22. juunil kell kolm viisteist...

Saksamaal ei teadnud keegi päeva, millal Punaarmee oma suurrünnakut alustab. Pakutud 6. juuli ja kõik teised päevad on oletuslikud. Kuna Stalin oli oma arvestused sidunud sakslaste dessandi "Seelöwega", oli see kuupäev määramata.

Et ära hoida Saksamaa hävingut, oli vaja nii kiiresti kui võimalik alustada vasturünnakut. 14. juunil korraldas Hitler viimase nõupidamise "Barbarossa" ettevalmistamiseks. Täpsustati Wehrmachti koostöö Rumeenia, Ungari ja Slovakkia väeosadega. Hitler määras alustamise tähtpäeva ja leppesignaali, milleks oli "Dortmund".

Hitler pidas ka kõne, kus ta ütles, et annab oma saatuse armee kätte ja et bolševikud oma ideoloogiaga kuuluvad hävitamisele. "Stalini Damoklese mõõk ei tohi rippuda Saksamaa kohal. Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus!", ütles Hitler.

Neid Hitleri kõne lõpus lausutud Goethe sõnu on hiljem palju kordi korratud. Kainelt olukorda hinnates oli neis sõnades sel hetkel kogu ajalooline tegelikkus. Polnud midagi õudsemat kui Stalini hiigelarmee ja sellele järgnev Beria erivägede sõjakäik, mis nägi ette kolmandiku Euroopa rahvaste nii vaimse kui füüsilise hävitamise. Kes tol hetkel, peale sakslaste, oleks olnud võimeline neid Stalini horde peatuma? Kas ehk teiselpool La Mance väina olnud inglased oma 12 diviisi ja 1300 lennukiga?

21. juuni õhtul liikusid Guderiani tankid piirile. Sõduritele loeti ette Hitleri käskkiri, mis algas sõnadega:

"Minu sõdurid! Saabunud on tund, kus Euroopa, Saksamaa ja meie rahva saatus on täielikult teie kätes."

22. juuni oli pühapäev. Idataevas oli hakanud koitma. Kindralkolonel Heinz Guderian vaatas veelkord kella, see oli viisteist minutit kolm läbi. Ja ta andis käsu - avada kõikidest relvadest ettevalmistav suurtükituli.

See, mis toimus sõja järgnevatel kuudel oli nii sakslastel, kui ka venelastel endil, üle mõistuse. Kindrafeldmarssal Pauluse arvestus oli osutunud õigeks. Stalini hiigelarmeed nii Belostoki kui Lwovi platsdarmil olid valmis küll rünnakuks, kuid neil puudus täielikult kaitse. Armeede relvastus ja paigutus olid mõeldud ainult ründamiseks, mitte aga rünnakute tõrjumiseks. Punaarmee hiigelgrupeeringud tõmmati saksa vägede poolt kotti ja neis olnud punaarmeelased hakkasid end miljonite kaupa vangi andma.

Hiljem venelaste endi poolt avaldatud andmetel, mis nagu alati on tublisti pisendatud, kaotas Punaarmee 1941. aasta lõpuks langenute, teadmata kadunute ja vangide näol 2 miljonit 994.000 meest. Tegelikult kaotas ta aga ainult vangidena neli miljonit sõdurit, ehk sama palju, kui oli Saksa armees idarindel sõdureid kokku. Juba 1941. aasta septembri alguseks olid revad maha visanud kaks miljonit, deserteerinud üks miljon ja surma saanud 800.000 punaväelast. Teadmata kadunud oli 20 kindralit, 106 oli end vangi andnud. Kaotatud oli 182 432 ohvitseri.

Sealjuures pole välistatud Stalini terrori mõju armeele. Oma kavandatud grandioosse rünnaku läbikukkumises raevunud Stalin kuulutas iga vangi langenud sõduri kodumaa reeturiks, keda hiljem sakslaste vangist vabanedes ootas kodumaal palju viletsam vangipõli. Paljusid aga kuklalask. Suures vahkvihas lasi Stalin vägede taganemise eest hukata mitmed kõrged ohvitserid, nende hulgas ka "Groza" autori, ühe oma andekama väejuhi kindral Pavlovi.

Peale sõja lõppu algasid N. Liidus peaaaegu kõik sõjasündmusi käsitlevad jutustused, romaanid ja esseed sõnadega:

"Hitlerliku Saksamaa reeturliku äkkrünnakuga algas nõukogude rahva Suur Isamaasõda saksa fašistlike röövvallutajate vastu."

Ja nii kirjutati ning arvati mitte ainult Nõukogude Liidus.

Selles sõjas punarežiimi sissetungi vastu võidelnud valloonide rügemendiülem Leon Degrell, keda selle eest, et ta koos liitlaste vaenlase – sakslastega võitles, mitte kunagi enam tagasi oma kodumaale ei lubatud, on hiljem kirjutanud:

"Maises ebatäiuslikkuses ohverdasime siiralt oma nooruse. Võitlesime Euroopa, tema usu ja kultuuri eest. Me jäime oma siiruses ja ohvrimeelsuses lõpuni ustavaks. Varem või hiljem peavad Euroopa ja kogu maailm tunnistama meie ürituse õiglust ja meie andumise puhtust. Sest vihkamine sureb, see lämbub oma sõgeduses ja alatuses. Kõik suur on igavene".

Kellel on õigus? Ka Hitler ei eksinud, kui ta arvas, et maailmas ei arvesta mitte keegi argumente. Ta jäi ja jääb oma kallaletungiga Venemaale kurjategijaks number üks. Tõde siin maailmas ei huvita mitte keegi.

printerisõbralik versioon esita küsimus