Moskva ultimatiivsel survel oli Eesti sunnitud N. Liiduga vastastikuse abistamise lepingu alla kirjutama. 27. septembril 1939 saabus Eesti delegatsioon koosseisus: Riigikogu esimees J. Uluots, välisminister K. Selter, saadik A. Rei ja Riigikogu liige A. Piip Moskvasse. Kremlis teatas Molotov, et N. Liidu valitsusele on teatavaks saanud halb uudis - nimelt olevat Narva lahe piirkonnast lasknud tundmata allveelaev, milleks oletatavasti olevat Tallinnast põgenenud Poola allvelaev "Orzel", põhja nende aurik Metallist (tegelikult nähti aurikut ka veel peale sõda). Samuti olla Luuga lahes nähtud kahe allveelaeva periskoope. Need faktid olevat nii oluliselt muutnud üldpilti, et N. Liit ei saavat enam piirduda ettepanekutega, mis nad olid Eesti valitsusele esitanud. Ja et täiendava ettepanekuna nõuavad nad, et Eesti annaks N. Liidule nõusoleku pidada Euroopas käimas oleva sõja kestel Eesti mitmes paigas kuni 35 tuhat meest jala-, ratsa- ja lennuväge selleks, et tõkestada Eesti ja N. Liidu kiskumist sõtta, ning kaitsta Eesti sisemist korda.

Selle peale teatas Eesti delegatsioon, et selline N. Liidu ettepanek on vastuvõetamatu ja selles osutatud vahend tähendab nii vormilt kui sisult N. Liidu sõjalist okuptasiooni Eestis, millega Eesti valitsus ega rahvas ei saa milgil juhul nõustuda.

Kuid järgnenud läbirääkimistel oli eesti delegatsioon sunnitud Stalini ja Molotovi ähvardustest tingituna nõustuma Kremli poolt pakutud lepingu tekstiga ja 28. septembril kirjutasid pooled lepingule alla. Juriidiliselt tugines leping nii kirjas kui vaimus küll Tartu rahulepingule, kuid tegelikkuses oli see halvasti maskeeritud kate Eesti okupeerimiseks. Ja juba üsna pea asus N. Liit MRP salaprotokollidega kavandatut realiseerima.

Lepingu järgi võis N. Liit pidada Eestisse loodavates baasides kuni 25000 meest. Sisuliselt ei piiranud leping Eesti suveräänsust ja riiklikke ning majanduslikke õigusi. See ei andnud N. Liidule ka mingeid õigusi Eesti riigi siseellu sekkumiseks.

Vastastikuse abistamise lepingu realiseerimiseks saabus 6. oktoobril Tallinna N. Liidu sõjaväedelegatsioon eesotsas armeekomandöri Meretskoviga. Nendega tuli kaasa suur hulk sõjaerialade spetsialiste-ohvitsere. Eesti valitsus oli läbirääkimiste komisjoni esimeheks määranud kindral N. Reeki, abiesimeheks kolonel R. Maasingu ning liikmeteks kolonel Tombergi, kolonel Saartseni, kapten-leitnant Sandpaki ja direktor Aviku. Välisministeeriumi esindas minister A. Varma.

Läbirääkimised N. Liidu sõjaliste baaside asukoha ja neisse toodava väekontingenti kohta algasid 2. oktoobril 1939. Kohe esitas Nõukogude pool oma väeüksuste paigutamiseks Eestisse järgmised nõudmised:

paigutada Eesti saartele ja Paldiskisse rajatavate baaside kaitseks ning Haapsalu piirkonda üks motoriseeritud jalaväediviis;

paigutada Paide ümbrusse üks tankibrigaad;

paigutada Valka üks ratsaväebrigaad koos selle juurde kuuluva mehhaniseeritud polguga;

paigutada Paldiski, Haapsalu ja Türi piirkonda neli lennuväerügementi.

Merebaaside suhtes esitas N. Liidu delegatsioon Eestile järgmised nõudmised:

paigutada esimese klassi merebaas Paldiskisse;

paigutada vähemalt kolm merebaasi Saare- ja Hiiumaale;

rajada ajutine merebaas Tallinna ja Rohukülla.

Need nõudmised ületasid tunduvalt Moskvas alla kirjutatud vastastikuse abistamise lepingus toodud tingimusi. Nõudmiste rahuldamine tähendanuks sisuliselt Eesti okupeerimist. Läbirääkimiste esimestel päevadel pooled kokkuleppele ei jõudnud. Vastuseks vene poole nõudmistele nõudis Eesti komisjon abistamislepinguga määratletud piiridesse jäämist. Selle peale teatas Meretskov Moskvasse, et Eesti venitab kokkuleppega sihilikult. Lõpuks oli Eesti sunnitud Nõukogude delegatsiooni survel aktsepteerima pealesunnitud nõudmisi ja kirjutas 10. oktoobril 1939 kokkuleppele alla. Lepingule keeldus alla kirjutama kolonel R. Maasing, kes ei võtnud läbirääkimiste viimastel päevadel komisjoni tööst osa, põhjendades kõrvalejäämist N. Liidu delegatsiooni räige käitumisega.

N. Liidu ja Eesti vaheliste läbirääkimiste ajal kasvas pinge päev-päevalt ja lähenes haripunktile 27. septembril. Sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner andis käsu alarmeerida kõik staabid ja nende juhtiv personal kogu vabariigis. Kõik väeosade juhid ja staabipersonalid pidid olema alaliselt kohal ja valmis kattekava ülesannete, mobilisatsiooni ja muude korralduste koheseks täitmiseks. 27. septembril oli meie riigikaitse täielikult tegutsemisvalmis, ning ootel, mis tuleb - kas sõda või alistumine.

27. septembril 1939 avaldas Eesti Sõjavägede Ülemjuhataja Vabariigi sõjavägedele Operatiivkäsu Nr. 1, milles oli öeldud järgmist:

"Vabariigi sõdurid, allohvitserid ja ohvitserid!

Praegu peab Vabariigi Valitsus N. Liiduga läbirääkimisi baaside ja vastastikuse abistamise bakti sõlmimise asjus. Meie oleme nõus N. Liidu nõudmistele vastu tulema niivõrd, kuivõrd need ei puuduta Eesti Vabariigi iseseisvust ega sega meie siseasjadesse. Kui nüüd kokkulepet ei saavutata, siis teadke, et meie oleme teinud kõik mis võimalik, et vältida relvastatud konflikti.

Kui nüüd puhkeb sõda, siis meie haarame relvad, et kaitsta Eesti iseseisvust ja eestlaste vabadust. Meie võitleme siis samas vaimus, nagu tegime seda Vabadussõja päevil. See sõda saab olema väga raske ja meil tuleb võidelda mitmekordselt ülekaalus olevate vaenlase jõududega. Kuid ega ka Vabadussõjas olnud kerge. Ka seal võitlesime mitmekordselt ülekaalus oleva vaenlasega ja meie võitsime.

Selles sõjas saab vaenlane püüdma tekitada meie keskel lahkhelisid, et meid lahutada. Aga meie hoiame kokku ja koondume oma juhtide ümber. Üksmeel teeb meid tugevaks. Kui katkeb side, siis on kõik kohustatud tegutsema iseseisvalt üldülesande kohaselt."

N.Liidule sõjaväebaaside lubamisega Eestisse otsustati sisuliselt Eesti Vabariigi edasine saatus. Raske otsuse võtsid Eesti Vabariigi sünni ja iseseisvuse eest võidelnud president K. Päts, sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner ja valitsuse liikmed ning kõrgemad sõjaväelased vastu teadmises ja usus, et relvastatud vastupanu toonuks meie rahvale kaasa veelgi suurema õnnetuse.

Läbirääkimised N. Liidu sõjaliste baaside kohta polnud veel lõppenud, kui saabus uus üllatus: Hitler kutsus oma korraldusega Saksamaale Eestis elanud baltisakslased. Palju oli neid, kes nägid selles N. Liidu poolt Eestile saabuvat ohu. Selgemini kajastusid sellised arvamused valitsusringkondades, aga ka ajakirjanduses. Eriti mainiti seda välispressis, mis aga sõjaolude tõttu oli Eestis raskesti kättesaadav. 10. oktoobril kirjutas ajaleht "Neue Züricher Zeitung":

"Ei ole raske mõista, et sakslaste silmapaistvalt kiire lahkumine on seotud hädaohuga ääreriikidele, et nad võidakse liita Venemaaga".

Päev hiljem ilmunud "Times" kirjutas:

"Poola hävitamine ja Saksamaa eemaletõmbumine Baltikumist jättis Baltimaad nõukogude meelevalla alla. Nõukogude valitsus asus viivitamatult oma ambitsioonide realiseerimisele, missugune iseloom ilmnes Inglise-Nõukogude läbirääkimiste ajal Moskvas. Neid tuleb tõlgendada kui katseid takistada tulevast võimalikku kallaletungijat, kelleks ilmselt võib olla ainult Saksamaa. Ometi võib Venemaa kujutleda võimaliku agressorina ka Suur-Britanniat liidus Skandinaaviaga..."

10.oktoobri Rootsi ajaleht "Svenska Dagbladet" kirjutas oma juhtkirjas:

"...Saksamaa peab nüüd olema jõudnud selle pessimistliku veendumiseni, et Nõukogud on end Baltikumis kavatsenud sisse seada piiramatuks ajaks. Muidu poleks seletatavad need kuulmatud ja kaugeleulatuvad sammud kõigi sakslaste evakueerimiseks Eestist ja Lätist. Sellega likvideeritakse 700-aastane traditsioon - Mõõgavendade ordust kuni baltlase dr. Rosenbergi natsistliku propagandani, mis nägi Baltikumi ette ühe osana Saksa eluruumis."

Järgnevaid Eestit ja teisi Balti riike ähvardavaid sündmusi nägi üsnagi täpselt ette Inglise konsul Tallinnas W. H. Gallienne, kes 9.oktoobril 1939 oma ettekandes Inglise välisministeeriumile teatas:

"Informeeritud ringkondade arvates võtab järgnev sündmuste käik ühe järgmistest suundadest:

1. Samal ajal, kui Punaarmee okupeerib strateegilisi punkte Eestis, kasutatakse ära mõni intsident või provotseeritakse see ja Punaarmee vallutab otsekohe Eesti;

2. Kohalikele kommunistidele antakse juhtnööre tõsiste rahutuste alustamiseks ja segaduste tekitamiseks;

3. Eesti valitsus vahetub ja uus valitsus otsustab paluda, et Eesti liidetakse N. Liiduga;"

Samal ajal telegrafeeris NSV Liidu suursaadik Londonist Moskvasse:

"Churchill lähtub seisukohast, mida ta kaitses ka varem, et tänapäeval ei põrku Inglismaa ja NSV Liidu huvid kusagil kokku. Samuti pole Inglismaal alust vastu vaielda NSV Liidu tegevusele Baltikumis. Muidugi võivad mõned sentimentaalsed liberaalid ja leiboristid valada pisaraid seoses "Vene protektoraadiga" Eesti ja Läti üle, kuid sellesse ei saa suhtuda tõsiselt. Churchill mõistab suurepäraselt, et NSV Liit peab olema Balti mere idakalda peremeheks."

Järelikult aimas Inglismaa juba ette Balti riikide okupeerimist N. Liidu poolt ja pidas seda õigustatuks.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 3. 01. 2006. 02:11