Ajutiselt võttis võimu üle "Kesktäitevkomitee" koosseisus: sotsialistide juht Neeme Ruus, ametiühingute sekretärid Otto Paevere ja E. Piirson ning advokaat Leonid Kahkra. Ždanovi nõudmisel moodustatud uue nukuvalitsuse etteotsa sai Johannes Vares-Barbarus. President K. Pätsi soovitatud August Rei, Mihkel Punga ja Anton Palvadre kandidaadid lükkas Ždanov kategooriliselt tagasi

19. juuni õhtupoolikul ilmus J. Vares Kadrioru lossi ja esitas presidendile oma valitsuse nimekirja, mis oli talle antud N. Liidu saatkonnas. Kes oli selle nimekirja koostaja, ei ole tänaseni teada. Mingit kauplemist Moskva poolt dikteeritud uue kabineti koosseisu üle ei saanud tulla kõne alla. Omalt poolt oli Vares saanud peaministri asetäitjana valitsusse tuua vaid Hans Kruusi.

Hilisemates mälestustes on saadik A. Rei meenutanud, et pärast Ždanovi käiku president K. Pätsi juurde, olevat presidendi juures toimunud nõupidamine, millest peale Rei olevat osa võtnud veel peaminister Jüri Uluots ja Johan Laidoner. J. Uluots, kes tundis J. Varest juba gümnaasiumi päevilt, iseloomustanud teda, kui edevavõitu ja käremeelset tegelast. Teda ei võivat kunagi tõsiselt võtta. Kui aga see puudus välja arvata, olevat J. Vares Uluotsa arvates üsna korralik inimene ja lojaalne kodanik. Seepärast olevat kujutlematu, et ta võiks teadlikult või tahtlikult kaasa aidata eesti rahva suveräänsete õiguste ja rahvusliku vabaduse hävitamisele. Kuid samas polevat J. Uluots osanud leida ühtki seletust, miks just J. Vares Moskva poolt välja valiti ja selle nn. "nõukogudesõbraliku" valitsuse etteotsa pandi?

Uus nukuvalitsus, mis sellel punavägede rüüstamise ööl moodustati, nimetati küll veel Eesti Vabariigi Valitsuseks, kuid sisuliselt oli selle moodustamisega Eesti Vabariigil lõpp...

Niipea, kui Stalini usaldusmees Ždanov oli Kadrioru lossist lahkunud, andsid punavõimud korralduse - taastada linnas rahu ja kord. Soomusautod ja tankid viidi tänavatelt minema. Needsamad punaväelaste patrullid, mis seni olid märatsejate salku juhtinud, asusid nüüd oma käealuseid laiali saatma. Sõjakooli kursantidega lahingut pidanud punaväelaste pihta avati ilma hoiatamata tuli, mis näitab ilmekalt punavägede juhtkonna moraalitust ja nende inimväärikuse puudumist.

21. juuni õhtul esines eesti rahvale raadiokõnega Sõjavägede ülemjuhataja J. Laidoner, kes palus säilitada rahu ja kindlat meelt. Samal õhtul kell 22 andis uue moskvameelse valitsuse juht J. Vares presidendile ametivande.

Rahva meeleolu oli rusuv. Inimeste nägudel peegeldus mure, hirm ja meeleheide. Eriti masendav oli kogu toimunu isamaaliselt kasvanud noortele. Paljud järgmisel päeval oma töökohta tulnud inimesed lausa nutsid, öeldes, et nüüd on kõik läbi. Paljud vastutavatel kohtadel töötanud ametnikud ei julgenud tööle minna. Nad teadsid, milline saatus ootab neid GPU terrori tingimustes, kuna juba samal ööl olid mitmed nimekad inimesed arreteeritud. Üldises ahastuses tõstsid mitmed tuntud seltskonnategelased enda vastu käe, pidades paremaks võtta mürki, kui astuda vastu GPU piinamistele. Nii lahkusid sellel ööl elust siseministri abi koos naisega, tuntud advokaat Th. Rõuk ja mitmed teised. Rahvas tajus, et Eesti riigi iseseisvusel ja rahva vabadusel on selleks korraks lõpp.

Seega oli 22 aastat kestnud Eesti Vabariik, mis andis eesti rahvale iseseisvuse, rahvusliku iseteadvuse, oma kultuuri, kirjanduse ja eestikeelse ülikooli, ning viis eestlased kultuurrahvana teiste Euroopa rahvaste perre, suure idanaabri juhtimisel ja eesti kommunistide osavõtul hävitatud.

On küsitud ja küsitakse veel praegugi, kas K. Pätsi valitsuse alistumisotsus oli ikka õige? Sõjavägi ja Kaitseliit olid valmis ju meie iseseisvuse eest relv käes võitlema.

Kuid enam kui kindel on see, et mitmekümnekordset ülekaalu omava vaenlase vastu oleks Eesti selle sõja kaotanud, sest abi polnud kusagilt loota. Kas ohvrid oleksid sel juhul olnud väiksemad või suuremad, ei oska keegi vastata. Ja kuigi võibolla sõjaliselt oleksime me suutnud mõne nädala vastu panna, kuid samal ajal oleks nõukogude lugematud pommitajad teinud maatasa kõik eesti linnad ja asulad, millele oleks kaasnenud tohutud inim- ja materjaalsed kaotused. Ilmselt ei tahtnud president K. Päts sellist vastutust enda peale võtta. Samuti teame nüüd hästi, mis juhtus N. Liidus palju suuremate rahvastega, kes polnud lojaalsed Stalini poliitikale. Krimmi tatarlased, Volga sakslased, tšetšeenid, ingušid, kalmõkid ja veel mitmed teised väikerahvad küüditati mööda Venemaad laiali või viidi Siberisse.

Milliseks kujunes Andrei Ždanovi poolt ametisse seatud "rahvavalitsuse" hilisem saatus?

Peaminister J. Vares laskis ennast 1946. a. novembri lõpul maha. Peaministri asetäitja H. Kruus ja välisminister N. Andresen represseeriti 1950. a. kui kodanlikud natsionalistid. Siseminister. M. Unt hukati 31. juulil 1941 teenimise eest Kodusõja ajal Krasnovi ja Vrangeli valgekaartlaste üksustes. Sõjaminister T. Rotberg langes sakslaste kätte vangi, tuli Eestisse ja vangistati 1944. a. NKVD poolt. Kohtuminister B. Sepp tagandati mõne nädala pärast ja seejärel arreteeriti. Tema edasine saatus on teadmata. Haridusminister J. Semper langes 1950. a. põlu alla. Sotsiaalministri N. Ruusi tapsid 2. juunis 1942 gestaapolased. Teedeminstri O. Kärmi mõrvasid Saksa okupatsioonivõimud. Sõjavägede juhataja G. Jonson komandeeriti 1941. a. Moskvasse "kursustele", kust saadeti Siberi vangilaagrisse ja kadus seejärel jäljetult.

Mööda ei saa minna ka ühest 1940. a. võtmekujust, Kominterni operatiivvolinikust ja EKP Keskkomitee esimesest sekretärist Karl Särest. Paraku on Säre tegevusest esimesel nõukogude aastal vähe teada. 1941. aasta augusti lõpul, kui sakslased olid vallutanud kogu Eesti, jäi Säre põrandaaluse parteikeskuse juhina Tallinna. Edasisest on teada, et ta hakkas vabatahtlikult sakslaste agendiks.

Särel oli Tallinnas ette valmistatud kaks salakorterit. Üks Kadriorus Mäekalda tänaval, teine kesklinnas. Peale sakslaste tulekut varjas Säre end paar nädalt kesklinna korteris. Kuna olukorra stabiliseerumise järel hakkasid sakslased maju läbi otsima, palus korteriomanik teda sealt lahkuda. Pärast siirdumist Kadrioru konspiratiivkorterisse, hakkas Säre avalikult väljas jalutama. Ta tunti ära ja toimetati Omakaitse poolt politseijaoskonda. Kui Saksa Julgeolekupolitseist saabus kohale SS-obersturmführer Wassermann ja arreteeritut nägi, hüüdis see: " Guten Tag, Herr Säre! Um Gottes willen, was machen Sie hier?" [Tere päevast härra Säre! Jumala pärast, mida teie siin teete?]. Omakaitselaste suureks hämminguks lahkusid mõlemad sõbralikult politseijaoskonnast ja sõitsid minema.

Väliseestlaste vanema põlvkonna hulgas teati rääkida, et palju aastaid pärast sõda oli Säret nähtud Lääneriikides elavate kirjas.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 3. 01. 2006. 02:40