Kool.ee-haridusportaal :: Iseseisvus on ohus Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeIseseisvus on ohus,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

“Pilved on tõusmas Euroopa riikide kohale ja N. Vene on mures Balti riikide saatuse pärast. Ainuke tee Balti riikidel oma julgeoleku kindlustamiseks on sõjaline liit Nõukogude Venega.”

Kindral Joh. Laidoner

Ka kindral Laidoner aimas ette tulevikumuresid. Juba siis oli kogu tema mõte ja tegevus suunatud ühise sõjalis-poliitilise rinde loomisele Soomest kuni Poolani. Laidoner uskus, et Eesti julgeolek oleneb sellest, kas läheb korda luua Saksamaa ja N. Vene vahel asuvatel riikide ühist rinnet. Sinna oleksid pidanud kuuluma Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola.See liit ei pidanud olema vaenus ei Lääne ega Idaga. Samal ajal eelistas Laidoner sõprust Läänega.

1936. aasta suvel normaliseerusid vahekorrad Eesti Sõjavägede staabi ja Saksa kindralstaabi vahel ja 16. novembrilsai kindral N. Reek kutse külastada koos kolonel R. Maasinguga Berliini.Kolonel Maasing on selle külaskäigu kohta kirjutanud:

“Meile jäi mulje, et tol ajal Saksa kindralstaap oli sõjavastane ja tundis muret, et rahvussotsialistlik partei ja selle juht Hitler tõukavad Saksamaa sõtta. Saksa tolleaegses kõrgemas väejuhatuses tundus isegi vaenu partei välispoliitika vastu. Meile ei tehtud külaskäigu kestel mitte ühtegi sellist ebameeldivat ettepanekut nagu seda tehti Moskvas.”

Sellele külaskäigule järgnes terve rida staabiülema kindral Reek’i ja tema abide külaskäike Soome, Lätti, Leedusse ja Poolasse. 1939. aasta jaanuariskülastas kindral Laidoner Soomet, kus tal oli mõttevahetus marssal Mannerheimi ja teiste kõrgemate väejuhtidega.Sama aasta aprillis külastas Laidoner Poolat, kus ta kohtus kõigi tolleaegsete kõrgemate Poola väejuhtidega.

Neil külaskäikudel tegi Laidoner kõikjal ettepaneku ühise rinde loomiseks. Kahjuks ei leidnud need ettepanekud toetust. Eriti olid selle vastu Soome ja Poola. Tolleaegne ametlik Soome ei pidanud kuidagi võimalikuks end sõjaliselt siduda Balti riikide ja Poolaga. Soomlased teatasid meile otse, et nemad kuuluvad Skandinaavia riikide hulka ja see blokk ei või end siduda Eesti ja teiste Balti riikidega, sest see tooks Soomele ebameeldivusi ning halveneksid suhted Skandinaavia ja Nõukogude Venega. Tolleaegne Soome oli seisukohal, et Eesti asub “tõmbetuules”, Soome aga “tuulevarjus”.

28. augustil kutsus sõjavägede ülemjuhataja kindral Joh. Laidoner kokku oma lähimad abilised ja andis korralduse, et meie idapiiri alad võetakse tugevdatud järelvalve alla.

30. augustil tulid kindlad teated, et Leningradi sõjaväeringkonnas on toimunud mobilisatsioon ja Kingiseppa saabuvad rongid vägede ja sõjavarustusega. Sama toimub ka Pihkva rajoonis.

1. septembril tungis Saksamaa sõda kuulutamata kallale Poolale. Inglismaa ja Prantsusmaa kuulutasid Saksamaale sõja.

Otsekohe kutsus Eesti Sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner kokku oma lähimad kaastöölised ja tegi kõik vajalikud korraldused üldmobilisatsiooni läbiviimiseks, kui selleks tuleb vastav käsk presidendilt, kuna sõjavägede ülemjuhatajal ei olnud õigust mobilisatsiooni välja kuulutada.

President K. Päts kaalus mobilisatsiooni läbiviimist koos sõjavägede ülemjuhataja, Vabariigi Valitsuse ning Riigikogu esindajatega. Ühisel arutlusel tuldi järgmistele järeldustele et:

• Eesti riigi asend, tema väiksus ja demokraatlik riigikord ei võimalda enam läbi viia salajast üldmobilisatsiooni;
• N.Liit võib üldmobilisatsiooni väljakuulutamist tõlgendada tema vastu suunatud aktiks, mis võib saada ajendiks meile sõjaliseks kallaletungiks.

Ka meie naabrid Soome ja Läti teatasid samal ajal, etnemad ei toeta üldmobilisatsiooni läbiviimist, kuna see võib põhjustada ebastabiilsust suhetes N. Liiduga.

Septembri teisel poolel muutus Balti riikide sõjapoliitiline olukord ootamatult halvaks. Saksa relvajõud olid kiiresti hävitanud Poola vastupanu. 17. septembril tungis ligi miljoniline N.Liidu armee väga suurte motoriseeritud soomusüksustega Ida-Poolasse ja okupeeris selle. Koos sakslastega hävitati kolme nädalaga ligi 3-miljoniline Poola armee.

Kuid Nõukogude Liidule Inglismaa ja Prantsusmaa sõda ei kuulutanud.

Pärast Poola vallutamist kinnitas N. Liit, et sündmused Poolas ei mõjuta mingil moel tema hoiakut teiste naaberriikide suhtes. Tegelikkuses aga murdis N. Liit seda lubadust juba mõne päeva möödudes, alustades agressiivset tegevust Eesti ja teiste Balti riikide vastu. Eesti neutraalvetesse sisenesid Punaarmee sõjalaevad, käitudes seal ülimalt demonstratiivselt. Samal ajal tungisid Eesti õhuruumi Nõukogude lennukid, tehes massilisi ülelende eesti linnade ja asulate kohal.

Poola häving isoleeris Balti riigid mandri kaudu muust maailmast. Ühendus läänega jai ainult vaid Skandinaavia kaudu. Samal ajal koondas N. Liit alates Läänemerest kuni Musta mereni oma läänepiirile tohutud väeüksused, valmistudes kallaletungiks oma naabritele. Vilno rajooni koondati suurearvuline soomusarmee, mis ähvardas Balti riike Vilno-Kaunase-Riia-Valga suunas lõunast.