et et

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Leping Saksamaaga

Kool.ee-haridusportaal :: Leping Saksamaaga Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeLeping Saksamaaga,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Mittekallaletungi leping Saksamaaga

Maailma üldsus oli Saksamaa tembeldanud agressoriks ja üldine arvamus oli, et sõja puhkemine on möödapääsematu. Samal ajal süüdistas ajaleht Pravda ja teised N. Liidu ajalehed Eestit ja Lätit selles, et nende riikide hoiak ei olevat küllaldlaselt selge ja eitav Saksamaa agressiivsete kavatsuste suhtes. Tundes vene kommuniste, tekitasid need N. Liidu ajalehtede ähvardavad kirjutised Eesti Välisminis- teeriumis pingeid. Neis ähvardustes kumas pigem läbi N. Liidu enda kavatsus, panna toime agressioon Balti riikide suhtes, kus Saksamaa süüdistamine oli vaid pinnase loomine omaenda kavatsuste õigustamiseks.

1939. a. maikuu lõpul teatas Eesti saadik Tofer Berliinist, et Saksa välisminister Ribbentrop oli teda enda juurde palunud ja teinud ettepaneku, sõlmida Eesti ja Saksamaa vahel mittekallaletungi leping. Selle põhjuseks oli Ameerika presidendi Roosevelti kõne, milles viimane oli süüdistanud Saksamaad agressiivsetes kavatsustes. Selle peale reageeris Saksamaa ja teatas, et soovib sõlmida kõigi riikidega, kaasa arvatud Eesti, mittekallaletungi lepingud.

Eesti Välisministeeriumi arvates oli sellise lepingu sõlmimine Saksamaaga teretulnud, kuna see aidanuks pareerida N. Liidu süüdistusi Eesti vastu. Samal ajal, jättes 1939. aastal Euroopas valitsenud poliitilises õhkkonnas kõrvale hinnangu lepingu reaalse väärtuse kohta, ei saanud Saksa valitsuse poolt pakutud lepinguga antud lubadus - Eestile mitte kallale tungida, meile mitte kuidagi kahjulik olla. Lepingu sõlmimise poolt olid nii president, valitsus kui parlamendi rõhuv enamus.

Samal ajal avaldas president Konstantin Päts soovi, et tehtaks kõik selleks, et opositsioon selles välispoliitilises küsimuses läheks koos enamusega parlamendis. Eriti kannatlik ja ettevaatlik oli president opositsiooni juhi ja oma alalise rivaali Jaan Tõnissoni suhtes, paludes välisminister Selterit hankida Tõnissonilt lepingu sõlmimiseks eelnevalt tema nõusolek.

Kuid juba esimesel väliskomisjoni koosolekul ilmnes, et opositsiooni liikmed olid otsustanud lepingu sõlmimise, kui mitte nurja ajada, mida nad ei suutnud, siis vähemalt selle ümber oma vaateid Eesti välispoliitilistest huvidest täie jõuga esile tuua. Nende arvates oli Saksamaaga sõlmitav leping Eestile kahjulik.

Arutelu lepingu üle opositsiooniga kestis viis nädalat. Kuid kõik see vaev oli asjatu. Opositsioon oli lepingu sõlmimise vastu. Tõnsissoni viimane nõuanne valitsusele oli:

"Kui te surve all olles ei leia võimalusi ettepaneku tagasilükkamiseks, siis venitage, venitage nii palju kui saate! Selle lepingu sõlmimine võib saada Eestile saatuslikuks..."

Eriti tugevaks muutus opositsiooni vastuseis juulikuu lõpul, kui välisminister Selter allakirjutatud lepinguga Berliinist tagsi tuli ja see parlamendi mõlemasse kotta kinnitamisele läks. Tõnissoni üheks toetajaks oli majanduskoja esimees Joakim Puhk, kes kuulus riiginõukogu koosseisu. Viimane ei olnud Tõnissoni parteikaaslane, vaid sotsiaaldemokraat. Lepingu ratifitseerimisel pidasid Tõnisson ja Puhk ühe ja samasisulise kõne - esimene riigivolikogus, teine riiginõukogus. Mõlemad väitsid, et Eesti on otseselt ohustatud Saksamaa poolt tema agressiivsete kavatsuste tõttu ja et ainus võimalus selle ohu pareerimiseks oleks pöördumine N. Liidu poole palvega - saata Eestisse üks miljon punaväelast, mis alluksid siin kindral Johan Laidonerile... See ettepanek ei leidnud mõlemas kojas toetust.

Augusti alul sõitis Tõnisson Soome. Sealt naastes külastas ta president Pätsi Kadrioru lossis, kus ta teatas, et kohtus Soomes Hella Vuolijoe korteris N. Liidu Helsingi saatkonna töötajatega, kellele ta tegi teatavaks, et eesti rahva sooviks on, et punaarmee kaitseks Eestit Saksamaa vallutamiskatse korral ja et seda soovib eesti rahva rõhuv enamus.

Kohe pärast Tõnissoni lahkumist kutsus president Päts enda juurde peaministri Eenpalu ning välisministri Selteri ja palus Eenpalul kõik see, mida Tõnisson oli talle rääkinud, protokollida. Kuid Pätsi soov oli, et see avalikkuse ees saladuses hoitakse.

Nüüd, tagantjärel, võib aga kindlalt väita, et tegelikult ei olnud Eesti-Saksa mittekallaletungi lepingul Eesti edasise saatuse suhtes küll mingit mõjujõudu. Ja seda ei heas ega halvas mõttes.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 3. 01. 2006. 01:53

Time: 0.0688069 s.