Eesti riigikorra lammutamine

Uus valitsus alustas kohe pärast moodustamist seniste riiklike struktuuride lammutamist ja ümberkorralduste tegemist. Vallandati kõik senised maavanemad, ministrid, politseiülemad ja teiste riiklike asutuste juhid. Nende asemele määrati kohalikud kommunistid või kommunismimeelsed tegelased. Eesti Kommunistlik Partei alustas taas oma tegevust.

Uue valitsuse üheks esimeseks sammuks oli Kaitsepolitsei ja Kaitseliidu likvideerimine. Kaitsepolitsei ülem Edesalu arreteeriti juba sama päeva õhtul ja tema laip leiti hiljem Scheeli suvila aiast. Kaitseliidu ees tundsid venelased erilist hirmu. Rahva käest korjati ära kõik relvad. Sel ajal oli Euroopas vaid kaks riiki, kus rahval olid relvad kodus. Need olid Eesti ja Šveits. Eestis oli umbes 60 tuhat kaitseliitlast, kellel kõigil oli kodus vintpüss ja 45 lahingpadrunit.

Kõik seni Eestis tegutsenud poliitilised ja teised organisatsioonid, nagu Isamaaliit, Haridusliit, Spordiliit, Kalanduskoda, Lauljate Liit ja paljud teised suleti. See puudutas ka kõiki Eestis tegutsenud noorteorganisatsioone ja ühinguid. Kõik ajalehed nimetati ümber ja neile määrati uued toimetajad. Kõikidest raamatukogudest ja lugemissaalidest konfiskeeriti ning hävitati sadu tuhandeid eksemplare "rahvavaenulikku" eesti kirjandust.

Samal ajal oli uus valitsus saanud Kremlist juhtnöörid – rõhutada Eesti iseseisvustahet ja leevendada rahva kartusi. Peaminister Vares kinnitas rahvale, et Eesti ühiskondlik struktuur jääb puutumatuks, kuigi sise- ja välispoliitikas toimus mõningaid muudatusi. Kuid neid tehakse põhiseaduse alusel.

Peaministri asetäitja prof. H. Kruus juhtis 25. juunil antud intervjuus tähelepanu sellele, et “kellelgi ei ole vaja kahelda eraomandi puutumatuses, kuigi seda ei olnud mainitud valitsuse teadaandes, sest teadaande koostamine toimus liiga kiiresti. Igal juhul peab valitsus seda iseenesestmõistetavaks.”

29. juunil kinnitas põllutööminister Jõeäär, et mitte kellegi ausalt teenitud omandit ei puudutata. Ta ründas ägedalt neid “laimajaid”, kes olid julgenud väita, et põllumehed kaotavad oma maad:

“Kas kardaks veel mõni inimene nüüd, kus valitsuses on mehed, kes kogu elu on võidelnud selle eest, et maa kuuluks selle harijale, et keegi tuleks ja võtaks neilt maa ja vara? See on meeletu mõte: Kellele see vara siis läheks?”, sõnas ta ägedalt.

Kuid Kremlil oli vastus valmis: riigile. Kuid rääkida sellest rahvale põllutööminister ei tohtinud. Võibolla ei uskunud ta isegi, et talumeeste maadnatsionaliseeritakse. On võimalik, et teisedki ministrid tegutsesid heas usus ja kujutlesid tulevikku ilusates värvides? Kui nii, siis olid nemad küll ainsad, kes uskusid taolisse tulevikku. Rahvas aga kuulas neid kahtluse ja kartusega.

Kõik see, mida uue valitsuse ministrid lubasid, tundus olevat lausa muinasjutuline: tsivilisatsiooni ja õpetuse taseme tõus, kodaniku-õiguste laienemine seninägematule tasemele, rahva heaolu tõus tänu kaubanduse suurenemisele Nõukogude Liiduga, kulutuste vähendamine riigiaparaadi ülalpidamiseks, vähemusrahvuste olukorra parandamine [kuigi nende õigused olid juba Eestis tunduvalt paremini kaitstud, kui kusagil mujal maailmas]. Edasi lubati parandada ja arendada sotsialistlikku seadusandlust, teha märgatavaid soodustusi põlluharijaile, suurendada rekordiliselt eksporti ja importi ning laiendada tööstust. Kõike seda olevat võimalik saavutada tänu “vennalikele” suhetele Nõukogude Liiduga.

9. juulil küüditati Venemaale kindral Johann Laidoner. 18. juulil toimus Kadrioru staadionil Eesti-Läti jalgpalli maavõistlus, millest kujunes rahva spontaanne nõukogudevastane meeleavaldus. Rahvuslikult meelestatud inimeste kolonn siirdus presidendi lossi ette, kus nõukogude soomusmasinad ja Rahvaomakaitse nad laiali ajas. Algasid massilised arreteerimised.

23. juulil võttis "riigivolikogu" vastu otsuse maa võõrandamisest riigile. Põllumehe kasutada jäeti maksimaalselt 30 ha maad. Selle seadusega algas sajanditepikkuste maaelutraditsioonide lammutamine. Otsustati ka kõigi pankade, kindlustuskompaniide, vabrikute ja tehaste, ekspordifirmade ja laevaseltside natsionaliseerimine.

Üheks "uuenduseks" paljude teiste hulgas oli seniste viisakustiitlite härra, proua ja preili kasutamise keelamine. Siseministri korraldusega lubati nende asemel kasutada nüüd väljendeid "kodanik" ja "seltsimees". Eesti krooni, mida heameelega vahetati isegi Kesk-Aasia ja Aafrika riikides, hakati vahetama rubla vastu kursiga 1 kroon = 1,25 rubla. Rubla aga ei tunnistanud rahana ükski riik. Trükitehniliselt oli see nii halva kvaliteediga, et vene naised kasutasid punaseid tðervoonetseid oma põskedele ja huultele puna panemiseks.

Eesti Vabariigis olid kodu ja kool kandnud hoolt selle eest, et Eesti kodanikud kasvaksid ausad, kõrge moraaliga ja sõnapidajad. Nüüd oli kõik pea peale pööratud. Ausus ja avaliolek olid asendunud silmakirjalikkusega. Vale ja omavoli olid tehtud elunormiks. Imestama pani, kui kiiresti õppisid inimesed valetama. Nad tõmbusid endasse ja muutusid kinnisteks. Enesealalhoiu tungi tõttu muutusid paljud "redisteks", olles pealtnäha punased, kuid tegelikult seest valged. Endistest riigiametnikest, politseinikest ja sõjaväelastest aga said üleöö "rahvavaenlased".

Ajalehtedes ilmuv nõukogulik propaganda oli väga madalal tasemel. Kirjutati, kuidas Eesti Vabariigis olid töölised pidanud prügikastides tuhnima ja nälgima ja kuidas "töörahva kurnajad" olid neid mõnitatud. Sellised paskvillid panid inimesi nördima, kuid neid ümber lükata polnud võimalik.

printerisõbralik versioon esita küsimus