et et

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Pärnumaal

Kool.ee-haridusportaal :: Pärnumaal Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eePärnumaal,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Pärnumaal saavutasid metsavennad oma aktiivse tegevusega märkimisväärseid tulemusi. Neist kujunes välja avalik omakaitse. 3.-8.juulini, veel enne Saksa relvajõudude saabumist Eestisse, võeti võim üle Abja, Häädemeeste, Laiksaare, Orajõe, Rajangu, Seliste, Soontaga, Tõstamaa ja Vändra vallas ning Kilingi-Nõmme ja Mõisaküla linnas. Seega oli Pärnumaa metsavendade tegevus mitmeti erinev teiste maakondade omast. Mujal jäi see sakslaste tulekuni poolillegaalseks. Hiljem jäi sakslaste rinne Pärnumaal pikemaks ajaks peatuma, jagades maakonna kaheks.


Grupp Pärnumaa metsavendi

Esimeseks vallaks Pärnumaal, kus nõukogude võim kukutati, oli Tali. 3.juulil kell 15.30 vallutati kohalik vallamaja ja hoonele heisatud sini-must-valge lipp jäi sinna lehvima 1944.aasta sügiseni, kui Punaarmee Eesti uuesti okupeeris.

Pärnumaa soode ja metsade keskel organiseerus küüditamise järel metsa pagenud meestest üsna tugev jõud. Välissündmuste soodsa arengu tõttu otsustati võim kohalikus vallamajas üle võtta. Täitevkomitee tegelased ja punase riigikorra toetajad arreteeriti. Kuna Pärnust tulnud telefonijärelpärimistele ja korraldustele vastati, et valla piirides on kõik rahulik, jäi Talil toimunu mitmeks päevaks teadmata. Soodsa asendi tõttu sai Tali hiljem kohaks, kuhu koondati teistes valdades arreteeritud punategelased.

Peaaegu samaaegselt võeti võim üle ka Saarde vallas, kus umbes 30-40 meheline grupp vallutas vallamaja ja heiskas sellele Eesti lipu. Sama päeva õhtul hõivas umbes 40 metsavenda Tihemetsa vallamaja ja Voltveti raudteejaama. Hilisõhtul toimus sama ka Laiksaare vallas, kus tegutses umbes 30-40-meheline võitlussalk.

3. juulil kell 19 võtsid kohalikud metsavennad võimu üle Kilingi-Nõmmes. Väheste relvadega varustatud grupp vallutas linnavalitsuse, postkontori ja raudteejaama. Seega oli 3.juuli õhtuks võetud võim üle neljas Pärnumaa vallas ja Kilingi-Nõmme linnas. Nõukogude võimust vabastatud alasid kaitsma asunud omakaitselaste arv oli kasvanud ligi 400 meheni.

4. juulil võeti võim üle Abja, Häädemeeste ja Orajõe vallas. Samal päeval toimus Kilingi-Nõmme Liivamäe lahing.


Paul Lilleleht

Kuigi võimu ülevõtmist Kilingi-Nõmmes suudeti algul Pärnu punaste võimumeeste eest saladuses hoida, vastates telefoni teel tehtud järelpärimistele, et "kõik on korras", said need olukorrast ikkagi teada ja Kilingi-Nõmmet saadeti tagasi vallutama umbes 150-meheline hästirelvastatud hävituspataljoniüksus. Neile astus vastu umbes 70 mehest koosnev omakaitse võitlusgrupp major Paul Lillelehe (V.R.II/3) juhtimisel. Lahing toimus umbes 2 km Kilingi-Nõmmest Pärnu pool Liivamäel. Kaitsjate relvadeks olid põhiliselt jahipüssid ja püstolid. Vintpüsse oli vähe ja needki vanad.


Raid

Kell 13.20 lähenesid Pärnu poolt kaks autobussi ja kuus veoautot, mis olid täis hävituspataljoni mehi. Major Lilleleht laskis neil sõita oma üksuse vasakule tiivale ja andis siis käsu avada tuli. Kuigi hävituspataljoni mehed ei pääsenud autobussidest kohe välja ja nende neli kergekuulipildujat jäidki autodesse, oli punaste tulejõud siiski tugevas ülekaalus, kuna nende relvadeks olid vintpüssid ja automaadid. Lahing vältas ligi kolm tundi. Otsustaval hetkel, kui vastane alustas tugevat survet, sai major Lilleleht haavata ja juhtimise võttis üle leitnant Helmut Nirk. Kriitilisel hetkel saabusid linna kaitsjaile appi Voltveti metsakooli õpilased ja 17-meheline piirivalvurite rühm Mõisaküla ja Jäärja kordonitest kapten Villem Raidi juhtimisel. Siitpeale võttis lahing otsustava pöörde ja hävituspataljonlased löödi tagasi. Linn oli päästetud.

Vastane jättis lahinguväljale 68 surnut ja 16 haavatut. Kaitsjate poolel langesid Karl Kuningas ja Heinrich Teder. Haavata sai kaheksa meest.

Tagasi Pärnu pagenud hävituspataljonlased aga teatasid, et neil olevat Kilingi-Nõmmes olnud vastas saksa langevarjurite ja metsavendade tugevad jõud. Ärahirmutatud Pärnu Linna Täitevkomitee ja Punaarmee komandöride ühisel nõupidamisel otsustati kiiresti asuda linna piirile kaitsekindlustusi rajama. Uulu-Vaskrääma joonele saadeti pataljon punaväelasi koos kerge välipatareiga. Kilingi-Nõmme suunas aga tankiüksus, mis pidi tegema kaugluuret.

5.juuli keskpäeval saabus Kilingi-Nõmme umbes kümmekond tanki ja koos nendega tulnud punaväeüksus alustas linnas verepulma. Omakaitselased, olles soomusmasinate vastu võimetud, olid sunnitud taanduma Talile. Punaväelased vabastasid Liivamäe lahingus vangi langenud hävituspataljonlased. Linna kammimisel avastasid nad haiglas ka Liivamäe lahingus haavata saanud Edgar Renneti ja mõrvasid haavatu haigla lähedal põllul. Major Lillelehel õnnestus sel ajal haiglast põgeneda. Läbiotsimistel leidsid punaväelased veel lahingus võidelnud Erich Joonsaare ja Heinrich Jakobsoni ning saatsid nad Pärnu, kus nad veel samal õhtul mõrvati. Edasi panid punaväelased süütepudelite ja leekkuulidega põlema Kiriku tänava majad ja Saarde segatööstuse hooned. Maha põletati ka palju Laada, Turu ja Pärnu tänava elamuid ja hooneid. Linn oli peaaegu tühi, kuna selle elanikud olid põgenenud metsa varjule.

Talile koondunud metsavendade juhtimise võttis üle kapten V.Raid, kes otsustas teha luureretke Lätti. Saanud seal kontakti Läti kaitseliitlastega, saadi teada, et ka Lätis on mitmel pool võim nõukogudelt üle võetud ning Lemsalu (Limbaþi) ümbrus ja sellest lääne poole jäävad alad on lätlaste kontrolli all. Lätlastelt saadi 27 vintpüssi, 2 kergekuulipildujat, paar täpsuspüssi, 7 kasti padruneid, käsigranaate ja vähemal määral muud sõjavarustust. Lätis kohtas kapten Raid ka üht sakslaste luuregruppi, kelle juhiks oli Tartust pärit Valter Daugull. Tema abiga saadi raadioühendus Riias asunud Saksa armee staabiga, kellele teatati Lõuna-Eesti vabastamisest punareþiimi alt ja siin valitsevast olukorrast. Kapten Raidi palvele saata meie omakaitsele relvi vastati aga eitavalt. Relvi lubati juhul, kui Eestist neile auto Riiga järele saadetakse. Tagasiteel võttis kapten Raid kaasa ka Daugulli luuregrupi ja tõi selle Eestisse. 6.juuli õhtul saatis Raid lipnik Ecbaumi ühe sõiduauto ja suure veoautoga Riiga sakslastelt relvi tooma.

Võimu ülevõtmisel Pärnumaa valdades vangistati ühtekokku ligi 70 punategelast ja nõukogude võimu toetajat. Kriitilisel hetkel, kui Punaarmee tankid Kilingi-Nõmme tagasi vallutasid, kerkis küsimus, mida teha vangidega, kui omakaitselased on sunnitud metsadesse laiali hajuma.

Piirivalvekapten Villem Raid kirjutab oma mälestustes:

"Endastmõistetavalt oli vihane kättemaksumeeleolu üldine. Kõik kinnipeetavad on süüdi kõige raskemates kuritegudes eesti rahva vastu ja paljude üksikisikute vastu isiklikult ning olnud kaastegevad suurel küüditamisel, üksikutel arreteerimistel, mõrvamistel ja piinamistel - toonitasid metsavennad. Neid ei või ometi vabaks lasta, nagu seda said minu poolt arreteeritud mõned punased Mõisakülas.

Ma ei tahtnudki nendele väidetele vastu vaielda. Kuid ma toonitasin, et ilma kohtu otsuseta ei tohi ühtegi kinnipeetavat hukata. Ma määrasin kinnipeetavate süü arutamiseks ja nende üle kohtumõistmiseks välikohtu kolmest ohvitserist, nii nagu seda oli ette nähtud Eesti Vabariigi seadustes. Metsavendade üldjuhina tundsin ennast suveräänsena meie valduses olevas piirkonnas ja lugesin ennast selleks õigustatud olevat. Hiljem kinnitasin ma selle kohtu otsuse. Olgu siinjuures märgitud, et mitte kõik kinnipeetavad polnud kohtu poolt süüdi leitud olevat nii ränkade kuritegude eest, mis välikohtu karmi süüdimõistmist oleks ära teeninud. See näitab, et kohus oma ülesannet väga tõsiselt võttis ja süüdistustes ette toodud faktide põhjal oma südametunnistuse järgi otsuse langetas. Selle kohtu protokollid säilivad Eestis."

Andmed nende protokollide leidmisest puuduvad ja nüüd, pool sajandit hiljem, on raske hinnata, kas välikohtu otsus kõigi arreteeritute mahalaskmiseks oli põhjendatud. Vähemalt ühel juhul on teada, et maha lasti ka endine Häädemeeste skautide juht, kellele pandi süüks, et ta oli olnud nõukogude võimu ajal valla raamatukoguhoidja

4. juuli hommikul kuulis üks Laiksaare raudteejaama töötaja raudtee sideliinil pealt telefonikõnet, kus üks Orajõe valla punane funktsionäär palus Pärnust kiiresti abiväge "natsionalistide" ülestõusu maha surumiseks.

Orajõe abimetsaülema Karl Ollino juhtimisel asuti oodatavale abile kiiresti vastupanu organiseerima. Ollinod abistasid endised kohaliku Kaitseliidu juhid. Sobiv koht vastupanuks leiti olevat Rannametsa liivaluidete vahel, umbes 500 meetrit Timmkanalist Pärnu poole, kus ühele poole jäi lage Tolkuse raba ja teisele poole mereni ulatuvad lagedad põllud. Luiteharjadelt oli luidete vahel looklev Pärnu-Ikla maantee hästi jälgitav.

5. juuli hommikuks oli Rannametsa kogunenud umbes 50-60 meest, kes võtsid luidetel positsioonid sisse. Enamusel olid relvadeks jahipüssid. Kuid oli ka endise Kaitseliidu vintpüsse ja paar kuulipildujat.

Esimene kokkupõrge vaenlasega toimus 6.juuli varahommikul. Pärnu poolt lähenes punaarmeelastega täidetud veoauto, mille pihta avati luidetelt püssituli. Lühikeses lahingus kaotasid punaarmeelased seitse meest, kaks sai haavata. Ülejäänud soldatid võeti vangi. Nendega kaasas olnud politruk pääses põgenema. Nagu vangi võetud meeste jutust selgus, oli neid saadetud postkontoreid, maanteesildu ja vallamaju hävitama. Teejuhiks oli neil kaasas keegi kohalik, kes lahingus raskelt haavata sai. Saagiks saadi püsse, lõhkeainet, laskemoona ja üks veoauto. Kaitsjate poolel kaotusi ei olnud.

7. juulil tegi Häädemeeste lähistel hädamaandumise üks Pärnu lennuvälja kohal pihta saanud sakslaste pommitaja. Üks selle lendureist oli hilisema kindralkomissar Litzmanni vennapoeg. Kohalike omakaitselaste abiga saadeti lennuki meeskond Riia poole teele, kus Saksa üksused tol hetkel puhkepeatust tegid. Lendureil paluti Saksa väejuhatusele teatada, et Lõuna-Eesti on nõukogude võimu alt vabastatud ja täielikult eestlaste kontrolli all, kuid vajatakse kiiresti relvaabi. Saksa lendurid jätsid kaitsjatele maha kaks pardakuulipildujat koos laskemoonaga.

Sama päeva hommikupoole ründas Rannametsa liivaluidetel positsioonidel olnud omakaitselasi umbes 80-100-meheline hävituspataljoni üksus. Poolteist tundi kestnud lahingu järel vastane taandus, viies kaasa oma surnud ja haavatud. Kaitsjate poolel sai surma Vladimir Tamm Soometsast.

7. juuli pärastlõunal tulid Rannametsa võitlejaile appi lätlased. Nägin neid Jaagupi külas, kus nad puhkepeatuse tegid. Suure veoauto kast oli vintpüsside ja granaatidega relvastatud mehi täis. Autokabiini katusele oli paigaldatud kergekuulipilduja. Lätlased Rannametsa lahingutest osa ei võtnud, vaid lahkusid järgmise päeva hommikul, kui rinnet ähvardas vaenlase läbimurre. Nad kutsusid eestlasi Eesti-Läti piirile, et seal koos vaenlasele vastu panna.

Uuesti ründas vaenlane Rannametsas omakaitselasi 8.juuli varahommikul, olles öösel täiendavaid jõude ja kaks kergetanki juurde toonud. Vastase poolel oli nüüd 350-400 meest, kaitsjate poolel aga umbes 60 vintpüsside ja nelja kergekuulipildujaga relvastatud meest.

Vaenlase esimene rünnak löödi tagasi, kuid teise rünnaku ajal, mida toetasid kohale toodud tanketid, olid kaitsjad sunnitud taanduma teisele poole Timmkanalit. Sillalt olid katteplangud juba varem pealt võetud, mistõttu venelaste tanketid ei saanud jõe kõrgetest kallastest üles ja omakaitselased võtsid siin uuesti positsioonid sisse. Sel hetkel saabus Kilingi-Nõmmest Rannametsa kapten Raid, kellel oli kaasas kümme piirivalvurit. Riiast jõudis relvakoormaga kohale ka lipnik Eckbaum, kelle kolmetonnine veoauto oli täis sakslastelt saadud vintpüsse, laskemoona ja käsigranaate. Koormas olid ka mõned kuulipildujad. Kapten Raidi korraldusel jagati osa relvi kohe välja ja need sai umbes 20-meheline seni relvadeta olnud meestegrupp.

Timmkanali joonel hävituspataljonlastest ja Punaarmee regulaarüksuse soldatitest koosneva üksuse pealetung peatati ja osa neist lahkus lahinguväljalt ning pöördus tagasi Pärnu poole. Üks tankettidest koos grupi hävituspataljonlastega suundus aga Timmkanali paremkaldal asunud Rannametsa külla ja hakkas seal elamuid ja teisi taluhooneid põletama.

Sel traagilisel juulihommikul põletas hävituspataljon Rannametsa külas maha 18 talumajapidamise hooned, Rannametsa koolimaja, Võiste kiriku, aga samuti mitu Võiste külas olnud elamut ja majandushoonet.

Saksa mootorratturite eelsalk jõudis Rannametsa 8. juuli pärastlõunal. Saanud külaelanikelt teada, et hävituspataljoni ja punaväelasi külas enam pole, ja need liiguvad hooneid põletades Võiste suunas, taastasid sakslased külaelanike abiga kiiresti Timmkanali sillakatte ja asusid põletajaid jälitama. Võistes kohtusid need Rannametsa küla põletanud tanketiga ja lasksid selle mootorratta haagises olnud kergekahurist põlema.

Samal ajal saabus mootorratastel Võiste külla teine sakslaste eelsalk, mis oli eraldunud Kilingi-Nõmmest Pärnu suunas liikunud üksusest. Siin kohtusid need Rannametsas lahingut pidanud Pärnu hävituspataljoniga, asudes põgenevaid hävituspataljonlasi jälitama. Viimased püüdsid Võistest mõni kilomeeter Pärnu pool Tahkuranna kiriku juures sakslastele vastupanu organiseerida. Toimus lühike lahing, mille käigus sai enamus hävituspataljoni mehi surma. Kolm punaväelast langes sakslaste kätte vangi ja anti eesti omakaitselastele üle. Vangid saadeti taludesse appi heina tegema.

Kui omakaitselased hiljem langenud hävituspataljonlaste dokumente kokku kogusid, selgus, et tegemist oli Sindi ja Keila komnoorte ning Pärnu miilitsate ja vangivalvuritega. Nende taskutest leiti põletatud taludest röövitud väärtesemeid ja dokumente.

8. juulil toimunud Rannametsa ja Tahkuranna lahingutes kaotas hävituspataljon langenutena 57 meest. Kaheksa punaväelast langes vangi. Rannametsa lahingus osalenud Punaarmee väeosa kaotused pole teada, kuna need jõudsid 8.juuli varahommikul autodel oma surnud ja haavatud Pärnu toimetada. Kohalikest omakaitselastest said surma kaks ja haavata kolm meest.

Rannametsa luidetel koos ümberkaudsete valdade meestega vastupanu organiseerinud Orajõe abimetsaülem Karl Ollino (U) kirjutas mulle Torontost:

"Meie selja taga olid suured külad ja asulad ning neid oli vaja kaitsta. /.../ Rahvas uskus meisse ja mõistis, et vaenlasele vastu astudes päästame me siinsed rannakülad ja tuhandete inimeste kodud mahapõletamise ohust.


Neil päevil toimusid lahingud Pärnumaal veel mitmes kohas. 4.juulil pidas 18-meheline Sauga metsavendade üksus Mona talu juures maha lahingu punaväelaste ja miilitsatega. Seliste mehed ründasid 5.juulil Pootsis asunud punamadruste valveposti, kust saadi relvi ja võeti kaks vangi. Samal päeval toimus veel teinegi kokkupõrge Pärnu hävituspataljoni ja miilitsatega.

Ööl vastu 6. juulit toimus lahing Tõstamaa alevikus, kus 20-meheline metsavendade salk astus vastu Pärnu hävituspataljoni üksusele ja koos sellega sinna tulnud punaväe soomusmasinale. Relvastatud kokkupõrkeid ja lahinguid metsavendade ja hävituspataljoni ning punaväelaste vahel toimusid neil päevil veel mujalgi.

Raskem oli olukord Põhja-Pärnumaal, kuna saksa relvajõudude edasitung pärast Pärnusse jõudmist takerdus. Kuid sealgi toimusid mitmed väljaastumised. Suurim neist oli 11.juulil Tori-Jõesuus, kus kohalikud mehed otsustasid vastu astuda Vihtrast Jõesuu suunas liikuvale punaväeüksusele, mis rüüstas külasid. Ümberhaaramise ohu tõttu oldi aga sunnitud taanduma Navesti jõe taha, kus seejärel kaitsele asuti. Punaväelased avasid kuulipildujatest ja kahuritest ägeda tule, kuid omakaitselased suutsid abi saabumiseni vastu panna. Kohale saabunud Pärnu Omakaitse ja Tootsi briketivabriku omakaitselaste abiga suudeti ligi 300-meheline punaväe regulaarüksus taanduma sundida. Viimane kaotas langenutena 15 meest. Kaitsjatest langes üks ja haavata sai kaks meest.

Pärnumaa Omakaitse maleva arhiivist leitud andmetel langes ajavahemikul 3.juulist - 8. augustini Pärnumaal peetud lahingutes kokku 185 võitlejat.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 3. 01. 2006. 07:15

Time: 0.1539171 s.