et et

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

21. juuni riigipööre

Kool.ee-haridusportaal :: 21. juuni riigipööre Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.ee21. juuni riigipööre,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen


Andrei Zdanov

Kohalike kommunistide juhid ootasid aga sündmuste pearežissööri Stalini erisaadiku, bolševike partei keskkomitee liikme Andrei Zdanovi saabumist, kes jõudis Tallinna 19. juunil erirongiga, mille koosseisus oli üks soomustatud vagun ja saatjaiks suur hulk relvastatud ihukaitsjaid. Enne erirongi saabumist Narva võeti kogu raudtee kuni Tallinnani punaväe tugeva valve alla. N. Liidu saatkonna nõudmisel keelati igasugune liiklus Balti vaksali ja Pika tänava vahel , kus asus N. Liidu saatkond. Kogu see piirkond hoiti rangelt inimtühjana.

1940. aastal oli Eestis kommunistliku partei liikmeid 140 ringis. Umbes pooled neist olid Tallinnas. See oli kaduvväike arv ja moodustas vaid sajandiku protsendi eesti rahva üldarvust. Nõukogude baaside tulekuga Eestisse olid kodukommunistid ja idanaabriga tihedat suhtlemist pooldavad töölisliikumiste juhid saanud "vabamad käed" ning asunud aegsasti eelseisvateks sündmusteks valmistuma. Palju selleks Moskvast direktiive saadi, pole teada. Kõik vasakpoolse mõttelaadiga kirjanikud olid neil päevil koondunud August Jakobsoni ümber, kellel oli tihe side hilisema Varese valitsuse sisekaitseülema H. Habermaniga. Eesti Valitsuse amnestia alusel vanglast vabastatud kommunistide Lauristini, Keerdo, Sepre, Veimeri, Telmani ja teiste ümber koondusid kommunistliku mõttelaadiga inimesed. Eelorganiseerimiseks võib pidada ka arsti ja kirjaniku Johannes Vares-Barbaruse ümberasumist Pärnust Tallinna. Ehkki eesti kommunistide arv oli väike, mindi lähenevaile juunisündmustele vastu üsnagi organiseeritult. Üks tolle aja punategelasi on hiljem öelnud, et ridade koondamise signaaliks oli baaside leping.

Mõningast elavnemist saabuvate sündmuste eel oli märgata ka Eesti piirialadel, eriti vene rahvusest elanikega piirkondades. Vasknarva Poliitilise Politsei assistent kirjutas oma ettekandes:

"Piiriäärne vene element, kelle vaenulik hoiak juba iseseisvuse päevil pärisrahva suhtes märgatav oli, esines täiesti varjamatult siis, kui punavägi baasidest väljus ja vene sõjavägi sisse marssis. Vaenulikkust ei näidanud üles mitte ainult kohalikud kommunistid, vaid ka teised venelased. Neile kõigile olid piiritagused Eesti okupeerijad ikkagi našhi (omad)".

20. juunil organiseerisid punaväelased, kelle hulgas oli ka eest keele valdajaid, mitmes Tallinna käitises miitinguid, kus töölisi kutsuti üles valitsust kukutama. Tänavaile kleebiti müürilehti, mis kutsusid rahvast tulema tänavaile meelt avaldama. Kui Eesti siseminister avaldas punaväe omavoli vastu protesti ja teatas Venemaa saadikule, et tema poolt on erakorralise olukorra tõttu kõik rahvakoosolekud ja meeleavaldused keelatud, vastas viimane:

"Teie korraldus on punaväele null. Müürilehed jäävad püsima ja koosolek peetakse igal juhul. Kui teie teete politseile korralduse müürilehed maha võtta, siis tuleb verevalamine. Punaväelased tulistavad igaüht, kes end nende tegevusse segab."

21.juuni hommikul liikusid Tallinna vabrikutes ringi kommunistide agendid, kes sundisid töölisi igasuguste ähvardustega tööd katkestama ja minema tänavale meelt avaldama. Kõikides Eesti suuremates linnades korraldati sel päeval miitingud, mis toimusid ühe skeemi järgi. Neil "kõrgemalt poolt" organiseeritud kõnekoosolekutel, esitasid kihutuskõnelejad käputäiele kuulajaile esinedes kõikjal sarnaste loosungitega nõudmisi. Kohapealsed või siis pealinnast kohale saadetud oraatorid nõudsid "rahvavaenuliku valitsuse" kukutamist ja N. Liidule sõbraliku valitsuse moodustamist.


Ümberriietatud punaväelased Eestile uut valitsust nõudmas

Sama päeva varahommikul saabus Tallinna raudteejaama kuus vagunitäit tsiviilriietesse riietatud punaväelast ja Petseri venelast. See paljasjalgsete kari moodustas hiljem Vabaduse väljakul toimunud miitingul klakööride koori. Neile lisaks toodi Paldiski, Klooga ja teistest punavägede baasidest ning lennuväljadelt veoautodel Tallinna veel hulk "proletaarseid eesti kodanikke". 1940. aasta märtsis oli Moskva nõudnud Eesti valitsuselt luba 10 000 töölise Venemaalt Eestisse toomiseks, põhjendades seda vajadusega kiirendada sõjaväebaaside ja lennuväljade ehitust. Nüüd sõidutati need "töölised" Tallinna kohalike meeleavaldajate hõredaid ridu tihendama. Sealjuures aga unustati, et Eestis räägitakse eesti keelt ja nii rõkkas Tallinna tänavail uljalt venekeelne laul.

Tallinnas oli Vabaduse väljakule kogunenud veidi üle paari tuhande inimese. Suure osa kohalolijaist moodustasid uudishimulikud möödaminejad. Väljak ise oli nõukogude soomusmasinatest ümber piiratud. Tanke väljakul ei olnud, need seisid väljakule suubuvatel tänavatel. Linna kohal tiirutasid vene lennukid ja tänavatel patrullisid soomusautod. Roosikrantsi tänava alguses seisis risti suur veoauto, mis blokeeris liikluse.

Jaani kiriku juures, tookordse kino "Gloria" vastas seisis veoauto, mille kastis olid kihutuskõnelejad. Ümber auto patrullisid Punaarmee relvastatud sõdurid. Kaarli puiestee otsas olnud haljasalal oli koha sisse võtnud umbes rood punaväelasi. Kõnelejad autokastis, kelleks olid kaks eestlast, kes seni polnud töölililiikumises tuntud ja kaks punaväe ohvitseri, nõudsid tööd ja leiba, vangide vabastamist ning valitsuse vahetamist N. Liidule sõbraliku valitsuse vastu.

Kui vihased kõned olid peetud, hakkas demonstrantide kolonn, mille eesotsas olid selle organiseerinud ninamehed, kes käitusid juba üsnagi peremehelikult, mööda Harju tänavat Pika tänava poole liikuma. Vene saatkonna hoone ees rebisid riigipöörajad demonstratiivselt puruks eesti sini-must-valge lipu. Saatkonna rõdul tervitasid demonstrante eesti tolleaegsed tippkommunistid Johannes Lauristin, Karl Säre, Neeme Ruus ja mitmed teised eesotsas riigipöörde peadirigendi A.Þdanoviga. Edasi liikus meeleavaldajate kolonn Internatsionaali lauldes Mere puiesteele ja sealt mööda Narva maanteed Kadriorgu presidendi lossi ette.

Kadrioru lossi juures oli palju relvastatud punaväelasi. Demonstrandid hakkasid karjudes presidenti välja kutsuma. Konstantin Päts tuli lossi rõdule ja tahtis pöörduda sõnavõtuga meeleavaldajate poole, kuid ta sai ainult öelda:

"Nelikümmend aastat olen ma rahva kasuks töötanud, ega ole kunagi teinud vahet kapitalisti ja töölise vahel...
Rohkem ei lastud tal rääkida ja demonstrandid hakkasid presidendi aadressil rõvedusi karjuma, ilmselt nautides võimalust riigijuhti avalikult sõimata.

See oli valus vaatepilt, kus auväärne ja vana riigimees pidi kaitsetult ära kuulama märatsejate sõimu, püüdes neid tagajärjetult vaigistada. Lõpuks lõi president väsinult käega, vajus kühmu ja ütles: "Mina olen Eesti riigi üles ehitanud mitte millestki ja mina võin ta ka lõhkuda." Need nördimusega öeldud sõnad jäid presidendi viimaseks avalikuks esinemiseks.

Siitpeale arenesid sündmused ettearvamatus suunas. Meeleavaldajaist moodustati punaväelaste eestvedamisel salgad, millist igaühele anti julgestuseks kaasa üks soomusauto. Need ründasid politsei prefektuuri ja jaoskondi, keskvanglat, siseministeeriumi, parlamendi hoonet ja teisi riiklikke asutusi. Tänavapolitseinikelt võeti käest relvad. Punaväe ajutises staabis jagati hommikul rongiga saabunud venelastele püsse ja laskemoona.

Ühe tunni jooksul muudeti linn korralageduse pesaks, kus paukusid püssid, klirisesis purunevad aknaklaasid ja ragisesid sissemurtavad uksed. Siseministeeriumi hoones vahistati kõik valvekorra ametnikud ja purustati mööbel. Sama tehti ka poliitilise politsei hoones. Samas jätsid aga märatsejad puutumata kõik ruumides olnud dokumendid ja aktid, mis näitab seda, et löökrühmlased olid eelseisva ülesande jaoks GPU poolt põhjalikult instrueeritud.

Kella kuue paiku jõudis meeleavaldajate kolonn Toompeale, kus Pika Hermani torni heisati punane lipp. Seejärel mindi soomusauto toetusel keskvangla juurde, kus nõuti poliitvangide vabastamist. Kuna sel ajal Eestis poliitvange peaaegu polnudki, siis vabastati umbropsu kõik kriminaalvangid, kes olid taibanud vabastajaid elaguhüüetega ja Internatsionaali laulmisega vastu võtta. Vabastatute hulgas olid ka Nikolai Trankmann, kes oli venelastele maha müünud Narva piirikindlustuse plaanid, ja Saaremaa kommunist Meri. 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse eest vangi mõistetud kommunistid oli Pätsi valitsus juba varem amnesteerinud. Kommunistide arreteerimise kohta liikus rahva hulgas must huumor: president Päts olevat eesti kommuniste hästi kaitsnud, pannes nad Eestis istuma. Venemaal oleks Stalin nad kohe seina äärde pannud, nagu seda tehti eesti tuntud kommunistide Anvelti, Pöögelmanni, Tammeltau, Korgi ja teistega.

Tuleb märkida, et rünnakud asutuste hoonetele toimus ilma verevalamiseta, kuna antud tingimustes, kus linn oli punavägede poolt täielikult hõivatud, osutunuks relvastatud vastupanu mõttetuks. Küll aga toimus tulevahetus ühe algkooli hoone juures, kuhu olid majutatud peale Sõjakooli hõivamist punavägede poolt sõjakooli kursandid. Seal kestis tulevahetus ligi kolm tundi.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 3. 01. 2006. 02:37

Time: 0.0480580 s.