Vaadeldes nõukogude okupatsiooni esimest aastat ei saa mööda minna nõukogude okupantide poolt eesti rahva kallal toimepandud repressioonidest. Olid ju tšekistide võimukuriteod äärmiselt ulatuslikud ja võikad ning jätsid parandamatu haava eesti rahva hinge. Samas ei ole repressioonide ja osutatud vastupanu ulatus võrreldavad. Esimesed hõlmasid peaaegu kogu rahvast ja kuigi vahistamisi toimetasid tšekistid ööpimeduse varjus ja suure salastamise õhkkonnas, ei saadud seda represseeritute sugulaste, tuttavate ega töökaaslaste eest varjata.

Samal ajal hõlmas vastupanuliikumine represseeritutega võrreldes suhteliselt väikese arvu inimesi. Kui välja arvata vastaskandidaatide ülesseadmine Riigivolikogu valimistel 1940. aasta juulis ja rahvuslikult meelestatud isikute väljaastumised okupantide poolt korraldatud miitingute ajal, toimus vastupanu põranda all. Põrandaalused rühmitused ei saa juba konspiratsiooni kaalutlustel omada eriti suurt liikmeskonda ega võtta ette suurt kõlapinda leidvaid aktsioone. Kui siia juurde veel lisada totalitaristliku rezhiimile iseloomulik umbusklikkus võimuorganite poolt mittelähtuvate algatuste suhtes, maniakaalne salastatus, igal pool vandenõude ja mässude nägemine ning tegelike ja kujutlevate vaenlaste jälitamine, muutub põrandaaluste vastupanu- organisatsioonide mängumaa võrdlemisi ahtaks.

Põrandaluste organisatsioonide aktivistid jäid rahvale tundmatuks. Tagantjärele on nende tegevust võimalik restaureerida üksnes tänu nendes osalenute mälestustele või NKVD poolt avastatud ja vangistatud organisatsioonide liikmete süüdistusmaterjalide kaudu. Kui 1970.-1980. aastatel avastatud põrandaaluste rühmituste tegevus sai teatavaks tänu nende üle peetud kohtuprotsessidele (mis olid küll vormiliselt avalikud, ent sisse lubati valitud publiku kõrval vaid kohtualuste sugulasi), siis aastail 1940-1941 tabatud rezhiimi vastu üles astunuid nuhtlesid NKVD tribunalid või NKVD juures asuv erinõupidamine, mille istungid oli kinnised. Nii said näiteks ühes linnas või isegi ühes õppeasutuses tegutsenud põrandaaluste organisatsioonide liikmed teistest organisatsioonidest teada alles vangilaagrites. Vaatleme alljärgnevalt käsitletaval perioodil Eestis aset leidnud vastupanu ilminguid.

Eesti rahvas võttis Nõukogude okupatsiooni vastu küll vaoshoitult, ent ei leppinud sellega kunagi. Samuti on väär arvata, et kuni Suvesõja puhkemiseni oldi vaid passiivne ohvritall, kelle kallal okupandid repressioone korda saatsid. Protestiavaldused ja vastupanu vallandusid kohe pärast maa anastamist võõrvõimu poolt.

Vastupanuliikumine Eestis algas sõltumata riigipea korraldustest-dekreetidest. See andis liikumisele algusest peale stiihilise ilme, sest mängust olid väljas need, kes peaksid vastupanu organiseerima, riigi poliitiline juhtkond, sõjaväelased, Kaitseliit, poliitiline politsei, samuti ühiskondlike organisatsioonide aktivistid. Vastupanu, mille kandjaks olid enamasti koolinoored, rajanes suures osas spontaansele protestile, vähem oli organiseeritud ja läbimõeldud tegevust. Eesti riigi juhtkond Nõukogude okupatsioonile mingit vastupanu ei organiseerinud, samuti ei püüdnud evakueeruda ja moodustada pagulasvalitsust. Seetõttu olnuks seadusekuulekalt eesti rahvalt raske oodata üldrahvalikku ülestõusu võõrvõimu vastu. Pealegi olid tingimused väga ebasoodsad ning jõudude vahekord oli eestlaste jaoks lootusetu.

Esimese organisatsioonina, mis pidanuks vastupanu organiseerima, saadeti laiali Kaitseliit. Sellega seoses korjati ära kõik kaitseliitlaste ja eraisikute valduses olevad relvad. Kuigi mõned Kaitseliidu malevad püüdsid relvi peita, mängis siin nende vastu hea arvepidamine relvastuse üle. Kõrvale suudeti panna minimaalne kogus relvi ja laskemoone. See andis teravalt tunda Suvesõja päevil.

Vaatamata näilisele hillitsetusele ei suutnud sugugi mitte kõik oma emotsioone maha suruda. Vastumeelsus vägivallaga pealesurutud uuele korrale avaldus spontaansetes protestiavaldustes, mis leidsid aset võõrvõimu poolt algatatud "eesti töötava rahva" meeleavalduste ajal. Mitmeid protestiavaldusi kutsus esile Vabadussõja mälestusmärkide hävitamine okupatsioonivõimude poolt. Nende protestiaktsioonide tagajärjeks olid kümned arreteeritud, kellega NKVD õiendas julmalt arved.

Noorem põlvkond ei vaevunud varjama oma iroonilist suhtumist sovetlike ümberkorralduste suhtes. See hoiak avaldus eriti koolides, kus algatati vaidlusi komnoortega, keda sel ajal oli veel väga vähe. Tihti tuli ette komnoorte boikoteerimist, kuid esines ka juhtumeid, kus mõnele agaramale noorpunasele anti korralik nahatäis. Kompartei ajaloo ja Nõukogude konstitutsiooni tundides esitati õpetajatele "konksuga" küsimusi, millele vastamisel sattusid viimased tõsistesse raskustesse. Samuti oli kombeks koolimiitingutel esinejaid välja vilistada või nende kõne ajal solvavaid häälitsusi kuuldavale. Mõnikord kutsusid juhatajad kõnelema kompartei tegelasi, kelle sõnavõtte üritasid õpilased jalgade trampimise, mahaplaksutamise, vahelehüüete ja vilega segada.

Vastumeelsed olid ka rongkäigud, mis korraldati 1. mai ja oktoobripöörde aastapäevade puhul, kus õpilastel tuli kanda punalippe, loosungeid ning kompartei ja riigijuhte kujutavaid plakateid. Osavõtmine oli sunduslik kõigile õpilastele, kõrvalehiilijaid karistati kuni koolist väljaheitmiseni. Raskusi aga tekitas punaatribuutika kandjate leidmine, seda ei soovinud teha ükski õpilane. Rinnas pidi kandma punaseid lindikesi ja tribüünist möödumisel pidi tervitama kommunistlikke juhte. Tavaliselt marsiti tribüünist mööda vaikides. Koolinoortelt nõuti ka nõukogude patriootiliste laulude laulmist. Protesti märgiks ei lauldud kaasa, vaid maigutati lihtsalt suud imiteerides laulmist. Või siis Internatsionaali puhul lauldi eriti valjult ja hoogsalt salmi, kus olid järgmised sõnad: "Kord peksab tasumise äike kõik ahned koerad laiali/.../". Üsna varsti levisid õpilaste seas ümbertehtud sõnadega Internatsionaali ja teiste nõukogude laulude tekstid, mida oma seltskonnas innukalt lauldi. Stalini ja tema kaaskonna, samuti kohalike võimumeeste kohta sepitseti anonüümsete autorite poolt arvukalt vemmalvärsse.

Kui võimud asusid hävitama Vabadussõja monumente muutusid vaiksed protestid avalikeks pahameelepuhanguteks. Üheks suuremaks protestiavalduseks kujunes Tallinna Reaalkooli ees paikneva Vabadussõjas langenud õpetajatele ja õpilastele pühendatud ausamba (autor Ferdi Sannamees) hävitamine.

Võimas rahvuslik meeleavaldus puhkes 18. juulil 1940 Tallinnas Kadrioru staadionil toimunud Eesti-Läti jalgpallimaavõistluse järel. See maavõistlus, mis jäi Eesti rahvusmeeskonnale viimaseks, kogus staadionitribüünidele üle 10000 pealtvaataja. Kuigi viimastel aastatel olid lätlased eestlastest jalgpallis olnud tugevamad, võitis seekord Eesti tulemusega 2:1. Eesti meeskonna rünnakuid saatis võimas ergutuskisa ja sini-must-valgete väikelippude lehvitamine. Mõned tundmatuks jäänud aktivistid olid neid enne mängu rahvale jaganud, pealtvaatajad olid lipukesed riiete all peidus staadionile kaasa toonud ning mängu ajal võeti need välja. Mängu järel väljakult lahkuvat võidukat Eesti meeskonda tervitati hümni laulmisega, millega ühines 10000se pealtvaatajaskonna võimas koor. Võidujoovastuses rahvas ei tahtnud kuidagi laiali minna. Siis kostsid hüüded: "Lähme presidendi juurde!" Osa rahvast suunduski presidendilossi poole, ent lossini demonstreerijad ei jõudnud, sest Presidendi lossi ümbruses varitsenud Punaarmee soomusautod peletasid rahva laiali. Sellel demonstratsioonil olid väga tõsised tagajärjed. Vahistati suur osa Eesti Jalgpalliliidu ja Eesti Spordi Keskliidu juhatusest.

Protestiavaldused puhkesid ka okupatsioonivõimu korraldatud miitingutel ja rongkäikudel, kuhu meelituste ja ähvardustega aeti kokku peamiselt suuremate käitiste ning riigiasutuste töötajad. Nende massiüritustega püüti jätta mulje, nagu sünniksid Eestis toimuvad muutused rahva tahtel. 1940. aasta juunis-juulis toimunud miitingutel püüdsid opositsiooniliselt meelestatud isikud, peamiselt noored, väljendada protesti Eesti okupeerimise ja annekteerimise vastu. Üheks levinumaks protestivormiks oli sini-must-valgete lintide demonstratiivne rinnas kandmine.

Kui 17. juulil Tallinnas toimunud rongkäik suundus Pikale tänavale tervitama NSV Liidu saatkonda, puhkes saatkonna rõdul viibivate Moskva emissaride silme all kähmlus kolonnis punalippude seas kantava sini-must-valge lipu pärast. Rahva Omakaitse (RO) tegelased püüdsid lippu ära võtta. Lipu kaitseks astusid välja Eesti sõdurid, kellega liitusid ka pealtvaatajad. Ühisel jõul suudeti RO meeste rünnakud tagasi lüüa ja lippu kaitsta, ent lipp kisti võitlustuhinas ribadeks. Sini-must-valge ribasid kui väärtuslikke reliikviaid jagati lipu kaitsjate vahel, kes tõsteti juubeldava rahvahulga poolt õlgadele, samas vallandusid spontaanselt rahvuslikud laulud.

Sellised väljaastumised tõid kaasa paljude neis aktiivselt osalenute arreteerimise NKVD poolt. 20. oktoobril 1940 arreteeriti NKVD poolt Tartu Vene Kolledzhi õpilane ja endine Kaitseliidu rühmavanem Erik Heine (1919), keda süüdistati selles, et ta Tartus 23. juunil toimunud meeleavalduse ajal jagas inimestele sini-must-valgeid lindikesi, üritas maha kiskuda Tartu Raekoja tornist punalippu ja heisata sinna sini-must-valget. Peale selle süüdistati teda nõukogudevastase organisatsiooni moodustamises. Vaatamata peksmisele (esihambad löödi kirjapressiga välja), ei tunnistanud ta organisatsiooni kohta midagi. Tema saatuse ainetel on kirjutanud mitu raamatut Arved Viirlaid.

26. aprillil 1941 arreteeris NKVD TRÜ õigusteaduskonna cum laude lõpetanud Andres Raska (1916). Raska oli silmapaistev üliõpilane, andekas sportlane ja aktiivne Eesti Üliõpilaste Seltsi tegelane. Raskat süüdistati selles, et ta 22. juunil 1940 Tartus toimunud miitingu ajal kandis sini-must-valget rinnalinti ja jagas neid teistele. Samas oli Raskal kokkupõrge punategelase Max Laossoniga, mis lisandus süüdistusmaterjalile. Raskale mõisteti küll tolle aja kohta tühine 5 aastat laagrit, ent ta suri Kirovi linnavanglas, täpne surmaaeg on teadmata. Ka tema elukäik on kirjandusse jäädvustatud (Jaan Kross Paigallend).

Näitena võib veel esile tuua 22. juunil 1940 Tallinnas Kadriorus toimunud meeleavaldust, sama päeva õhtul toimunud punase lumpeni kuuli läbi tulevahetuses hukkunud sidepataljoni sõdur Mandri matust ja 23. juuni õhtul Pirital peetud Võidutuld, milles osalemise eest arreteeriti 1940 ajalehe Rahvaleht karikaturist Oskar Veldemann. Kadrioru demonstratsioonil olid osalejad otsustanud valida neljaliikmelise delegatsiooni, kellele tehti ülesandeks viia presidendile lilli. Delegatsiooni kuulus ka O. Veldemann. Lilli üle anda siiski ei õnnestunud, sest presidenti ei olnud parajasti kohal. Lilled anti edasitoimetamiseks üle kolonel A. Jaaksonile. Selle eest mõisteti O. Veldemannile erinõupidamise poolt 10 aastat. Ta suri 24. detsembril 1942.

Eesti poliitiline juhtkond püüdis ebasoodsast olukorrast võtta maksimumi legaalsete vahenditega, organiseerides vastaskandidaatide ülesseadmise Riigivolikogu valimistele. See oli ainuke legaalne samm, mida võis nendes tingimustes ette võtta. Ilmselt loodeti tõsimeeli, et Eesti puhul kohaldatakse sellist mudelit, mis tänapäeval eelkõige Hiina näitel on saanud tuntuks nimetuse all "üks riik, kaks süsteemi". Paraku tuli neis lootustes peagi pettuda.

5. juulil 1940 tehti raadio teel teatavaks nüüd juba uute võimude marionetina toimiva president Pätsi otsus nr. 175, mille kohaselt korraldatakse Riigivolikogu uued valimised ja Riiginõukogu uue koosseisu kujundamine 14.-15. juulil 1940. Tegemist oli seni veel kehtiva Eesti Vabariigi põhiseaduse ja valimisseaduse jämeda rikkumisega. 1938. aastal kehtima hakanud põhiseaduse § 68 kohaselt oli presidendil õigus määrata Riigivolikogu uue koosseisu valimisi enne viie aasta möödumist, kui seda n?uavad riiklikud kaalutlused. Sel juhul pidid valimised toimuma hiljemalt neljakümne viie päeva kestel arvates presidendi otsusest. Kuigi formaalselt mahtus 11-päevane ettevalmistusaeg põhiseaduses n?utud oli 45 päevase tähtaja sisse, oli see vastuolus valimisseadusega, mille § 27 nägi ette valimiste korraldamise hiljemalt 35 päeva pärast valimiste väljakuulutamist.

Ehkki uue "seadusandliku kogu" suhtes oli vähestel illusioone, võimudepoolse "Töötava Rahva Liidu" liidu kandidaatide vastu seada üles alternatiivseid kandidaate. Rahvuslikud ringkonnad nägid nendes valimistes võimalust päästa needki vähesed omariikluse jäänused, mis pärast Eesti okupeerimist olid veel säilinud. Teisalt tõukas valimistele osalema demokraatiakogemus, mille kohaselt valimiste boikoteerija jääb igal juhul kaotajaks.

Kuigi kandidaatide esitamiseks jäi ainult kolm päeva, suudeti tähtajaks 9. juuli õhtuks 66 valimisringkonnas 80-st üles seada 78 kandidaati. Põhimõtteks oli vastaskandaate valitsuse liikmete vastu mitte esitada. Legaalse vastasrinna olemasolu, selle organiseeritus ja valmidus mängida kaasa uute võimude reeglite järgi tekitas Eestis toimuva niiditõmbajas Zhdanovis suurt ärevust. Olid ju valimised korraldatud selleks, et anda Eesti annekteerimisele seaduslik välimus, mida vajati lääneriikide rahustamiseks. Samas ei saadud mingil juhul lubada, et valituks võiks osutuda mõni rahva seas populaarne tegelane, kes ei kuulunud "Eesti Töötava Rahva Liidu" nimekirja. Selline oht tuli eos likvideerida. Esimese sammuna avaldati Varese valitsuse poolt 9. juulil täiendav korraldus Riigivolikogu valimiste kohta, millega Riigivolikogu valimise seaduse § 31 täiendati uue lõikega järgnevas sõnastuses: "§ 31 8. lõige: Et vältida Riigivolikogu valimiste kasutamist Eesti Vabariigile ja Eesti rahvale kahjulikkude eesmärkide huvides, tuleb kandidaatide esitamiskirjade esindajail esitada ringkondade-komiteele hiljemalt 10. juuliks 1940 kell 14 vastava kandidaadi valimisplatvorm. Valimisplatvormi mitteesitamisel tühistatakse vastava kandidaadi esitamiskiri ringkondade-komitee poolt." Edasi oli öeldud, et korraldus pannakse kehtima telegraafi teel. See korraldus tehti raadio teel teatavaks 9. juulil kell 23.

Vastasrind reageeris sellele kitsendusele kiiresti koostades valimisplatvormi kava, mis sõnastati järgmiselt:

1. Kaitsta Eesti Vabariigi põhiseaduslikku korda.

2. Toetada Eesti Vabariigi Valitsust tema deklaratsiooni alusel.

3. Nõuda Eesti Vabariigi ja NSVL vahelise lepingu täpset ja ausat täitmist."

See platvormi kava saadeti telegraafi teel ka teistele kandidaatidele ja ettenähtud tähtajaks oli kõigil platvorm esitatud.

Pärast seda lõpetasid uued võimud valimiseeskirjadega manipuleerimise ja asusid vastasrinna kandidaatidele avaldama otsest survet, et need oma kandidatuuri ise taandaksid. Kes keeldus vabatahtlikult tagasi astumast, selle taandasid valimisjaoskonnad. On vist ülearune märkida, et siinkohal rikuti järjekordselt valimisseadust. Nimelt sätestas Riigikogu valimisseaduse § 36, et kandidaadi esitamiskiri ja kandidaadi teadustus ei ole tagasivõetavad. Lõpptulemusena kõrvaldati valimisnimekirjadest kõik valitsuse poolt esitatud Töötava Rahva Liitu mittekuuluvad kandidaadid. Nii saavutati tulemus, kus Riigivolikogu valimistel osales 82,6% ja "Töötava Rahva Liidu" poolt hääletas 92,2% valijaist.

Kuna Eesti territoorium oli üle ujutatud okupatsioonivägedest ja NKVD tegevus muutus üha ulatuslikumaks, olnuks avalik või relvastatud vastupanu selge enesetapp. See pidi jääma soodsamaid aegu ootama. Neis tingimustes oli mõeldav üksnes põrandaalune tegevus ja sedagi nende isikute poolt, kes seni ei olnud ühiskondlikus elus silma paistnud. Endistel riigi- ja poliitikategelastel hoiti NKVD poolt teraselt silma peal ning neil oli mõeldamatu midagi üritada. Nii kujuneski välja, et põrandaaluse vastupanuliikumise kandjaks said peamiselt koolinoortest koosnevad salaorganisatsioonid. Ent oli ka mitmeid organisatsioone, mille liikmed olid koolipoisieast ammu väljas.

Põrandaalused vastupanugrupid tekkisid vahetult pärast Eesti okupeerimist ja tegutsesid kuni Saksa vägede saabumiseni. (Mõned rühmitused tegutsesid ka Saksa okupatsiooni ajal ning nende tegevus jätkus pärast Eesti taasvallutamist Punaarmee poolt.)

Rahvusarhiivi filiaali Parteiarhiivis säilitatavate NKVD toimikutes sisalduvatest süüdistusmaterjalidest nähtub, et suurem osa süüdimõistvaid otsuseid käsitles osalemist "kontrrevolutsiooniste mässuorganisatsiooni" või "nõukogudevastase natsionalistliku organisatsiooni" tegevuses. Esimesi süüdistati kavatsuses kukutada nõukogude võim Eestis, teiste puhul oli tegemist vaid nõukogudevastase natsionalistliku propagandaga. Vastavalt sellele diferentseerusid ka karistused: mässuorganisatsioonide liikmete puhul kohaldati sageli "sotsiaalse kaitse kõrgemat määra" - surmanuhtlust mahalaskmise läbi, samal ajal kui nõukogudevastasesse organisatsiooni kuulumise eest võis pääseda 2-5 aastaga.

Seega oli enamus "kontrrevolutsioonilisi mässuorganisatsioone" NKVD looming. Rikkaliku repressioonipagasiga NKVD nägi igas rahulolematuse ilmingus rezhiimi kukutada üritavat vandenõu ning püüdis tegelikke ja kujutletavaid "klassivaenulikke elemente" eos likvideerida. Kui märgati mõnd kahtlast seltskonda, püüti sinna oma agente sokutada.

Tshekistide küüsi sattunute kohta käibis põhimõte: "leidus inimene, leiame talle ka paragrahvi." Tõrksate suhtes rakendati kogu NKVD uurijate piinamisarsenali, mida on kujukalt kirjeldanud Aleksandr Solzhženitsõn Gulagi arhipelaagis. Enamasti sellest piisas, et panna ülekuulatavaid omaks võtma ükskõik kui absurdseid süüdistusi, et ainult päästvasse vangikongi tagasi pääseda. Nagu allpool näeme suutis vaid mõni üksik piinakonveierile sattunu kindlaks jääda, mitte reeta kaaslasi või omaks võtta ilmseid valesüüdistusi. Suuremal osal vangistatutest käis see üle jõu.

Mitte alati ei jõudnud NKVD uurijad eesmärgile kondimurdmis- meetoditega. Tihti kasutati meelitamist ja arreteeritule lubati igasuguseid kergendusi tingimusel, et ta süü üles tunnistaks ja kaasosalised üles annaks. See aga oli aeganõudev meetod, mida kasutati suhteliselt harva.

Põrandaaluseid rühmitusi oli kolme liiki. Suurem osa neist oli moodustatud kooli või sõpruskonna baasil. Tegevus seisnes informatsiooni kogumises ja levitamises peamiselt lendlehtede ja seinakirjutiste (grafiti) näol. Tegeldi ka sini-must-valgete lippude heiskamise ja lillede asetamisega purustatud Vabadussõja monumentide alustele. Mõnel juhul koguti relvi. Organisatsioonide programmidest, aga samuti vangistatud liikmete ülekuulamisel antud ütlustest nähtub, et Eesti tulevikku kujutati ette Eesti-Soome ühisriigina. Olgu märgitud, et sama ideoloogia läbib ka täiskasvatutest koosnevate organisatsioonide programmilisi dokumente. Nähtavasti oli ühelt poolt Eesti juhtkonna kapitulantlik tegevus riigi iseseisvuse hoidmisel, teisalt Soome kangelaslik ja edukas võitlus oma iseseisvuse eest oli rahva seas külvanud pessimismi Eesti kui iseseisva riigi väljavaadete osas.

Teise grupi moodustasid koolipoisieast väljakasvanud, ent veel kahekümnendates noored, kes valmistusid välja astuma Nõukogude-Saksa sõja puhkemisel. Koguti informatsiooni, loodi sidemeid Soome põgenenutega (oletatavasti Toomas Hellati ja Leo Talgre seltskonnaga), samuti püüti hankida relvi. Oldi sidemetes ka teiste rühmitustega.

Eraldi tuleb ära märkida ajalehe Uus Eesti endise ajakirjaniku Ülo Maramaa juhitud Päästekomitee tegevust. Erinevalt teistest organisatsioonidest, mis olid moodustatud peamiselt kooliõpilaste poolt, koosnes organisatsioon endistest Eesti Rahvuslaste Klubi (ERK) ja Isamaaliidu liikmetest. Tegemist ei olnud küll tipppoliitikutega, ent Päästekomitee juht Ülo Maramaa oli olnud ERK juhttegelasi. Suurem osa neist olid olnud aktiivsed Kaitseliidu tegelased. Organisatsioon asutati 1940. aasta juulis. Organisatsiooni eesmärkideks oli üles ehitada ülemaaline põrandaalune organisatsioon, mis asuks tegutsema, kui rahvusvahelise olukorra muutudes ja nõukogude võimu nõrgenedes avaneb võimalus aktiivseks tegevuseks. Seni tuli olla ooteseisundis ja aktiivsest tegevusest hoiduda. Ü. Maramaa tegi ettepaneku nimetada loodav organisatsioon uueks Päästekomiteeks, mille ilmseks eeskujuks oli 1918. aasta veebruaris moodustatud Päästekomitee, mis enne saksa okupatsioonivägede tulekut kuulutas välja Eesti iseseisvuse. Olulist teavet Päästekomitee kohta annavad Ü. Maramaa omakäelised tunnistusi organisatsiooni ülesehituse ja liikmete kohta. 96 selge ja ühtlase käekirjaga lehekülge sisaldavad järgmisi peatükke: Tallinna organi-satsioon, Muud harud. A. Noorte haru, Maakonnad, Raadio-side Soomega, Informatsiooni hankimine sakslastelt, Konspiratsiooni küsi-mus ja sidesüsteem. Peatüki Tallinna organisatsioon lõppu on Ü. Maramaa visandanud organisatsiooni ülemaalise struktuuri skeemi. Nende pihtimustes andis Ü. Maramaa tshekistidele välja 67 isikut, kellest enamiku osa Päästekomitee tegevuses piirdus sellega, et nimetatud isikuga oli räägitud organisatsioonist ja vajadusest organiseerida vastupanu okupatsioonivõimule. (Eriti võigas on lugeda Ü. Maramaa tunnistusi tema elukaaslase Estonia operetiprimadonna Gerda Murre kohta. Murre saatusest on kirjutanud prokurör H. Tõnismägi.) Suurem osa neist isikutest arreteeriti. Ehkki nende osalemist organisatsiooni tegevuses ei suutnud NKVD vilunud uurijad alati tõestada, ei pääsenud nad siiski repressioonidest. Kontrrevolutsioonilisest organisatsioonist mitteteatamise eest said nad kõik rängad karistused.

Päästekomitee tuumik arreteeriti NKVD poolt 1940. aasta lõpul ja 1941. aasta algul. Tshekistide andmetel arreteeriti 119 Päästekomiteega seotud isikut, nende seas 21 Punaarmee koosseisus olevate rahvusväeosade sõjaväelast. Juhid eesotsas Ü. Maramaaga lasti maha, teistele mõisteti pikaajaline vanglakaristus, mille vähesed üle elasid.

Põrandaaslustest vastupanuorganisatsioonidest tasub esile tõsta 1941. aasta märtsis moodustatud Tartu Tervishoiumuuseumi (ETM) organisatsiooni, mis asus Kindral Põdra tänaval otse NKVD maja vastas. Asukoht oli soodne, kuna tshekistidel ei tulnud pähegi, et keegi söandaks otse nende nina all vastupanu organiseerida. Samas oli võimalik muuseumi akendest jälgida NKVD majas toimuvaid liikumisi ning sel viisil avastada aktiivsemaid kaasajooksikuid ja agente. Organisatsiooni esialgse "kolmiku" moodustasid ETM-i juhataja Aleksander Koskel, asjaajaja Karl Aun ja üliõpilane L. Kriisa, kes kõik olid Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed. Hiljem täienes koosseis uute liikmete kaasatõmbamisega. Tegevus piirdus informatsiooni kogumise ja analüüsiga. Arutati omavahel põrandaaluste gruppide organiseerimise laiendamist, nende tegevuskava, isikute tegevust ja nende usaldatavust, informeeriti üksteist kommunistide tegevusest, toimuvaist muudatusist tegelikus elus, sidemete otsimisest ja loomisest metsavendadega maal, relvade muretsemisest jne. ETM-i grupp jäi NKVD poolt avastamata ja etendas koordineerivat rolli Tartu vabastamislahingutes Suvesõja päevil.

NKVD materjalidest ei selgu, kuidas repressiivorganid jõudsid vastupanu-organisatsioonide jälile. Võib oletada, et enamasti toimus see salaagentide tegevuse tulemusel. NKVD vangikambrisse sattunutelt aga suudeti piinamiste abil välja pressida andmeid oma kaaslaste kohta, kes arreteeriti ning oli omakorda sunnitud andma tunnistusi oma tuttavate kohta. Samuti sunniti väljakannatamatusse olukorda aetud vangistatuid tihti oma võtma kõige uskumatumaid süüdistusi. Ometi oli mitmeid organisatsioone, mis jäid tšekistide poolt avastamata. Suurem osa nende liikmetest osales aktiivselt Suvesõja lahingutes.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 3. 01. 2006. 07:04