1939. aasta suvel algas maailma suurvõimude vahel dplomaatiline võitlus Soome, Balti riikide, Poola, Rumeenia ja Bulgaaria piiride garanteerimise pärast,mis sai lääneriikidelehiljem saatuslikuks. Selle põhjuseks oli Moskva välispoliitilisest strateegiast lähtuv soov, et algaks sõda Euroopa kodanlike riikide vahel, mille käigus need end nõrgestaksid, et N. Liidul oleks seejärel võimalik laiendada kommunismi levikut Euroopas.

Stalini kavandatud vallutuspoliitika teostamisele tulid appi nii rahvussotsialistlik Saksamaa kui ka demokraatlikud lääneriigid. Pärast Austria ja Tšehhoslovakkia okupeerimist Saksamaa poolt ning Saksa-Poola vahekorra teravnemist tulid lääneriigid järeldusele, et Versailles' rahulepingu nõudeid [õigemini diktaati] eiranud hitlerlik Saksamaa taotleb kogu Euroopa hõivamist ja nad alustasid kiiruga kaitse organiseerimist.

W. Churchill

Tollane Inglise peaminister W. Churchill, olles tuntud Saksamaa ägeda vastasena, sai sellel suurpoliitika näitelaval õhutajaks, kes taotles sidemete loomist N. Liiduga. Saksamaa idapiiri ohustamiseks oli vaja luua ühisrinne, et siduda Saksamaa sõjalised jõud, kui need peaksid tungima läände.

Et garanteerida Ida-Euroopa riikide piire, tegid Inglismaa ja Prantsusmaa Hitleri vallutusiha kartuses N. Liidule ettepaneku poliitilise ja sõjalise kolmikliidu loomiseks ning sõlmida sellekohane leping. 16. aprillil andis Moskva oma nõusoleku läbirääkimiste alustamiseks. Neil läbirääkimistel, mis peeti salaja Moskvas, selgus aga üsna pea, et N. Liit on nõus astuma kolmikliitu vaid tingimusel, et ta võib vastutasuks tõmmata oma mõjusfääri Poola, Türgi, Rumeenia ja Bulgaaria kõrval ka Soome, Eesti ja Läti. Diplomaatilises keeles oli see nõudmine varjatud sõnastusega, et N. Liit saab õiguse garanteerida nende riikide iseseisvust ka siis, kui need riigid sellist garantiid ei soovi. Samuti esitas N. Liit kategoorilise nõudmise, et tema määrab, millal Ida-Euroopa on ohus ja seal olevate riikide piirid vajavad garanteerimist. Samaaegselt nõudis N. Liit endale õigust saada Balti riikides sõjalisi tugipunkte.

Prantsusmaa oli kohe nõus kõne all olevaid riike Stalinile loovutama. Inglismaa oli küll esialgu vastu, kuid nõustus tänu Prantsusmaa tugevale survele samuti.

Hiljem on Winston Churchill selle kohta kirjutanud:

"Takistuseks selle kokkuleppe sõlmimisele olid needsamad piiririigid ise, kes kartsid, et Nõukogude
abi vastuvõtmisel kaitseks sakslaste eest tuleb neil Nõukogude armeed oma territooriumilt läbi lasta ja et seeläbi lülitatakse nad lõpuks kommunistlikku Nõukogude süsteemi, mille vihased vastased nad kõik olid. Poola, Rumeenia, Soome ja kolm Balti riiki ei teadnud, kumba rohkem karta - kas Saksa agressoreid või Vene päästjaid. Nimelt just see halvas Briti ja Prantsuse poliitika.“

10. juulil 1939 esitas Eesti saadik A. Torma Briti välisministrile noodi, milles Eesti valitsus deklareeris, et "Eesti on valmis kaitsma oma neutraliteeti kõigi olemasolevate vahenditega ja et Eesti suveräänsuse nimel ei saa Eesti valitsus anda ühelegi võõrriigile õigust sekkuda Eesti riigi siseasjadesse.

14. juunil esitas Briti välisministeeriumile noodi ka Londonis olev Soome suursaadik G. A. Gripenberg. Ka Soome deklareeris, et tahab jääda rangelt neutraalseks ning ei luba ilma tema nõusolekuta endale ühtki riiki appi tulla, pidades seda tegevat riiki agressoriks.

Kahjuks ei muutnud Eesti ja Soome esitatud noodid Briti valitsuse meelt, kes oli hakanud samm-sammult järele andma N. Liidu ja Prantsusmaa ühisele survele. N. Liit põhjendas oma pealekäimist Balti riikide garanteerimiseks väitega, nagu ähvardaks neid oht Saksamaa poolt. Selle põhjuse kõrvaldamiseks sõlmisid Eesti ja Läti 7. juunil 1939 Saksamaaga mittekallaletungi lepingud.

Juulis 1939 saavutati Inglismaa ja Prantsusmaa ning N. Liidu vahelistel läbirääkimistel Moskvas kokkulepe kõigis põhilistes küsimustes. Ühtsele seisukohale ei jõutud vaid kaudse agressiooni mõiste määratlemisel. Kolmikliidu lepingu tekst, milles olid täidetud kõik N. Liidu esitatud nõudmised, oli allakirjastamiseks valmis.

Liidulepingu allkirjastamiseks valmisolekut kinnitas Prantsuse peaminister Eduardo Daladier 18. juulil 1939 Prantsuse saadikutekojas peetud kõnes, kus ta muuhulgas ütles:

Lõpuks ometi! Peale nii paljude raskuste võib arvata, et oleme jõudnud õnnelikult sadamasse, sest Molotov deklareeris, et poliitiline kokkulepe on tegelikult saavutatud. Kuid kui me nõudsime, et see saaks ka kohe alla kirjutatud, polnud Molotov sellega nõus."

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 20. 11. 2005. 01:26