Saksa-Poola sõja puhkedes oli Poolal kokku 5 allveelaeva. Saksa armee hävitavate löökide tõttu oli Poola sõjalaevastik oma baasidest ära lõigatud ja jälitatuna sakslaste poolt otsisid need varju välisriikide sadamates. Nii saabus Rootsi kolm Poola allvelaeva ja üks õppelaev, mis Stokholmi lähedal Vaxholmis rootslaste poolt interneeriti. 1945. aasta sügisel anti laevad Poolale tagasi.

Poola allvelaev "Orzel" saabus 13. septembri õhtul Tallinna sadamasse komandöri haigestumise ja laevamasina rikke parandamise ettekäändel. Tegelikult polnud laevamasinal mingit riket ja poolakad vaid teesklesid avariid. Eesti võimud interneerisid laeva ja sellele pandi meie allohvitser ja madrus valvesse. Laevalt võeti maha relvastus, merekaardid ja navigeerimisseadmed, kuid sellel olnud torpeedod jäid maha monteerimata. Ka jäeti Eesti Merejõudude juhtkonna poolt täitmata käsk - allveelaevast kütteõli välja pumbata. Meeskond jäi täies koosseisus laevale, kuigi vastavalt Ülemjuhataja korraldusele tulnuks laev desarmeerida ja meeskond paigutada Männiku kasarmutesse. Hiljem selgus, et 16. juulil oli allveelaeva meeskond palunud luba saunas käia ja seejärel veel viimane öö laevas ööbida.

17. novembri varahommikul sai teatavaks, et N. Liit on tunginud kallale Poolale. Kuna nii Poola kui Inglise saatkonnal oli "Orzeli" meeskonnaga ühendus, võib arvata, et ka soovitus põgeneda Inglismaale tuli sealt. Samal ööl vangistasid poolakad Orzelil olnud eesti valvemeeskonna ja kuna allveelaev seisis kai ääres nii, et võis ilma manööverdamata sõjasadama Paljassaare-poolsest väravast välja sõita, põgenes. Merekindlusest avati küll alul pealvee sõitnud allveelaeva pihta tuli, kuid juba esimeste laskude järel laev sukeldus. Allveelaevale jäänud eesti valvesõdurid saadeti hiljem kummipaadiga Gotlandis maale.

"Orzeli" põgenemine 1939. aasta septembris oli Eestile väga ebameeldiv sündmus. See põhjustas üldist kibestumist ja etteheiteid interneerimise eest vastutavatele võimudele. Allveelaeva põgenemise asjus korraldati juurdlus ja süüdi leiti olevat Merejõudude juhataja mereväekapten V. Mere ja Merejõudude staabiülem mereväekapten R. Linnuste, kes mõlemad tagandati ametist ja vabastati sõjaväetee- nistusest.

Selles loos heideti Eestile ette seda, et meie mereväe juhtkond uskus liialt Poola ohvitseride ausõna ega rakendanud otsekohe allveelaeva põgenemist takistavaid abinõusid. Seda fakti kasutas N. Liidu juhtkond hiljem Eesti žantaseerimiseks.

Kui aga vaadata seda juhtumit hilisemate sündmuste - N. Liidu baaside rajamise ja Eesti okupeerimise taustal, siis selgub, et Poola allveelaeva põgenemine säästis meid hiljem tekkida võinud ebameeldivustest. Juba nädalapäevad hiljem seisnuks Eesti valitsus küsimuse ees - kas laseme "Orzelil" põgeneda, või anname selle üle Poola vaenlasele N. Liidule. Kui allvelaev oleks sattunud venelaste kätte, oleksid Poola ja lääneriigid süüdistanud Eestit laeva andmises N.Liidule.

Lahendamata on aga küsimus - kust sai "Orzeli" meeskond põgenemiseks vajalikud merekaardid, kuna kõik kaardid toodi Eesti Merevalitsuse poolt laevast ära. On arvatud, et need toimetas sinna Poola saatkonna juures olnud Poola sõjaväe esindaja, kes mitmel korral allveelaeva külastas .

Mis sai "Orzelist" edasi? Peale paarinädalalist viibimist Läänemerel riskeeris laeva juhtkond läbida sakslaste poolt mineeritud ja valvatud Öresundi väina ja jõudis õnnelikult Inglismaale. Seal tegutses ta koos Inglise mereväega. Lasknud põhja ühe saksa kaubalaeva, uputati "Orzel" ["kotkas"] hiljem sakslaste poolt.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 3. 01. 2006. 02:02