Baaside leping ja tegelikkus
Kool.ee-haridusportaal :: Baaside leping ja tegelikkus Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeBaaside leping ja tegelikkus,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen
Juba vastastikuse abistamise pakti ja baaside lepingu ettevalmistamise käigus sai Eestile selgeks, et N. Liit ei kavatsegi selle lepingu tingimusi täita. Kui Eestile tähendasid tema poolt lepinguga antud nõusolekud maksimumi, siis Moskva tõlgendas lepingute sätteid nii, nagu annaksid need talle õiguse vaid teatud suuna või arengu alguseks. Samasugust joont jätkas N. Liit rahvusvaheliste lepete sõlmimisel ka hiljem, kasutades maksimaalselt ära temale lepetes antud vabadust, tõlgendades neis toodud sätteid temale meelepärases kontekstis ning võttes endale üha uusi ja uusi vabadusi. Sama joont jätkab ka praegune Venemaa, kes ei taha tunnustada Tartu rahu, kuna see pole talle meelepärane.
1939. aastal sõlmitud abistamisleping andis N. Liidule nii enda kui ka Eesti julgestamiseks vaid ajutise kestvusega hädavajalikud sõjakaitselised õigused. Eesti suveräänsust, meie ühiskondlik-riiklikku ja majanduslikku struktuuri leping ei riivanud. Need ei andnud N. Liidule mingeid õigusi meie riigi siseellu sekkumiseks. Sõnades püüdis Moskva seda igal võimalikul juhul ka rõhutada ja kinnitas oma austust meie iseseisvuse vastu ning tahet säilitada Balti riikide status quo.
25. oktoobril anti välja N. Liidu kaitserahvakomissari salajane käskkiri nr. 0162, millega kohustati kõiki Eestis paiknevates sõjaväebaasides olevaid Nõukogude sõjaväelasi "täpselt ja ausameelselt" täitma vastastikuse abistamise pakti iga punkti ja mitte sekkuma Eesti Vabariigi siseasjadesse.
Tähelepanu väärib väliskomissar V. Molotovi kõne 31. oktoobril 1939 N. Liidu Ülemnõukogus, kus ta eriti rõhutab sõlmitud lepingu täpse täitmise vajadust ja nimetab kõik jutud Balti riikide peatsest okupeerimisest pahatahtlikuks lobaks.
Eestis olevad sõjaväeüksuste esindajad käitusid esialgu küllaltki korrektselt. Esines juhuseid, kus N. Liidu Tallinna saatkond andis meie politseile välja mõned üliaktiivsed kodukommunistid, kes olid püüdnud luua lubamatuid kontakte Vene saatkonna töötajatega. Tollal oli sellisel hoiakul positiivne efekt.
Kaarel Eenpalu
Pärast baaside lepingu sõlmimist lahkus ametist senine peaminister Kaarel Eenpalu ja 12. oktoobril astus ametisse uus Eesti Vabariigi valitsus eesotsas professor Jüri Uluotsaga.
Nii valitsusliikmete kui ka poliitikute käitumist ja suhtumist N. Liidu baaside tulekusse suunas veendumus, et jõuga peale sunnitud lepingut polnud võimalik muuta. Mitmed juhtivad riigitegelased (A. Piip, J. Uluots, J. Laidoner jt.) avaldasid oma sõnavõttudes mõtet, et Euroopat tabanud sõjas teenib N. Liiduga sõlmitud abistamispakt kindlalt Eesti huve ja säästab meid sõjapurustustest. Rõhutati, et ühe riigi sõjaliste baaside ja tugipunktide rajamist teise riigi territooriumile on ajaloos esinenud ka varem ja oma territooriumi selleks loovutanud riik ei ole sellega oma suveräänsust kaotanud. Nii olevat ka Eesti endiselt iseseisev ja neutraalne riik, kes jätkab sõbralikke suhteid nii Saksamaa kui ka teiste Läänemere-äärsete maadega.
Eesti rahvale aga tundusid baaside leping ja sellele järgnenud Nõukogude okupatsioon alandava alistumisena ja seda eriti Soome Talvesõja kangelaslikkuse taustal.
N. Liidu valitsuse kutsel külastas Eesti Sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner 7. detsembril Moskvat. Seal kinnitas Stalin taas Balti riikide puutumatust. Eesti delegatsioonile näidati Moskva vaatamisväärsusi ja mitmeid tehaseid. Saabunud tagasi Tallinna, esines kindral J. Laidoner raadios, kus ta rääkis Eesti delegatsiooni reisist Moskvasse ja kohtumisest Staliniga. Oma sõnavõtus rõhutas kindral abistamispakti tähtsust Eesti riigile Euroopat tabanud keerulisel ja raskel ajal. Ta vihjas ka mõnedele ringkondadele välismaal, kes meeleldi oleksid näinud sõjategevuse puhkemist Läänemere idakaldal ja kes ei kiitnud Eesti ning N. Liidu lähenemist ning sõbralikku läbisaamist heaks. Ta ütles:
"Ma võin kinnitada, et minu külaskäik Moskvasse andis mulle tõendusi, kui õieti toimis Eesti Valitsus abistamispakti sõlmimisega. Meie kõrvaldasime sellega sõjalise kokkupõrke ohu oma idanaabriga ja võime elada rahus..."
Sündmuste edasine käik näitas aga veenvalt, et sõjavägede juhataja arvamus oli sügavalt ekslik. Tehes head nägu, jätkas meie idanaaber oma salakavala poliitika elluviimist. Esialgu väljendus see küll vaid tema provokatsioonilises tegevuses.
10. detsembril lasksid N. Liidu merejõud Hiiumaa kohal põhja Eesti auriku "Kassari", tulistades hukkuvalt laevalt päästepaatidesse pääsenud meremehi kuulipildujatest.
23. detsembril sõitis Eesti sõjaline komisjon Moskvasse meile abistamislepingu alusel lubatud relvi ostma. Seal lubati küll lahkesti, et meie delegatsiooni poolt välja valitud relvad saadetakse otsekohe Eesti poole teele, kuid tegelikult viivitati nende saatmisega ja need ei jõudnud kunagi pärale.
Samal ajal püüdis Eesti pool, et idanaabriga abistamispakti sätete eiramise pärast mitte tülli minna, lepingut väga tähelepanelikult jälgida ja täita.
Kuid juba siis heitsid mõned ringkonnad Eesti valitsusele ette liigset truualamlikkust Moskvale. Tegelikult soovis valitsus ära hoida halvimat. Olles üles kasvanud ja hariduse saanud vene tsaaririigi ajal, uskusid tollased riigijuhid naiivselt, et ka stalinismi ajal on venelastega võimalik kokku leppida.
1939. aasta september on ka hiljem olnud paljude poliitikute huviobjektiks, kus tollaseid sündmusi on püütud omakasupüüdlikel eesmärkidel ära kasutada. Sageli on seda tehtud küündimatult ning diletantlikult, asjasse süvenemata. Ka pole senini leitud vastust küsimustele:
Eesti riigi juhtkonna kergeusklikkust ja naiivsust meie suure idanaabri lubaduste ja käitumise suhtes tõestas veenvalt saabuv 1940. aasta.
 | |
| |
|
