena kommunistide vastu võideldes langenud."

Juuru valda Mahtra ümbrusse oli kogunenud umbes 240 metsavenda. Nende esimesed grupid olid asunud siia juba juuli algul. 28. juulil tulid Mahtra rabas Karumäel kokku selles piirkonnas tegutsenud metsavendade gruppide juhid ja ühisel nõupidamisel otsustati moodustada metsavendade koondüksus, nimetusega "Harju Malev".

Malevas kehtestati täielik sõjaväeline kord. Loonud sideme ERNA grupiga, saadi nende abiga raadioühendus Soomega, kuhu hakati andma luureandmeid. Vastutasuna saadeti metsavendadele Soomest relvi ja laskemoona, mis heideti alla langevarjudega.

3. augustil ründasid Järlepa järve ääres asunud metsavendi ja seal asuvat ERNA grupi raadiojaama, punaväelased ja hävituspataljonlased. Ründajad löödi tagasi, tappes 10 nende meest. Samal päeval toimus lahing ka Suur-Särge küla juures, kus vaenlane kaotas veel 3 meest. Metsavendade grupis oli kaks langenut.

Saanud 8. juulil teada, et Saksa relvajõud on lähenemas, tuli "Harju Maleva" umbes 60-meheline rühm Mahtra rabast välja ja siirdus Tamsi ja Songa küladesse, kus heiskasid Eesti lipud. Sama salk vallutas ka Habaja mõisa. Hiljem liitus salk Saksa üksustega, täites seal luureülesandeid.

Ka vahetult Tallinna ümbruses oli varjul palju mehi. Olles n.ö. käegakatsutavas kauguses hävituspataljoni ja Punaarmee üksustest, päästis neid ohtudest sageli vaid leidlikkus.

Nii õnnestus Vaida külas end ühes heinaküünis varjanud metsavendadel grupil neile haarangu korraldanud hävituspataljoni eest minema lipsata. Suures vihas panid hävituspataljonlased küünile tule otsa. Kuna metsavennad olid jätnud küüni 17,5 kg ammoniiti, hukkus plahvatuses 5 hävituspataljonlast, 8 viidi elumärkideta minema.

Kuigi Harjumaa metsades ja soodes tegutsenud metsavennad olid puudulikult relvastatud, löödi siiski enamus vastase rünnakuid tagasi. Muidugi said mitmed sealjuures surma või haavata. Eriti raskeks muutus selle piirkonna metsavendade olukord siis, kui rinne teatud ajaks Aegviidu joonel peatuma jäi ja vaenlane sinna arvukaid väeosi koondas.

printerisõbralik versioon esita küsimus